Telliskivi Loomelinnakus toimub 20. novembril kontsert “Viis kitarri“, kus musitseerivad ja mõtisklevad viis meest: ettevõtja ja muusik Raigo Kaljus, filmitegija ja fotograaf Silver Siilak, muusik Marten Kuningas, ettevõtja, motivatsioonikõneleja ja DJ Rain Tunger ja usuteaduse üliõpilane ja õpetaja Hanno Padar; ning pakutakse pu-erh teed. Kusjuures tegu on end kohapeal ise loova kontserdiga, sest enne ühiselt proovi ei tehta! Tutvume selles artiklis lähemalt Siilaku ja Padariga, kes räägivad elust, muusikast ja eesootavast sündmusest.

“Ütlen ausalt, et need esinejad seal on minu jaoks kõige lugupeetavamad kitarrimängijad, keda mina enda elus olen kohanud. Nende olemus ja muusika iseenesest on juba nii sügav, vaba, vahetu ja puhas, et kui need viis venda tulevad lavale, siis ma ise ka ei tea, mis juhtuma hakkab. Tegemist on teistsuguse täiesti spontaanse kontserdiga, kus viis meest hakkavad vaheldumisi oma loomingut jagama. Sealjuures joome ka pu-erh-teed, mis omakorda veelgi meie südameid avab. See kõik viib meid täiesti teise seisundisse, avades südameid ja siis te näete, mis kohapeal juhtuma hakkab,” lubab sündmuse korraldaja Tiit Trofimov.

Silver Siilaku jaoks on kitarr meditatsioonivahend

Silver Siilak tegeleb igapäevaselt filmide ja videote valmistamisega ja fotograafiaga. „Mul on elus vedanud, minu töö on ühtlasi minu kirg ja hobi,“ sõnab ta.

Elu põhiväärtustest olulisemad on tema jaoks planeedi paremas seisus jätmine järeltulijatele, armastusevoolu endast läbi laskmine ja jagamine, mõistmine (vs hukkamõistmine) ja võimalikult hinnangutevaba kulgemine – seetõttu energia säästmine olulise jaoks.

Muusikas paelub Silverit siirus ja kohalolek: kui on midagi olulist öelda ja seda öeldakse kas vahetult ja otse või siis hoopis kujunditekeeles ja poeetiliselt.

Üks lava, viis kitarri ja viis meest – kõik on vanad sõbrad?

Ei, mina tean pisut Raini varasematest põrkamistest ja meedia vahendusel olen kuulnud Martenist.

Mida kitarr teie elus märgib?

Meditatsioonivahend. Suhtlusvahend andmaks edasi oma tundeid ja mõtteid ümbritseva ja seesoleva kohta.

Julgete öelda, et muusika muudab inimest ja võiks ka maailma päästa?

Jah.

Kuidas on lood teiega? Mida muusika teie elus tähendab?

Audiovisuaal on minu elus kõige olulisem eneseväljendusviis. Muusika on üks väga oluline osa sellest.

Millist muusikat ja teiste loomingut suurima heameelega kuulate, olles kurb, õnnelik, vajades rahu?

Seda on aja jooksul palju erinevat olnud. Viimasel ajal kõnetavad mantrad, klassikaline muusika, spirituaalsem levimuusika. Rändaja, Peter Broderick, Krishna Das, Snatam Kaur, Arvo Pärt jt.

Te ei kavatse selle kontserdi jaoks proove teha?

Korraldaja Tiit Trofimov nii soovis jah, et kõik sünniks improvisatsioonis.

Ärevaks ei tee?

Mitte eriti. Usaldan.

Kellele kontsert suunatud on?

Sisukama ja sügavama levimuusika austajatele.

Miks on oluline korraldada sellelaadseid üritusi?

See pakub alternatiivi klassikalistele kontsertidele.

Miks otsustasite oma panuse anda?

Tiit kuulis mind suvel ühel pisikesel erafestivalil mängimas ja kutsus. Mulle meeldib muusikaga inimesi puudutada, seega olin nõus.

Mida tähendab teie jaoks olla täielikus kontaktis iseendaga?

See tähendab minu jaoks olla enda keskmes, kohal, teadlik, rahulik, usaldav, toetav, armastav, kannatlik, tänulik.

Hanno Padar: igatsen selliseid ettevõtmisi, kus saadakse lihtsalt kokku ja pilli mängitakse

Hanno Padar on mees, kelle põhiväärtused on sirgjoonelisus ja läbinähtavus. Igapäevane töö on tal õppimine ülikoolis, kus ta lõpetab kevadel magistrantuuri religiooniuuringute ja teoloogia erialal. Selle kõrvalt on ta õpetaja Tartu Katoliku Hariduskeskuses.

Kõige rohkem tunneb ta rõõmu rahulikust olemisest, muusikast, väikestest märkamistest.

“Tööl, lastel on alati mingi ettenägematu teema, nii et see ei lase liialt kinni jääda sellesse, kuidas mina tahaksin, et asjad kulgeksid. Selles mõttes on tööpäevajärgne aeg rahulikum – saab olla omas tempos. Samas on praegune aeg seoses lõpetamisega ikkagi küllalt tihe ja tegemist jagub…“ sõnab ta.

Kuidas noor inimene jõuab tänapäeval sellise usuhuvini?

Ilmselt see valik tuleb valdavalt humanitaarse kallakuga perekonnast. See mõtteviis on kuidagi omane ja küllap oli siis ka sedavõrd märgatav huvi Euroopa mõtteloo, maailma religioonide ja millegi sellise vastu, et usuteaduskond teised variandid üles kaalus.

Nüüd, olles õppinud seal päris mitu aastat, olen näinud väga erinevaid motiive, miks on õppima tuldud: enese religioossusesse teadlikum lähenemine, inimlikkuse ajalooline huvi, huvi vanade keelte vastu, huvi religiooni psühholoogilise poole vastu… Neid variante on palju.

Kui usklikud eestlased on?

Igasugustesse asjadesse saab uskuda. Aga sellist traditsioonilist kristlikku usku on minu teada ligi kolmandik rahvastikust (teisi organiseeritud religioonide esindajaid on lihtsalt eriti vähe Eestis). Aga usk on iseenesest laiem mõiste. Palju näib meie rahval olevat usku edukusse, haridusse, tervisesse, toitumisse jne – need on ka lootuse panemine millegi peale. Nendega võib-olla ei anna päris lõpuni minna lihtsalt, need tõenäoliselt pole nii kandvad alused, kuid kahtlemata olulised mingites etappides. Nii et ikka on, väga usklikud. (Muigab.)

Kuidas olete eluteel jõudnud kohaloluni ja loonud kontakti iseendaga?

Igapäevaselt ikka tundub, et kohalolu on küllaltki hägune, aga igatsus – sellest vist hakkab see. Sealt edasi peab ainult märkama, millisel kujul saadetakse. See on mingi meeleseisunditeteema, leplikkuseteema, sisemise leebuse ja välise kindluse teema.

Kuidas olla kontaktis iseendaga ja tänapäeva ühiskonnas mitte ennast kaotada?

Seda on niimoodi üldiselt väga raske öelda, pealegi ei ole ma kuidagi volitatud selliseid õpetusi jagama. Minule toimiv võib teise jaoks olla hoopis midagi muud. Võib-olla küllaltki universaalne samm on suhted lähedastega – nendega seonduv rahu on väga hea peegel iseendale.

Milliseid igapäevaseid rituaale teete, et tänapäeva kiirustavas ühiskonnas endaks jääda?

Otseselt pole vist midagi välja tuua. Püüan teatavat tasakaalu hoida: palju on istuvat tööd – sellest tulenevalt hoian ennast muul ajal aktiivsemana; palju on vaja mõtet või mõistust kasutada koolis ja ülikoolis – sellest tulenevalt püüan vabal ajal rohkem kuulata südant vms või olla kontaktis teatava lihtsuse või kergusega eneses; päevasel ajal on vaja väga täpset tähelepanu hoida erinevate tegevuste juures – sellest tulenevalt tunnen, et pean piisavalt magama. Ja eks ta ikka nii ole, et mõnikord kõik õnnestub paremini, teinekord pole piisavalt püsivust eneses või tekivad mingid kaootilisemad lained.

Mida muusika teie jaoks tähendab?

Muusika on meedium, mida ma mõistan, millesse ma oskan ennast ilmselt kõige paremini sisse elada.

Miks otsustasite “Viies kitarris“ kaasa teha?

Mulle tundub, et Tiit Trofimovi korraldatud asjad on tehtud südamega ning alati olen ennast nendes leidnud õigest rütmist justkui.

Kes on kontserdile oodatud?

Kui seda kuidagi piiritlema peaks, siis ilmselt need, kellele sümpatiseerib n-ö traditsioonilisem singer-songwriter temaatika praeguse aja kultuuri kontekstis – kõik me esitame omi laule lihtsalt kitarril saatel, eks. Teiseks on sellel ka teatav improvisatoorne külg, sest mina isiklikult tunnen ainult veidike Raigot ja Martenit. Silveri ja Rainiga olen tutvunud, aga… mõte oli, et igaüks tuleb oma materjaliga ning kohapeal hakkame sobitama.

Te ei tee antud sündmuse jaoks proove. Milline on taotlus?

Jah, see oli üks esimesi momente selle juures – ütleme, et siis taotluslik. Ja sealt tulenevalt… taotlus… leida vist tasakaal laval vabaks laskmise, improvisatsiooni näol ja teatava väärikuse vahel, sest oleme otsustanud seda ikkagi avalikult teha.

Kui tihti võtate muidu kitarri harjutamiseks kätte?

Peaaegu iga päev. Mul ei ole otsest kohustust õpingute või sissetulekuga seoses, kuid see on puhas rõõm.

Kui te saaks Eestis muusikavaldkonnas midagi kohe ja kiiresti muuta, siis mis see oleks?

See on küll natuke liiga intrigeeriv küsimus. Väga palju on väga häid muusikuid. Ilmselt ma igatsen umbes just selliseid ettevõtmisi, nagu meie tulev kontsert, kus saadakse lihtsalt kokku ja mängitakse. Kuigi ei saa öelda, et ei tooda kokku põnevaid kooslusi või et midagi oleks puudu. Võib-olla J. Viidingu ja T. Rätsepa kirjanduslikud kabareed, millest mina olen ainult salvestusi ja jutte kuulnud. Teisalt, loovinimeste jaoks on vist pea alati natuke kimbatusse viivaks jõuks kogu see tööstuslik pool, paljudel produktsioonipool jne.

Vaata ka videot kontserdikorraldaja Tiit Trofimoviga:

Vaata lisaks: Ticketer, Viis kitarri Facebookis

Fotod: Youtube, erakogu

Toimetas GoodNews