Arvamus: President võiks lõpetada aumärkide jagamise

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

31. jaanuar 2020 kell 12:42



“On kahtlemata tore, et presidendi poolt korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimub tänavu Viljandis (minu kodulinnas). Veel parem oleks, kui see jääkski viimaseks selliseks ürituseks,” kirjutab poliitikavaatleja Andres Laiapea.

 

Sada aastat tagasi ei toimunud Eesti Vabariigi aastapäeval mingit presidendi vastuvõttu. Ei olnud ju veel presidentigi. 1920. aasta suvel võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega sellist ametikohta ei loodud. Küll aga kehtestati sellega Eestis riiklike aumärkide andmise ja vastuvõtmise keeld. “Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti,” sätestas põhiseaduse § 7.

Eesti toonane peaminister Jaan Tõnisson sellise põhiseadusliku keelu kehtestamist ei pooldanud. Ta rääkis Riigikogu ees esinedes, et praktikas võiks seda põhimõtet üldiselt järgida, kuid samas esineb ka olukordi, kus aumärkide andmine ja kandmine on siiski vajalik. Hugo Kuusner, kes oli lugenud 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus ette Eesti iseseisvusmanifesti ning kuulus samuti liberaalse Eesti Rahvaerakonna ladvikusse, tegi põhiseaduse eelnõu teisel lugemisel ettepaneku see paragrahv välja jätta. Aga tema ettepanek ei läinud läbi.

Aumärkide keeld võeti üle Šveitsi põhiseadusest, mille radikaaldemokraatlikud ideed olid Eesti Vabariigi loomisel eeskujuks ka mitmetes teistes punktides, näiteks rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste osas. Hiljem on neist paraku kaugenetud. Šveitsi praegu kehtivas põhiseaduses aumärkide keeldu ei ole, kuid piiratud kujul kehtib see edasi: riik ise aumärke ei jaga (väljaarvatud kaitseväelastele nende teenistuse eest) ning avalikes ametites ei ole seal lubatud olla ka teistelt riikidelt aumärke saanud isikutel.

Eestis üritati aumärkide keeldu kaotada juba 1930-ndate alguses. Põhjenduseks toodi enamasti, et aumärkide kujul jagatav ühiskondlik tunnustus on oluline (ja suhteliselt odav) stiimul inimeste motiveerimiseks.

“Ja seda tunnustust on tarvis, kuna see on kindlasti üheks sotsiaalse edu ja edasipüüdmise teguriks,” kuulutas näiteks Villem Ernits, endine esseer ja isesots, 1930. aasta augustis ajalehes Postimees. “Võetagu kas või Nõukogude Venetki: kui palju on seal igasuguseid töö-, punase tähe ja teisi aumärke ja tunnustusvahendeid, ja kui ohtralt neid tarvitatakse Venemaa n.n. sotsialistlikus ülesehitamistöös, mida tehakse suure võitlusinnuga. Virgutusel ja tunnustusel on seal suurem tähtsus kui vahest kusagil mujal maailmas, nii et Nõukogude ajalehed, võiks öelda, isegi kubisevad igasugustest virgutusmotiividest ja vastavast informatsioonist.”

Tõe huvides tuleb märkida, et aumärkide keelu kaotamist pooldasid siis ka n.n. kodanlikud jõud. 1932. aastal kukkus rahvahääletusel läbi Riigikogu algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, kus see esines juba oluliselt kärbitud kujul: “Eesti kodanikkudel ei ole õigust vabariigi presidendi loata võtta vastu välisriikide autähti.” 1933. aasta juunis kukkus rahvahääletusel läbi ka järgmine Riigikogu poolt algatatud samasisuline eelnõu. Esimese eelnõu algatamise ajal oli Riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, teisel korral Jaan Tõnisson.

1933. aasta oktoobris kiideti rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste liikumise poolt rahvaalgatuse korras algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, mis jättis aumärkide keelu muutmata. See kaotati alles 1938. aastal jõustunud põhiseadusega, mis võeti teatavasti vastu juba autoritaarse režiimi tingimustes. Ühtlasi visati siis põhiseadusest välja ka rahvaalgatusõigus.

Arvate, et need kaks asja ei olnud omavahel seotud? Loomulikult olid! Nii riiklike aumärkide keeld kui ka rahvaalgatusõigus lähtusid ideest, et riik, mille aluseks on ühiskondlik leping, peab kohtlema oma kodanikke võrdselt – kedagi ei tõsteta sedasi teiste hulgast esile, et kõik saaksid toimida võrdsete poliitiliste subjektidena. Šveitsis järgitakse seda põhimõtet veel tänapäevalgi.

Eduard Laaman märkis 1938. aastal Eesti Rahvuslaste Klubi ajakirjas ERK, et meie 1920. aasta põhiseadus oli radikaaldemokraatlik, kuid 1937. aastal vastuvõetud põhiseadusega kehtestati konservatiivne demokraatia, mida iseloomustavad kodanike põhiõiguste piiramine, kahekojaline parlament (teine koda annab eliidile võimaluse blokeerida alamkoja kaudu väljenduvat rahva tahet) ning rahvahääletuste hülgamine, sealhulgas hoidumine presidendi otsevalimisest. Eesti uues põhiseaduses lähtuti nendest printsiipidest vaid osaliselt, kuid toimunud oli siiski suur riigiõiguslik pööre.

Vabadussõjalaste põhiseadusega oleks Laamani hinnangul kehtestatud kord, mida nimetatakse autoritaarseks demokraatiaks. Väidetavalt valitses selline nähtus sel ajal fašistlikus Itaalias ja natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Laaman leidis, et 1936. aastal vastuvõetud stalinliku konstitutsiooni järgi tuleks liigitada autoritaarseks demokraatiaks ka NSV Liit. 1934. aasta riigipöördega hüppas Eesti küll teisele rajale, kuid see viis laias plaanis lõpuks ikkagi samas suunas.

Tänapäeval kalduvad osad kaaskodanikud muutuma irooniliseks, kui sõnale “demokraatia” lisatakse mõni epiteet. President Toomas Hendrik Ilves armastas rääkida, et Kremli jutt suveräänsest demokraatiast on naeruväärne, sest demokraatia kas on või seda ei ole. Samal moel demoniseerib teatud seltskond Eestis nüüd ka liberaalset demokraatiat.

Tegelikult on selliste omadussõnade kasutamine muidugi vajalik, sest demokraatiat sõna algses tähenduses, nagu see esines Vana-Kreeka linnriikides, ei ole ju enam ammu kusagil. Paraku ei aita aga ka mõistete täpsustamine asjas suurt selgust tuua, sest praktikas leidub ainult vahevorme, kus käib pidev tõmblemine erinevate suundade vahel: radikaalne, liberaalne, konservatiivne, autoritaarne jne. Kusjuures inimesed, kes väidavad end seisvat liberaalse demokraatia eest, võivad pooldada sisuliselt konservatiivset demokraatiat. Samas kui need, kes nimetavad ennast konservatiivideks, ei pruugi seda tingimata teha.

EIU demokraatiaindeksi kohaselt liigitub Eesti vigaseks demokraatiaks. Meie riigi suur eesmärk võiks olla tõusta selles pingereas täiemõõduliste demokraatiate hulka. Minu arvates on see kõige paremini saavutatav sellega, et võetakse omaks mingisugune mõõdukas, liberaalne vorm radikaalsest demokraatiast. Näiteks teiste riikide aumärkide vastuvõtmine võiks ju olla lubatud (presidendi nõusolekuta), aga Eesti Vabariik ise ei peaks oma kodanikke sel kombel lahterdama. Küsimus ei ole selles, kas üks või teine isik aumärki väärib või mitte, vaid nende riigipoolses jagamises endas.

Ja need summad, mis kulutatakse praegu igal aastal presidendi 24. veebruari vastuvõtu korraldamiseks, oleks loomulikult mõistlikum kasutada ära selleks, et viia iga viie aasta järel läbi presidendi valimine otse rahva poolt.

 

Andres Laiapea
tavakodanik

 

Artikkel ilmus toimetatud kujul ka Sakalas.

Foto: nlib.ee