POLKA #01: Veebruar 2020 (Eesti-Vene suhted, teaduse rahastamine, pensionireform jpm)

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

25. veebruar 2020 kell 11:00



Teie ees on Telegrami uus igakuine rubriik POLKA ehk Poliitiline Karussell, mille autoriks on radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea. Esimeses ülevaates lahkab Laiapea Eesti peavoolupoliitika selle kuu olulisemaid teemasid: ajalugu ja Eesti-Vene suhted, Riho Terrase pääsemine europarlamenti, teaduse ja kõrghariduse rahastamine, maade hindamine ja maamaks, pensionireform. 

 

Kui lugemiseks aega napib, saad artiklit Andres Laiapea enda esituses kuulata siit:

  •     #01 POLKA: Veebruar 2020

 

Veebruar on Eesti poliitikaelus tavapäraselt ajalookuu. Nii ka tänavu. Vastuseks ajakirjanike palvetele kommenteerida seda, et Eestis tähistatakse suurejooneliselt saja aasta möödumist rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel, meenutas Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova jaanuari lõpus oma iganädalasel pressibriifingul Venemaa ametlikku seisukohta, mille kohaselt Tartu rahuleping on kaotanud kehtivuse ja kuulub ajalukku.

Zahharova sõnul kaotas Eesti 1940. aastal NSV Liidu koosseisu minnes oma staatuse rahvusvahelise õiguse subjektina, ning Tartu rahuleping lakkas kehtimast, sest selle mõlemad osapooled olid muutunud osaks samast rahvusvahelise õiguse subjektist – NSV Liidust. Venemaa Föderatsioon tunnistab ennast NSV Liidu järglaseks, kuid tänapäeva Eesti Vabariik on Zahharova sõnul uus riik, mis tekkis NSV Liidu kokkuvarisemisel.

Tasub märkida, et Zahharova on küll hariduselt ajalooteaduste kandidaat, aga tema kandidaadiväitekiri puudutas mitte Eesti ajalugu, vaid hoopis arusaamade muutumist traditsioonilistest uusaastapidustustest Hiinas 20. sajandi viimasel veerandil. Välisministeeriumi seisukoha luges ta oma pressibriifingul lihtsalt paberi pealt maha. Midagi põhimõtteliselt uut selles avalduses ei olnud.

 

9. mail Moskvasse: minna või mitte?

Zahharova pühendas sellele teemale oma iganädalasel pressibriifingul, mis kestis ligi poolteist tundi, vähem kui kaks minutit, aga Eestis jätkus juttu muidugi kauemaks. Erakond Isamaa tegi koguni poliitilise avalduse, milles kuulutati, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus ning omab suurt rahvusvahelist tähtsust nii täna kui ka tulevikus. Ühtlasi rõhutati, et olukorras, kus Venemaa õigustab jätkuvalt NSV Liidu tegevust Ida-Euroopa haaramisel enda kontrolli alla, ei ole meie presidendil sobilik minna 9. mail Moskvasse. Sama mõtet on väljendanud nüüd nii Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, välisminister Urmas Reinsalu kui ka kaitseminister Jüri Luik.

Olen nendega põhimõtteliselt nõus. Minu arvates võiks Eesti Vabariigi president käia Moskvas ükskõik millisel teisel päeval, aga mitte 9. mail, kui seal tähistatakse võitu, mille tulemusel Eesti jäi Moskva võimu alla. Küsimus on meie riigi eneseväärikuses. Ei ole vaja ennast sedasi alandada.

Samas paneb imestama nimetatud poliitikute kahepalgelisus. Kui eelmine president Toomas Hendrik Ilves käis 2010. aastal 9. mail Moskvas venelaste võidupüha paraadil, kus ta mõjus teiste endiste liiduvabariikide juhtide hulgas nagu viies ratas vankri all, ei näinud nad selles mingit probleemi. 2015. aastal, kui Ilves pärast Ukraina sündmusi Moskvasse minna ei tahtnud, esindas Eestit nendel pidustustel Jüri Luik. Venemaa ajalookäsitlus ei ole vahepeal muutunud. Eesti suhtes oli see sama ka toona.

Tuleb tunnistada, et president Ilvese osalemine venelaste võidupüha tähistamisel Moskvas tõepoolest parandas mõneks ajaks Eesti ja Venemaa suhteid. Eriti paistsid pärast seda Venemaa vahet sõelumisega silma põllumajandusminister Seeder ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Esimest korda pärast Eesti iseseisvuse taastamist kohtus Eesti põllumajandusminister oma Vene kolleegiga. Ja seda koguni mitmel aastal järjest. Kahe riigi kaubavahetus kasvas 2011. aastal enam kui poole võrra.

President Kersti Kaljulaid on üritanud ajada aktiivset idapoliitikat, mis lähtub arusaamast, et parem on istuda laua ääres, mitte olla toit laual. 9. mai kujutab endast tema jaoks keerulist väljakutset. On täiesti selge, et kui ta jätab siis Moskvasse minemata, pole enam mõtet lootagi, et Venemaa president Vladimir Putin osaleb suvel Tartus soome-ugri rahvaste kongressil. 9. mail Moskvasse minek oleks alandav, aga aitaks Eesti suhteid Venemaaga ilmselt tõesti parandada, nagu juhtus 2010. aastal. Selline käik oleks küll moraalselt vastuvõetamatu, aga väga pragmaatiline.

 

Riho Terras pääses europarlamenti

Seoses Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust sai Eesti europarlamendis juurde seitsmenda koha, mida asus täitma Riho Terras, Eesti kaitseväe endine juhataja, kes kuulub erakonda Isamaa, mis on Euroopa tasandil osa paremtsentristlikust Euroopa Rahvaparteist. Kui üldiselt ei saa öelda, et Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust oleks Eesti huvides, pigem võib väita täpselt vastupidist, siis Terrase pääsemine europarlamenti oli nüüd muidugi positiivne, sest vahepeal ei olnud seal ju Euroopa Rahvapartei fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.

Tegemist on aga Euroopa Parlamendi suurima ja mõjukaima fraktsiooniga, kus peaks kindlasti olema mõni meie inimene, kes vajadusel Eesti huvide eest seisaks, meie seisukohti väljendaks. Vähemalt oli just see põhjus, miks ma ise viimastel eurovalimistel enda hääle Isamaale andsin. Tundus, et nende püsimine europarlamendis kõigub noateral. Ja nii oligi.

Terras ei hakanud õnneks trügima väliskomisjoni, kus on juba ees kolm Eestist valitud saadikut (Paet, Madison ja Mikser), vaid läks hoopis tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning asendusliikmena ka põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kus meil ei olnud seni ühtegi esindajat. Oma varasemast elukäigust tulenevalt omab ta europarlamendis aga kahtlemata autoriteeti ka julgeoleku- ja välisküsimustes.

Euroopa Rahvapartei fraktsiooni juhib sakslane Manfred Weber. Sama jõudu esindab Euroopa Komisjoni president, endine Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyen. Europarlamendi väliskomisjoni esimees David McAllister kuulub samuti Saksamaa kristlike demokraatide ridadesse. Usun, et Terras leiab vajaduse korral ühise keele nende kõigiga. Ja see on hea.

Tundub aga, et tema pääsemine europarlamenti on pannud muretsema Jaak Madisoni, kes üritab jätta oma fännidele muljet, et tegeleb seal ainsana Eesti rahvuslike huvide kaitsmisega, kuigi tegelikult on ta seal hoopis kõige mõttetum siit pärit tegelane, sest kuulub fraktsiooni, millest ei sõltu mitte midagi.

Madison kuulutas, et Eesti peaks võtma eeskujuks Donald Trumpi: hakkama kutsuma tagasi suursaadikuid ja diplomaate, kes julgevad kritiseerida mõne meie valitsuserakonna tegevust. Ta viitas konkreetselt Eesti suursaadikule Soomes, Harri Tiidole, keda on täiesti mõistetavatel põhjustel ärritanud EKRE esimehe Mart Helme ebadiplomaatiline kõnepruuk. Tasub aga märkida, et Riho Terrase abikaasa Kaili on Eesti suursaadik Hollandis – see võis olla ka põhjus, miks Terras üldse europarlamenti kandideeris (otsis endale sobivat töökohta seal lähedal).

Madisonile vastasid Isamaa poolt kohe välisminister Reinsalu ja kaitseminister Luik, kes saatsid ta sisuliselt pikalt, kuigi tegid seda muidugi väga viisakalt. See näitas taas, et Isamaa ei kavatse enam vaikselt taluda EKRE tegelaste süüdimatut sekkumist välisministeeriumi töövaldkonda. Esimene hoiatus anti detsembris, kui Mart Helme jäi viimasel tema vastu algatatud umbusaldushääletusel Isamaa toetuseta. Ja kuuldavasti ongi isegi EKRE kõrgepalgalised propagandatöötajad saanud pärast seda korralduse veidi tuure maha võtta.

 

Teaduse ja kõrghariduse rahastamine

Ajendatuna sellest, et löögi alla sattus Eesti Rahvaluule Arhiivi teadustegevuse jätkumine, algatati avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus, millega ühines 122 organisatsiooni ja kollektiivi ning tuhandeid üksikisikud. Taotletakse teaduse rahastamise üldist suurendamist vähemalt tasemeni (1% SKT-st), mida erakondade juhid lubasid juba enne valimisi pidulikult allkirjastatud kokkuleppes, millest pärast valimisi paraku kohe taganeti. Aga ühtlasi ka seda, et loodaks meetmed Eesti-uuringute laiapõhjaliseks ja stabiilseks rahastamiseks, suurendataks eesti keele ja kultuuri järjepidevusele suunatud teadus- ja arendustegevuste rahastust ja vaadataks üle teaduse rahastamisskeem, et see toetaks paremini Eesti suunal tehtavat teadustööd ja eestikeelseid teadusväljundeid.

Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu, mille esimees on peaminister Jüri Ratas ja kuhu kuuluvad oma ametikoha järgi veel mitmed ministrid, näiteks rahandusminister Martin Helme, kaldub eelistama praegu rahvusteadustele ettevõtluse ja innovatsiooniga seotud teadus- ja arendustegevust. Seda vaatamata tõsiasjale, et valitsusse kuulub lausa mitu erakonda, mis eksponeerivad ennast rõhutatult rahvuslikena.

Probleemile tähelepanu tõmbamiseks toimub nüüd 4. märtsil algusega kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumis suur pärimusmuusikute ühiskontsert rahvaluule arhiivi toetuseks. Sisse pääseb tasuta. Kel võimalik, soovitan sellele meeleavaldusele kindlasti kohale minna.

Riigikogu kultuurikomisjon kogus aga parlamendierakondadelt kokku ettepanekud kõrghariduse rahastamise kohta.

Reformierakond tahab anda kõrgkoolidele suurema õigus eraraha kaasamiseks, osalise koormusega õppekavade loomiseks ning õppetasu kehtestamiseks. Samuti peetakse vajalikuks täpsemat analüüsi otsesest tööturu vajadusest ning soovitakse, et ülikoolid süvendaksid omavahelist koostööd ja lepiks kokku vastutusvaldkondades. Sotsid seevastu deklareerivad toetust nii tasuta kõrgharidusele kui ka regionaalsele kõrgharidusele ja selle osalisele rahastamisele regionaalarengu summadest.

Huvitavamad on siiski võimuparteide seisukohad, sest opositsiooni ettepanekuid Eestis ju üldjuhul ei arvestata. Lihtsalt poliitiline kultuur on selline. Ükskõik, kes parajasti võimul on, poliitikute käitumine ei parane.

Keskerakond kuulutab, et kõrghariduse rahastamine vajab põhjalikku reformi, seda ei saa vaadata lahus teaduse rahastamisest, vaja on pikemaajalist, sujuvat, erakondadeülest strateegiat, erasektori laialdasemat kaasamist, aga konkreetseid ettepanekuid, mis ulatuksid veidi sügavamale sellistest loosungitest, on vähe. Rahvusteaduste kohta leiab paar ilukõnelist lauset: “Riigil lasub kohustus edendada eesti rahvusteadusi (mida ei õpetata kusagil mujal maailmas peale Eesti). Eesti keel, Eesti ajalugu jt rahvusteadused on rahvuse järjepidevuse garandiks ja rahvusliku mentaliteedi vundamendiks.” Aga selliste elementaarsete tõdemustega nende nägemus piirdubki.

Kõige põhjalikumalt on teemat lahanud EKRE ja Isamaa. Kohati lähevad nende seisukohad omavahel vastuollu. Isamaa arvates võiks näiteks otsida võimalusi suurendada kõrghariduse rahastamismudeli abil veelgi nende tudengite osakaalu, kes lõpetavad oma õpingud nominaalajaga, sest õpingute perioodi pikenemine tähendab süsteemile täiendavat kulu. Samas leitakse, et tasuta kõrghariduses peaks kehtima põhimõte, et akadeemilisel puhkusel olles õppekava täita ei tohi. EKRE toob seevastu välja, et kõrgkoolide tulemuslikkuse hindamine nominaalajaga lõpetanute osakaalu järgi ei tõsta, vaid hoopis langetab kõrghariduse kvaliteeti.

Mõlemad rahvusparteid rõhutavad eestikeelse õppe olulisust, tahavad sisuliselt tõrjuda välistudengeid ja ingliskeelse õppe pealetungi, kuid leiavad samas, et Eesti kõrgharidusmudel ei ole majanduslikult efektiivne. Isamaa, sinna kuulub teatavasti ka kultuuriminister Tõnis Lukas, arvates tuleks täiendavate rahaliste vahendite eraldamine riigieelarvest siduda kõrgharidusmaastikul dubleerimise vähendamisega.

Sellised eufemismid nagu dubleerimise vähendamine ja vastutusvaldkondade selgem jaotamine ülikoolide vahel tähendavad praktikas ilmselt väiksemate üksuste sulgemist. Näiteks: kui näitlejate ja muusikute koolitamine koondada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, viib see Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia hääbumiseni. Kõrgharidussüsteem muutuks majanduslikult efektiivsemaks, riik hoiaks raha kokku, aga on äärmiselt küsitav, kas eesti kultuur sellest midagi võidaks. Pigem ikka vastupidi. Või kuidas toetaks Eesti ajalooteaduse arengut see, kui ajaloolasi koolitataks ainult Tallinnas või ainult Tartus? Dubleerimise vähendamine ja vastutusvaldkondade selgem jaotus võib ju olla majanduslikult efektiivne, aga vähendab mitmekesisust ega pruugi tulla kasuks valdkonna sisulisele arengule.

Kultuuriakadeemia direktor Iñaki Sandoval, kes otsustas nüüd teiseks ametiajaks mitte kandideerida, tunnistas sellest rääkides ajalehele Sakala antud intervjuus avameelselt: “Üks mu suurimaid frustratsioone on olnud see, et mina, välismaalane, pean eestlasi veenma, et see on oluline pärand, mida tulevastele põlvedele säilitada. Kõik on sõnades väga toetavad, aga kaugemale nad sellest ei jõua! Kui raha küsida, ei saa midagi. Väga ärritav, peksa nagu pead vastu seina.”

 

Maade hindamine ja maamaks

Riigihalduse minister Jaak Aab, keskerakondlane, kavatseb tuua märtsis valitsuse ette ettepaneku otsustada ära maade uuesti hindamine, mis võib viia lähematel kümnenditel maamaksu järsu kasvuni. Poliitikud seda muidugi ei tunnista. Aab ja rahandusminister Martin Helme, kellele alluvad ametnikud on töötanud välja konkreetsed ettepanekud, tõttasid kohe rahustama, et kavas on kehtestada reegel, mille kohaselt võib inimeselt maksuteatisega nõutav summa olla vaid 10-15% suurem kui eelnenud aastal. Helme väitel tagab see selle, et maksutõus toimub laugelt.

Paraku ei ole matemaatika kunagi olnud Helme tugevaim külg. Tegelikult tähendab selline reegel, et maksuteatisele lisanduv summa võib muutuda iga aastaga järjest suuremaks. Näiteks: kui maksate praegu maamaksu 100 eurot, võib lisanduda esimesel aastal 10 ning teisel 11, aga kahekümne aasta pärast peaksite maksma algsest juba üle kuue korra rohkem, kusjuures aastane juurdekasv oleks juba üle kuuekümne euro. Seda siis, kui tõus on 10% aastas. Kui tõus on 15% aastas, kahekordistub makstav summa juba viie aastaga, neljakordistub kümnega. Viieteist aasta pärast tuleb maksta kaheksa, kahekümne pärast juba 16 korda rohkem.

Siinkohal meenub tuntud legend, mille kohaselt malelaua leiutaja palunud valitsejalt, kes lubanud talle selle eest väärilist tasu, vaid seda, et ta saaks esimese ruudu eest ühe nisutera, teise eest kaks, kolmanda eest neli jne. – iga järgmise eest kaks korda rohkem. Valitseja oli lahkesti nõus, pidades seda koguni solvavalt vähenõudlikuks. Varahoidja sai korralduse tasu välja maksta, kuid peagi selgus, et selleks ei piisaks kogu maailma nisuteradest. Esmapilgul räägib see lugu nutikast mehest, kellel õnnestus valitsejal nahk üle kõrvade tõmmata, aga lõppes asi teatavasti sellega, et valitseja lasi sellel kavalpeal pea maha lüüa. Nii et kokkuvõttes läks see nali väga kalliks maksma hoopis talle endale.

Maamaksuseaduse kohaselt määratakse maa maksustamishind lähtudes maa hindamise seadusest, milles on omakorda öeldud, et maa korraline hindamine, mille läbiviimise korra ja hindamisel kasutatava metoodika kehtestab valitsus, on maksustamise eesmärgil perioodiliselt läbiviidav hindamine. Valitsus on kehtestanud oma määrustega vastava metoodika ja korra. Hetkel kehtiva korra kohaselt otsustab hindamise läbiviimise valitsus keskkonnaministri ettepanekul. Nii et tegelikult jääb arusaamatuks, miks selle teemaga tegeleb praegu riigihalduse minister Aab, mitte keskkonnaminister Rene Kokk, aga see selleks.

Praegu ei ole kusagil sätestatud, kui sageli seda korralist hindamist läbi tuleb viia. Viimati tehti seda 2001. aastal. Keskkonnaministeerium ja maa-amet kavandasid vahepeal seaduse muutmist selliselt, et maa korraline hindamine hakkaks toimuma igal neljandal aastal ning maa maksustamine hoitaks sellest lahus. Aab räägib nüüd samuti, et maade hindamine peaks hakkama toimuma iga nelja aasta tagant. See on küll iseenesest täitsa mõistlik mõte, sest vaevalt pidas parlament 2001. aastal maa hindamise seadust muutes maa korralise, perioodiliselt toimuva hindamise all silmas võimalust, et see jäetakse mitmekümne aasta jooksul hoopis tegemata. Vahepeal olid lihtsalt võimul poliitikud, kes ei julgenud seda teha – selles mõttes väärib praegune valitsus tunnustamist.

Tundub aga, et nüüd on tuldud omast arust kavalale mõttele, kuidas teha see tekkinud lünk tasa nii, et sellega ei kaasneks võimuparteidele suurt poliitilist riski. Maade hindamine, kui valitsus selle nüüd heaks kiidab, viidaks läbi järgmisel või ülejärgmisel aastal, ja selle mõju maamaksule oleks tunda alles 2024. aastal, mil järgmised parlamendivalimised on juba möödas. Esimestel aastatel ei saaks maksutõus tõesti olla väga suur, kuid selle progresseeruv iseloom avaldaks tavalistele maainimestele iga aastaga järjest tugevamat survet müüa oma valdusi suurmaapidajatele, ettevõtetele, mis suudavad neid kasumlikumalt majandada.

EKRE esimees Mart Helme tunnistas seda valitsuse pressikonverentsil tegelikult üsna avameelselt: “Me teame ka seda, et meil on väga palju kasutusest välja langenud maad. Maa maksustamine võiks olla teatud ulatuses stiimul, et see maa oleks kasutuses.”

Just sel kuul pöördus Eesti Erametsaliit rahandusminister Martin Helme poole ettepanekuga muuta maksusüsteemi, et see motiveeriks väikemetsaomanikke metsamaa müümise asemel oma metsi majandama. Praegu kiputakse kahjuks eelistama kinnistu müümist, sest omandireformiga tagastatud metsamaa müük on tulumaksuvaba. Nii langevad kinnistud agressiivsete hangeldajate kätte, kes pigistavad sealt välja nii palju kui annab. Ja väikemetsaomanike arv järjest väheneb. Erametsaliidu ettepanek on rakendada füüsilisest isikust metsaomanike maksustamisel metsatehingutel tulumaksusoodustust, mis motiveeriks inimesi oma metsaga ise tegelema, mitte seda maha müüma.

EKRE ja Keskerakond üritavad jätta oma toetajatele maapiirkondades muljet, et seisavad nende huvide eest. On aeg seda lõpuks ka päriselt teha. Erametsaliidu ettepanek väärib järgimist. Maade uus hindamine tuleb küll lõpuks läbi viia, aga maamaksu tõusule kehtestatav lagi peab olema mõistlikum. 10-15% aastas on selgelt liiga palju. Tunduvalt talutavam ja loogilisem oleks, kui maksutõus ei tohiks ületada eelnenud aasta inflatsiooni. See on küll Eestis üks Euroopa kõrgemaid, kuid siiski kordades väiksem sellest, mida valitsus nüüd praegu lubada plaanib.

 

Paar sõna pensionireformist

Lõpetuseks ka veidi pensionireformist. Võimuparteide plaan muuta kohustuslik kogumispension tagantjärele vabatahtlikuks on nähtavasti ajendatud soovist anda Eesti majandusele enne järgmised parlamendivalimisi lisasüst. Mina isiklikult ei saa olla teise samba vabatahtlikuks muutmise vastu, sest ma ei ole sellega ise liitunud ja olen pidanud seda skeemi algusest peale moraalselt küsitavaks. President otsustas aga jätta vastava seaduse nüüd välja kuulutamata, võimuparteid seda muuta ei taha ning asi jõuab ilmselt riigikohtu ette.

Presidendi argumendid on tegelikult ju üsna tugevad. Eriti seisukoht, mille kohaselt on võimuparteide plaan – lasta kohustusliku kogumispensioniga liitunud inimestel võtta lisaks enda töötasult makstud 2%-le tagasiulatuvalt välja ka riigi poolt makstud 4% sotsiaalmaksu osa – vastuolus kodanike võrdse kohtlemise põhimõttega. Selle vastuolu saaks kõrvaldada kahel moel: 1) tagastada ka neile, kes ei ole kohustusliku kogumispensioniga liitunud, vastava avalduse alusel tagasiulatuvalt see sotsiaalmaksu osa, mis tahetakse maksta välja inimestele, kes on seda teinud; 2) suunata see riigi poolt makstud osa inimese teisest sambast lahkumise korral esimesse sambasse ehk praeguste pensionäride pensionideks.

Esimesel juhul võib riik pankrotti minna. Teisel juhul õnnestuks võib-olla väljuda tänaseks kujunenud olukorrast, kus Eestis on Euroopa suurim vaesusriskis pensionäride osakaal. Kuigi see ei ole muidugi üldse kindel, sest tõenäoliselt oleks teisest sambast lahkujaid siis palju vähem kui võimuparteide praeguse plaani, mis kujutab endast sisuliselt katset anda suurele osale valijaskonnast altkäemaksu, rakendumisel.

 

Andres Laiapea

 

POLKA ilmub Telegramis kord kuus, kuu viimasel nädalal. Esimene POLKA on tasuta lugemiseks/kuulamiseks kõigile, edaspidi on see kättesaadav vaid Minu Telegrami tellijatele! TELLI SIIT – vaid 5,99 € kuus või 33 € aastas (avamishind!)

Foto: erakogu



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.