Andres Laiapea: Meelis Kaldalu juhtumist – kas inimene pannakse hullusärki?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

29. oktoober 2021 kell 11:32



Tuntud aktivisti Meelis Kaldalu poliitilised aktsioonid ei pruugi küll paljudele meeldida, kuid ta väärib avalikku, ausat ja õiglast kohtupidamist, mitte allutamist sundravile, leiab poliitikavaatleja Andres Laiapea.

 

Olgu kohe öeldud, et ma tunnen Meelis Kaldalu, kuid rääkisin temaga viimati enam kui neli aastat tagasi, 2017. aasta suvel, kui ta helistas, et kutsuda mind kandideerima kohalikel valimistel valimisliidus Südamega Tartu, eesmärgiga võidelda Tartu rohealade säilimise eest – parkide täisehitamise vastu. Kuna ma ei ole tartlane, olin sel ajal hõivatud muude asjadega ja poliitikale käega löönud, jätsin selles ekstravagantses projektis osalemata, aga oleksin muidu võib-olla praegu koos temaga kohtu all.

Või siis mitte. Kaldalu on minu meelest tugeva sotsiaalse närviga inimene, kes on üritanud juhtida tähelepanu olulistele teemadele ja valupunktidele, kuid seda tehes kohati veidi liiga hoogu sattunud. Mina loomulikult ei tea, kas või kuidas ta on seotud neli aastat tagasi enne valimisi linnapeakandidaatide debati ajal ERR-i Tartu stuudiole tehtud pommiähvardusega. Seda peaks otsustama kohus, kaaludes kõiki asitõendeid ja asjaolusid.

Ühest küljest tundub loogiline ehk usutav, et Südamega Tartu eestvedajad, keda sellele debatile ei lastud, võisid olla meie avalik-õigusliku ringhäälingu peale nii solvunud, et saatsid debati häirimiseks numbrile 112 SMS-i kirjaga: “UUDIS teile valimised on ebaseaduslikud ETV tartustuudio lohkeb kell 21.15 bomm-UUDIS teile.” Teisest küljest peaks Eesti Vabariigis kehtima jätkuvalt süütuse presumptsiooni põhimõte, mis on sätestatud ka põhiseaduses (§ 22). Kaldalu väitel ei saatnud seda SMS-i tema ega ka Reio Laurits. Tuleb tunnistada, et tema enda käsitlus toona juhtunust kõlab küll veidi ulmeliselt, kuid ei pruugi olla vale.

Selgust võiks tuua selles loos just kohtupidamine, kui see on avalik, aus ja õiglane. Kinnised istungid, mille tulemusel inimene allutatakse sundravile, jätavad paratamatult õhku kahtluse, et tema kõrvalehoidmine sellest kohtumenetlusest oli täiesti põhjendatud.

2017. aastal Kaldalu selle kriminaalasjaga seoses juba vahistati. Toona lasti ta aga pärast paar kuud kestnud vintsutusi vabaks, sest kohus ei rahuldanud prokuratuuri taotlust tema vahi all hoidmist pikendada. 2019. aastal kuulutati tema üle toimuma pidanud kohtuistung kinniseks, sest kõne alla pidi tulema tema võimalik psühhiaatriline ekspertiis.

2018. aastal määrati Kaldalule kohtupsühhiaatriline ekspertiis, et hinnata tema süüvõimet inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal, aga ka võimet kohtumenetluses osaleda. Kuna ta selleks planeeritud aegadel kohale ei ilmunud, otsustati rakendada järgmisel aastal sundtoomist, kuid politsei ei saanud teda siis elukohast kätte. Kaldalu taotlused ekspertiisikorralduse tühistamiseks jäeti rahuldamata – samuti nõudmine, et ekspertiisi juures lastaks viibida perearstil. Lõpuks määrati talle ekspertiisist kõrvalehoidmise eest, mida käsitleti kohtumenetluse takistamisena, rahatrahv, mille vaidlustamiseks esitatud kaebuse jättis Tartu ringkonnakohus rahuldamata.

 

Tema aktsioonid on olnud sihilikult provokatiivsed, kuid ei ole ohustanud kellegi teise elu ega tervist

See kõik on avalik info, leitav kohtulahenditest, kuid mitte nüüd Kaldalu juhtumit kajastanud artiklitest laiatarbemeedias. YouTube-ist võib aga igaüks ise vaadata ehk kuulata pikki jutuajamisi, milles Kaldalu räägib endaga juhtunust perearstiga, kes soovitab tal igal juhul vältida sundravile sattumist – seega näib, et kohtumenetlusest kõrvale hoides täitis ta sisuliselt ka oma perearsti soovitust. Tänavu kevadel kuulutas politsei ta aga selle tõttu tagaotsitavaks.

Enne valimisi viidi nüüd Kaldalu tabamiseks läbi suur politseioperatsioon, kuhu olid kaasatud automaatidega kiirreageerijad, helikopter ja politseikoerad. Kaldalu tabati ajalehe Rahvuslik Teataja toimetaja Jaan Hatto kodu lähistelt. Politsei seostas Hattot tagaotsitava varjamisega. Kaldalu oli nimetatud väljaande kaastöötaja.

Uurijate töö kergendamiseks tunnistan siinkohal üles, et see olin mina, kes soovitas Kaldalul kunagi aastaid tagasi selle ajalehe kaastöötajaks hakata. Nimelt oli tal tekkinud soov pääseda valitsuse pressikonverentsile, et esitada seal mõningaid küsimusi, millele tähelepanu pööramist meie peavooluajakirjanikud siis oluliseks ei pidanud. Pakkusin, et ta võiks üritada sokutada ennast sinna Rahvusliku Teataja korrespondendina – see sobinuks hästi kokku tema varasemate aktsioonide käekirjaga.

Ma saan aru, et seotus nimetatud väljaandega on jätnud politseiuurijatele mulje, et Kaldalu näol on tegemist kohutavalt äärmuslike vaadetega inimesega, kes võib hakata sooritama mingeid võikaid tegusid. Nähtavasti oligi just see ekslik mulje põhjus, miks operatsioon Kaldalu tabamiseks viidi läbi nii jõuliselt, et EKRE esimees Martin Helme sai seda hiljem siseminister Kristian Jaanile esitatud arupärimises täiesti õigustatult kritiseerida.

Mina olen veendunud, et Kaldalu omab sügavat austust inimõiguste vastu. Tema aktsioonid on olnud sihilikult provokatiivsed, kuid ei ole ohustanud kellegi teise elu ega tervist. Põhjus, miks ta kohtumenetlusest kõrvale hoidis, seisneb aga just selles, et ta nägi enda võimalikus allutamises sundravile suurt ohtu enda elule ja tervisele. Sellel taustal kõlas siseministri jutt, et Kaldalu püüdmiseks teostati metsas haarang, sest muidu oleks tema elu ja tervis võinud seal ohtu sattuda, küll üsna küüniliselt, kuigi ei pruukinud olla nii mõeldud.

21. oktoobril Kaldalu üle toimuma pidanud kohtuistung lükati edasi. Jääb ainult üle loota, et kui see kunagi toimub, saab see olema ikkagi avalik, ning Kaldalu ei allutata nüüd sundravile, mis muudaks ta funktsioneerimatuks inimvareks, nagu ta ise kohtumenetlusest kõrvale hoides kartis. Need ajad, mil Eestis võimuladvikule ebamugavust tekitanud inimestega nii tehti, peaksid olema ju ammu jäädavalt möödas.

Viimastel andmetel algab istung Meelis Kaldalu üle Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja saalis nr 447 juba 29. oktoobril kell 10. Teda süüdistatakse karistusseadustiku § 263, lõige 1, punkt 2 järgi, mis puudutab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist, kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades. Süüdimõistmise korral võidakse teda karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

 

PS. Ka laiatarbemeedial tasuks olla Kaldalu juhtumit kajastades nüüd põhjalikum, rohkem süvitsi minna, sest muidu võib juhtuda lõpuks nii nagu Delfiga, kelle 2017. aasta sügisel avaldatud uudis Reio Lauritsa väljaviskamisest Reformierakonna valimispeolt kuulutati hiljem pressinõukogu poolt head ajakirjandustava rikkuvaks. Muu hulgas leiti, et Delfi rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad ning uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel infol. Mulle näib, et Kaldalu juhtumit kajastades on ajakirjanikud, näiteks Delfi reporter-toimetaja Heliis Raudsik, lasknud mõjutada ennast kohati samuti omaenda eelarvamustel tema suhtes, hoolimata kuigi palju sellest, kas lugejatele faktidena esitatud väited põhinevad kinnitust leidnud faktilisel infol või mitte.

 

Andres Laiapea

 

Foto: Gennady Blohin / Facebook



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt