Arvamus: Prügikastist toidu söömine kui poliitiline samm

14. märts 2014 kell 16:46



May Wollf, 28, climbs into a dumpster while Robin Pickell tears open a garbage bag in an alley behind Commercial Drive in Vancouver, British Columbia April 10, 2012.Arusaam, et prügi on “must”, on sotsiaalkultuuriline nähtus, mida sisendavad lastele juba väiksest peale vanemad, kästes neil tänaval ringi patseerides prügikastidest suure kaarega mööda käia ja prügiga kokku puutudes kiiresti käed pesta. Kuidas on aga võimalik, et toit, mis on poeletil täiesti “puhas” ja legitiimne, muutub vaid teekonnal läbi kaubanduskeskuse koridori kohaliku prügikastini saastatuks? Ka muld on “must” ning ega sedagi paljud linnalapsed tihti näppida ei tohi, ometi on aga mullast võetud toit inimeste jaoks kõige puhtam ja loomulikum. Prügikastist toitu otsivad inimesed vaatavad aga mööda sotsiaalsetest tabudest ja võitlevad tarbimiskultuuri vastu äravisatud toitu ja tarbekaupu taaskasutades.

 

Prügikastist toidu või muude vajalike vahendite hankimine ehk dumpster diving on kahtlemata elustiili ja kindlate põhimõtete väljendus. Selleks, et inimene suudaks üle saada kompleksist, et prügi on tabu, peavad tal olema teatud väärtushinnangud ja võime hoomata tarbimiskultuuri ja selle globaalset konteksti laiemalt. Tarbimiskultuuri vastasusega käivad käsikäes tavapäraselt ka muud põhimõtted nagu näiteks keskkonnateadlikkus, anarhism, taimetoitlus, kogukondlikud väärtused (nagu jagamine), DIY põhimõtted, skvottimine jne, mida saab ehk üldistatult iseloomustada ka freeganismi ideoloogiaga.

Seega eksisteerib mõtteline erinevus “pudelikorjajate” ja kodutute, kelle jaoks prügi korjamine ning tühjade majade hõivamine on vajadus, ning nende vahel, kelle jaoks prügi kasutamine on ideoloogia või maailmavaate küsimus. Erinevus on küll vaid tinglik, sest ideoloogia võib käia ka käsikäes vajadusega.

 

Dumpster diving ja skvottimine

Ehkki Eestis on dumpster diving veel võrdlemisi uus nähtus, on muu maailm sellega juba ammu tuttav eelkõige just skvotterite kontekstis. Eestis on skvottimine ehk tühjade majade hõivamine olnud üsnagi taunitud (kui välja arvata praegune Anna Haava skvott Tartus) ning seega ei ole ehk ka prügikastides toidu otsimine siin nii levinud.

Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Inglismaal ja mujal, kus skvottimine on aegade jooksul olnud rohkemal või vähemal määral talutud praktika, võib näiteks tänavatelt leitud kraamiga sisustada kogu oma korteri ning ka söögikraami leidub seal külluslikumalt kui meie kohalike kaubanduskeskuste taga. Kuigi mujal Euroopas ja ka Ameerikas on dumpster diving tunduvalt tavalisem ja levinum kui Eestis, saavad viltuseid pilke kohalikud prügituhnijad sealgi ning viimasel ajal on kahjuks hakatud prügis tuhnimist ka seadusega piirama trahvimise ja prügikastide lukustamisega näol.

Enamasti on toiduainete jaoks sobivamad prügikastid just kaubanduskeskuste omad, samas kui muu olmekraam on kättesaadav inimeste isiklike prügikastide kõrvalt. Paljud toidud kaubanduskeskuste prügikastides on korralikult pakendatud, puu- ja juurviljad võivad ehk olla siit-sealt plekilised, kuid tavaliselt söödavad.

 

“Prügi söömine” kui linnakoriluse viis

Traditsiooniliselt on korilus toidu hankimise viis, mille käigus inimene leiab toitu ja tarbematerjali loodusest seda ise teadlikult kujundamata. Linnakeskkonnas elava inimese jaoks võib aga korilus võtta sootuks teise vormi. Linn kui keskkond, mis on täielikult inimeste enda poolt kujundatud, on tahes-tahtmata tarbimiskultuuri alustala ja rikastaja. Tootmine ja tarbimine aga tekitab jäätmeid, millest vabanemine on samuti linnakeskkonnas rangelt kontrollitud: jäätmed heidetakse prügikonteineritesse, kus need saavad jäätmeid käitleva majandusharu osaks.

Tootmisele ja eriti toiduainetega seotud majandustegevusele on omistatud hulgaliselt nõudeid. Paljudel toiduainetel on “parim enne” kuupäevad, mida ületades on toiduainete müümine juba sobimatu või isegi keelatud, isegi kui tihtipeale on toit söömiseks veel täiesti kõlblik. Mõte, et kuivanud saiast näiteks saab teha saiavormi, on meeles ehk veel praeguse aja vanavanematel, poed siiski kuivanud saia müüa ei tohi. Saiavormi tegemiseks peab ostma kauplusest värske saia ja siis selle kodus ära kuivatama või siis otsima vastavat “kuivanud saia” nimelist toodet.

Inimene on loom, kes kohaneb ümbritseva keskkonnaga võrdlemisi hästi. Olgugi et prügikastist toidu hankimise eesmärgid võivad olla erinevad – poliitilised või majanduslikud –, on prügikastist leitava toidu tarbimine (vähemalt Eestis) siiski erinevalt metsas marjul käimisest ikkagi tabu. Prügikonteineris sobrajaid peetakse eluheidikuteks, kel ilmselt puudub oskus end “traditsioonilisel” viisil ära elatada ehk siis “normaalsete” inimeste kombel linnainimese tarbimisahelas osaleda. Kartuses tuua kaasa “sobimatut” käitumist, lukustavad paljud kaubanduskeskused oma prügikastid, kus vedelev (mõnikord täiesti söögikõlblik kraam) leiab tee jäätmekeskusesse, aga võib-olla näiteks ka säästumarketi lettidele, mine sa tea.

 

Tarbimiskultuurist

Ehkki heaoluriigi linnainimesele meeldib mõte “puhtamast”, loomulikumast ja keskkonnasõbralikumast elust, ei ole tavalisel tarbijal oma meelestatust võimalik väljendada tihti rohkemate vahenditega kui mahemarketist ökotooteid ostes või prügi sorteerides. Nagu paljude õilsate ideede puhul on saanud keskkonnateadlikkusest kaubamärk ja turundusstrateegia, mille hüüdlaused ei viita kuidagi tarbimiskultuuri enda “süüle”.

Siinkohal tuleb mängu vastandus, et ökotooted on “puhtad”, head ja loodussõbralikud, samas kui kaubanduskeskuse taga olev prügi on “must”, saastatud ja tabu. Prügikastidest üleliigselt toodetud toitu kasutusse võtvaid inimesi stigmatiseeritakse põhimõtete alusel, mis ei toetu muule kui tarbimiskultuuri toodetud hüüdlausetele ja põhjendamatule sotsiaalkultuurilisele hirmule, et kaup väljaspool oma tavapärast keskkonda (kaubanduskeskus) on kasutuskõlbmatu. Kui aga mõelda, et Toidupank kasutab samuti ära kaubanduskeskuse ülejääke, siis miks ei võiks seda teha üksiküritajad.

Tarbimiskultuurist lahtiütlemine ei olegi lihtne ning ilmselt mitte ka täiel määral vajalik. Küll aga tuleks hinnata inimeste püüdlusi tarbimiskultuuri ahelasse uusi lülisid juurde tuua. Ehkki taaskasutus on viimasel ajal üsna populaarseks muutunud, võtab toidu taaskasutamisega harjumine veel veidi aega. Dumpster diving võiks ühiskonnas tõmmata tähelepanu toiduga seotud väärtushinnangutele ning toidu tootmise, raiskamise ja äraviskamisega seotud harjumustele nii üksikisikute kui ka korporatsioonide tasemel.

 

Mariliis Rannama

 

Lisalugemist: emo.ware, Reuters, Business Insider, Ekspress, The Seattle Times

Fotod: Scanpix