Ajatu: Mees, kes loobus rahast: Raha on vaid usk meie peas

20. jaanuar 2015 kell 21:20



Daniel-Suelo-The-Man-Who-Quit-Money

Mitmed majandusteadlased ja -analüütikud ning ka generatsioonide teooria annavad mõista, et uus ja eelmisest veelgi suurem majanduslik krahh on saabumas lähiaastatel. Leidub ka inimesi, kelle arvates ongi kõige parem elada täiesti ilma rahata ja süsteemist sõltumatult. Ühe kohta neist saad lugeda tänasest “Ajatust”, mis ilmus esimest korda 14. mail 2013.

“Raha on olemas ainult siis, kui kaks või enam inimest usub selle olemasolusse,” ütleb Daniel Suelo, mees, kes ei kasuta juba üle 12 aasta üldse raha, väites, et maailmas kõige laiemalt levinud usutunnistus on mammona orjamine, mis tõukab inimkonna aina sügavamale kuristikku.

 

Aastal 2000 jättis Daniel kõik oma säästud telefoniputkasse ja jalutas minema, kaks kätt taskus. Ta elab Utah’ osariigis peamiselt vabas looduses ja koobastes, toitudes taimedest, maanteel hukkunud loomadest ja prügikastijäätmetest, saades vahel süüa ka sõpradelt või lahketelt võõrastelt. Daniel on uhke selle üle, et ta ei võta vastu toidutalonge ega valitsuse toetust. Allolevas intervjuus räägib ta oma elust ja sellest, mida ta arvab rahast ja omandist.

 

Sul ilmus raamat “The Man Who Quit Money” (Mees, kes loobus rahast). Kas tahaksid lisada midagi sellele sissejuhatusele, mis ma sinu kohta enne tegin, et me saaksime paremini aru sinust ja sinu valikutest?

See lause, et “Daniel on uhke selle üle, et ta ei võta vastu toidutalonge ega valitsuse toetust” pole päris kohane, sest see viitab sellele, nagu ma peaksin ennast paremaks nendest, kes võtavad vastu toidutalonge või valitsuse toetust. Ma ei mõista hukka neid, kes seda teevad. Ma tahan öelda, et ma ei kasuta neid sellepärast, et keegi ei saaks väita, et ma elan maksumaksja kulul. Ma olen uhke selle üle, et mul on vähe asju ja pole raha, kuigi sellega on imelik kiidelda. Metslastel on ju samuti vähe asju ja pole raha ning selles pole midagi erilist ning kiidelda tarbimisühiskonna poolt pealesurutud väärtustega pole mõtet.

Lisan veel, et valitsuse toetuste osas on ka üks väike erand – ma kasutan avalikku raamatukogu oma blogi kirjutamiseks, veebilehe haldamiseks, meilide ja raamatute lugemiseks. See ajab vihale neid inimesi, kes otsivad mu elustiilis “auke”. Mu blogis ütles üks naine ükskord irisejatele, et tema maksab makse ja ei kasuta raamatukogu ning annetab kogu oma raamatukogu kasutamise aja mulle. Selle peale jäid irisejad vait.

 

Enamikus intervjuudes keskendutakse sellele, et sa oled pärit “heast perest” ja käinud ülikoolis, sa pole vaimuhaige ega narkomaan, vaid su elustiil on vaba tahte akt, mille oled täiskasvanuna teadlikult teinud. Nii et alustuseks – sa pole hullumeelne. Kas see peab paika?

Hullumeelne inimene ei pea ennast ise hulluks – seega, mida mina sellest arvan, sel pole tähtsust. Minu meeleseisundi hindamine jäägu igaühe enda asjaks.

Aga tore oleks elada ühiskonnas, kus peetaks hullumeelsuseks iseenda, teiste ja keskkonna kahjustamist või nende kiitmist, kes seda teevad. Võib öelda, et me elame tõeliselt hullumeelses ühiskonnas. Terve mõistusega ühiskond peaks meeletuseks tappa elusolendeid ning hävitada toidu- ja veevarusid vaid selleks, et kuhjata kokku midagi, mida keegi ei saa süüa ega juua – kulda, hõbedat ja raha. Hullumeelsus on ohverdada reaalsus illusiooni altarile.

 

Mõtteviis, mis ärgitas sind ilma rahata ringi rändama, süvenes järk-järgult. Kuidas sa jõudsid selleni, et loobusid rahast täielikult?

Esimene mõte sellest tuli mulle juba lapsena. Ma kasvasin üles kristlikus peres ja mõtisklesin sageli selle üle, et kui me usume Jeesusesse, siis peaksime järgima ka tema õpetusi – maisest varast loobumist ja rahaga kauplemisest lahtiütlemist kasusaamise nimel – ning andma ja vastu võtma sellest kasu saamata.

Koolis religiooniõpetuse tundides sain teada, et maailma kõik suuremad usundid õpetavad omandist loobumist ja tegutsemist ilma sellest kasu saamata. Kui kõik need usundid seda õigeks pidasid, siis peab see olema tõsi. See on üks väheseid asju, milles kõik suured religioonid on ühte meelt. Mis siis saaks, kui me seda järgiksime, mõtlesin ma.

Mu isa viis meid palju matkama ja ma olin loodusehull. Ma nägin looduses valitsevat tasakaalu ja seda, kuidas loodus toimib ilma rahata. Miks siis meie ei võiks toimida samuti?

Täiskasvanuna mõtlesin ma selle üle põhjalikumalt järele. Looduses valitseb nn ettemaksmise majandus. See tähendab, et üks külvab, teine lõikab – ja nii lõputult. Näiteks karu korjab vaarikaid ja vaarikapõõsas ei taha selle eest midagi vastu. Karul pole mingeid kohustusi ega mingit süütunnet. Seejärel kakab karu kusagile mujale, toites maapinnas elavaid organisme ja ühtlasi levitades ka vaarikaseemneid. Metsloomad ei sõlmi pidevalt omavahel tehinguid. Põõsas ei muretse selle pärast, mida ta vastutasuks saab. See toimib just seetõttu, et keegi ei tea, kuidas see täpselt toimib. Looduses ei ole usaldusel põhinevat maksmist ega võlga.

Teadlik olemine usaldusest ja võlast on teadmine heast ja kurjast, ühe asja väärtustamine ja teise mitteväärtustamine. Teadlikkus usaldusest ja võlast on meie taganemine armust. Arm tähendab jumalamuidu saadud andi.

Minu järgmine tõuge rahavaba elu elamiseks tuli maailma majanduse ja poliitika jälgimise kaudu. Kas meie majandus ja poliitika toimivad hästi? Vastus on iseenesestmõistetav, kas pole?

Järgmine samm tulenes iseenese identiteedi otsimisest, enda tõelise mina leidmise vajadusest. Teha midagi, oodates teistelt midagi vastu, on tagamõttega tegu, see ei ole tõeline vajadus, see on enese müümine.

Minu viimaseks tõukeks rahata elamiseks oli enese tervendamine. Olgu, võib-olla ma räägin oma hullumeelsusest. Tervenemise alguseks oli enese hullumeelsena nägemine, alles seejärel sain ma sellest vabaneda. Ma kannatasin depressiooni all. Meelehaigused tulenevad ebavajalike asjade omamisest ja ebavajalikest mõtetest, neist vabanemiseks tuleb neist mõtetest lahti lasta.

Budistlik filosoofia põhinebki sellel. See on kõikide muistsete filosoofiate aluseks. Mõtete külge klammerdumine on mõtete omamine ja see manifesteerub ebavajalike asjade omamises. Me kuhjame enda ümber asju, mida me ei vaja, et leevendada oma ärevust ja hirmu. See on tõeline meelehaigus. Ebavajalikud mõtted ja mõttetud asjad (sealhulgas ka inimeste omamine) on omavahel lahutamatult seotud.

Ebavajalike asjade kuhjamine ei tähenda külluses elamist, nagu me oleme harjunud mõtlema, vaid puuduses elamist. Milleks meil peab olema nii palju asju, kui me usume, et universum on külluslik? Miks me peaksime muretsema, kui me poleks hullumeelsed? Muretsemine on lihtsalt usu puudumine – ainus asi, mida me vajame, on usk.

 

Sinu vaimsus on su rännaku tähtis osa. Kuidas see on aidanud sind sinu rännakul ja elustiili valikul?

Märkisin, et see on usu küsimus. Usk välistab ebavajalikud mõtted, andes kindluse, et kõik vajalik tuleb, kui me seda tõesti vajame ja kui me mõtted ja suhtumine on õige. Usk põhineb igavesel kingitusel. See on maailma religioonide põhimõte.

 

Mis on kõige olulisemad õppetunnid raha, inimeste ja ühiskonna kohta, mis sa selle 12 aasta jooksul oled omandanud? Kas mõni neist õppetundidest tuli sulle üllatusena?

Kõige tähtsam õppetund on see, et meie tõeline loomus on loodud elama ilma rahata, andes ja saades ilma kasu tahtmata. Ka kõige suurem vipp on inimene oma põhiolemuselt, kes oma pereringis annab ja saab kasu taotlemata. Selle põhimõtte juurutamine iseendas aitab seda omadust näha ka teistes – kui me hakkama harima oma tõelist mina, siis kaob kasu taotlev mina ja kõik mõttetu meie olemusest iseenesest.

Mind üllatas tuhandete inimeste vihane reaktsioon sellele, et soovin elada rahavaba elu. See algul häiris mind, aga nüüd ma saan aru, et viha ei tule inimeste tõelisest loomust, vaid fassaadist, mille nad on üles ehitanud. Reaalsus ohustab seda fassaadi. Kes siis ikka soovib kuulda seda, et meie tarbijalik ühiskond on illusioon?

Raha on olemas vaid siis, kui kaks või rohkem inimest usub selle olemasolusse. Raha ei ole füüsiline substants, vaid usk meie peas. Raha tähendab usaldust ja usaldus tähendab usku, tõekspidamist ehk usutavust, tõsiseltvõetavust. Raha on sõna otseses mõttes usutunnistus, kõige laiemalt levinud usutunnistus või religioon kogu maailmas. Milline fundamentalist ei saaks vihaseks, kui sa sead tema usutunnistuse kahtluse alla.

 

Tänapäeva ühiskonna reaalsus on see, et enamik inimesi ei soostuks iial rahavabalt elama nagu sina. Kas sa usud, et su elustiil inspireerib teisi inimesi ja peresid? Kuidas?

Nagu ma juba ütlesin, elame kõik rahavabalt oma igapäevasuhetes, pere ja sõprade keskis, aga ka täiesti võõraste inimestega suheldes. Inimesed ütlevad mulle iga päev, et nende arvates on selline elu inspireeriv ja lohutav. Isegi kui inimesed ei kavatse rahast loobuda, mõistavad nad, et see pole maailmalõpp, kui nad peaksid oma raha kaotama. Kui pole tegu uskliku inimesega, tasub talle meelde tuletada, et elus valitses harmoonia ja tasakaal miljoneid aastaid ilma rahata ja miks see peaks praegu laiali lagunema, kui raha poleks.

Loodus arendas su välja amööbist inimeseks miljonite aastate jooksul, ilma igasuguse rahata, miks loodus peaks su nüüd hülgama? Kui toimuvad loodusõnnetused nagu tornaadod, maavärinad või tsunamid, siis inimesed äkki unustavad raha ja hakkavad üksteist aitama. On lohutav, et kasusaamise fassaadi all on inimese põhiolemus säilinud.

Ja kui on tegu uskliku inimesega, siis on lohutav tuletada meelde kõikide uskude tuuma – olgu siis tegu kristlase, moslemi, hindu, budisti, taoisti või sikhiga –, seda, et see töötab, kui seda praktiseerida ja et tegu pole valega. Kui me ei praktiseeri usu põhitõde loobuda omandusest ja kasu saamisest, siis on meie uskude põhituum hävitav vale, mida me näeme kõikjal ümberringi.

 

Millised on praktilised sammud enese vabastamiseks raha tagaajamisest ja orjusest – isegi kui ei soovita rahast täielikult loobuda?

Inimesed peaksid aru saama, et nad saavad ise kohe ja praegu seda olukorda muuta. Igaüks, hoolimata sellest, kui sügaval rahasüsteemis ta sees on, saab kasu taotlemata anda ja saada – see on inimloomuse tõeline olemus. Kõik me oleme ju inimesed. See tähendab oma tõelise olemuse juurde tagasi jõudmist ja ka kõik muu asetub siis oma kohale – võlts fassaad laguneb, ükskõik, mis staadiumis inimene parasjagu on.

Isegi siis, kui mõni on väga skeptiline selle suhtes, mida ma teen, esitan ma neile väljakutse avada silmad tegelikkusele nende endi suhtes ja suhetes teiste inimestega, küllap nad saavad siis teada, kas ma elan mingis narkouimas või mitte. Keegi kommenteeris ükskord, et meie linnad ei saaks toimida ilma rahata. Aga mina ütlen, et nemad ja kogu maailm ei saa edasi toimida praegusel moel.

Võtame näiteks klassikalise Ameerika äärelinna: inimesed ei tunne oma naabreid ja kõigil on oma autod, arvutid, televiisorid, muruniitjad, pesumasinad jne, nagu ka toiduvarud ja maalapp, kus saaks ise toitu kasvatada. Meil on kõik olemas, mida vaja, aga meid hoiab tagasi mitte reaalsus, vaid sissejuurdunud mõtteviis, dogmad.

Mis siis juhtuks, kui me räägiksime oma naabritega ja lepiksime kokku asjade jagamises – nagu meile õpetati lasteaias ja kirikus? Kui me saaksime aru, et võime jagada autosid, arvuteid, pesumasinaid, süüa koos lõunat jne, hoides niiviisi kokku kulusid ja ühtlasi säästaksime ka keskkonda ning boonusena tekiks meie üksildastele nägudele ka naeratus. Siis hakkasid linnad ja tehnoloogia meid teenima, mitte meie neid nagu praegu. Mis meid tagasi hoiab? Mitte reaalsus, mitte asjade nappus, vaid meie mõtlemine.

Inimesed paluvad mul sageli õpetada neile ellujäämiskunsti ilma rahata. Mul on tunne, et mul pole kuigi palju selliseid oskusi, mis oleksid määravad, ja toon välja rohkema enesekindluse olemasolu, mitte konkreetseid oskusi. Vahel palun ma neil kujutada ette midagi üsna tobedat: mis juhtuks siis, kui keegi pakuks neile miljon dollarit, et nad elaksid aasta aega ilma rahata. Enamik inimesi mõtleks siis välja, kuidas seda teostada, olgu neil siis mingid oskused või mitte. Tuleb leida motivatsioon, mis oleks väärt enamat kui miljon dollarit.

 

Kui tähtis on sinu jaoks ilma rahata elamise idee levitamine? Sul on ilmunud raamat, sul on kodulehekülg ja sa oled andnud paljudele intervjuusid. Kas sa soovid edastada mingit sõnumit ja tahad, et sinu eluviis laiemalt leviks?

Jah, ma soovin seda sõnumit levitada. Esialgu tahtsin ma lihtsalt elada oma elu, kas see kellelegi korda läheb või mitte. Siis sain aru, et minus hakkas pead tõstma mõte, mida ma ei saanud enam alla suruda: meie ühiskond ei ole jätkusuutlik ja me läheneme suure hooga katastroofile, olles iseenda uskumuste vangid. Ma soovin seda maailmale kuulutada ja ma pean selleks kohe praegu midagi ette võtma.

 

 

Allikad ja lisalugemist: Becoming Minimalist, Daniel Suelo blogi, Daniel Suelo koduleht

Vaata Daniel Suelo raamatut siit.

Foto: Becoming Minimalist

 

Toimetas Ksenia Kask