Mõtisklus metsast: bürokraatia asemel peab hakkama kehtima armastuse seadus

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. oktoober 2021 kell 12:37



Andre Tamm jagab Telegrami lugejatega oma mõtisklust, mis on ajendatud külaskäigust kunagisse kodumetsa, kus nüüd avaneb lapsepõlvega võrreldes hoopis teistsugune pilt. „Me ei vaja enam praeguseid hullumiseni pingutatud ja ülistatud kasvusid, arenguid, konkurentsi ja loendamatuid allkirjastatud elukorraldusi. Me peame looduse tagasi võtma oma pärisosaks. Peame valima oma tegude aluseks puhta südametunnistuse. Bürokraatlike seaduste rägastiku asemel peab hakkama kehtima ainult üks seadus – armastuse seadus,” kirjutab ta, tõdedes, et tema on selle vastuvõtmiseks valmis.

 

 

Suvine lai kruusatee segametsade vahel tolmas, kui teised autod vastu sõitsid. Tee kohal ja servades vibreerisid eri värvi liblikad rühmas ja üksikult, andes graatsilist värvikirevat õhutantsuetendust. Maasturi roolis istus 66-aastane aktiivne pensionär, mina – 43-aastane kaassõitja kõrvalistmel. Olime reisil kodusesse tuttavasse maapiirkonda, millel meie mõlema minevikus tähtis roll. Mu silmad haarasid teeäärsetes metsades drastilist muutust. Tihedast lehelisest puudekardinast oli saanud oluliselt hõrendatud avarus. See tihedam osa lükkus nüüd teest kurblikult kaugemale, jättes armetud kännud lagendikule kükitama.

”Ei tea, kas võtavad kuradid siin kõik varsti maha,” väljendasin kerge emotsooniga nördimust metsa hõrenemise osas.

Kaheksakümnendatel kasvasin ja küpsesin siin nende metsade lapsena. Mu kaaslane oma noorpõlves kuuekümnendatel.

”Nende nutsumaiate materjalistide ”progressile” jääb ju puhas loodus iga aastaga üha rohkem jalgu.” torkasin irooniliselt juurde.



Halli habemega sohver ei võtnud otsest seisukohta ja külale lähenedes jätkus jutt üldistel globaalsetel ja ühiskondlikel teemadel.

Väikesel ristmikul pöörasime vasakule, kust algas kitsas kruusatee, mis viis külasse ja selle juurde kuuluva ürgse püha väeka hiiemäe juurde. Mäe juures parkisime masina ettenähtud kohta ning tõusime 106 meetrit merepinnast kõrguva hiiekünka tippu. Vaated sellelt on sõnulseletamatult võrratud. Igas suunas, kuni suurte kaugusteni vaid rohetav metsavaip, koos üksikute rabajärvede miniatuursete silmadega.

Me ei viibinud tipus kaua ning kõrgel künkal igas suunas looklevad metsased matkarajad jäid sel päeval meie jalgade poolt tallamata.

Tagasi alla sammudes meenus mulle üks aastate tagune jutuajamine ühe isikuga, kel oma arusaam hiiemäe saatusest. Tema nimelt pooldas seda suunda, et võiks ikka lubada sinna rippuvad, agregaatide abil liikuvad transpordivahendid, mis suusatajaid üles viivad. Neil päevil kees vihane aurukatel, kus ”progressi” usku tegelased pooldasid hiiemäe muutmist niinimetatud kaasaegseks, koos selle juurde kuuluvate agressiivsete maasonkimistega. Oponeeriv vastaliste grupp aga võitles plaanile südikalt vastu. Tol korral vestluse ajal käis mul peast läbi, et võiks vähemalt pühad väekohad jätta puutumata sellest lõputust kapitalistlikust ”eduloost”, mis pole teps mitte paradiisi maa peale toonud, vaid et pigem säilitagem ürgset puhtust. Sest kuhu meil veel varjule minna, kui peaks toimuma pöörded maailmakorralduses, mil linnades elu kriitiline, mille eest ammu hoiatatakse.

Me sõitsime edasi ahtal kruusateel, mille ääres mõned lagunenud palkidest taluhooned. Nende juures lõhnav põllumaa uut peremeest ja kasutust ootamas. Mets meie ümber tihenes. Kolmel korral keerasime masina lühikesele metsaraja lõigule, kus kannatab sõita vaid maasturiga. Madala masinaga jukerdades kukuks siin põhi alt. Need vaherajad juhatasid meid vanadele tuttavatele, igavusest haigutavatele avaratele rohtukasvanud väljadele, mille ümber tuules sosistavad müstilised metsad. Kahel sellisel väljal kõrgus nõukaaegne jahimeeste vaatetorn nagu ajastute tuulelipp keset mahajäetud kaotsiläinud talumaid, kus veel vaid madalad varemed endisaegsest talurahvatarkusest vaikides kõnelemas.

Olles viisteist aastat linnas elanud ja vastavaid hüvesid maitsnud, tekkis mul korraga tungiv soov kunagi tulevikus siia piirkonda omale lihtne mugav maakodu soetada, kus ise toitu kasvatada ja muid maaelu võlusid praktiseerida.

”Milline puhtus, rahu ja privaatsus. Palju ruumi ja kandvad teed viivad külasse, edasi alevikku, kus ka rongisuund Tallinnasse. Miks mitte jagada edaspidi siinset talukrunti pealinna korteriga. Novembrist maini elaksin linnas ja ülejäänud aja siin. Super!” mõtisklesin entusiastlikult.

”Aga et nad kuradid selleks ajaks siin lageraiega kõike maha ei tõmbaks. Annaks Jumal sellel keskkonnal praegusel kujul säilida.”

Kui kolmes imekenas looduse oaasis jalutatud, räägitud ja unistatud, istusime autosse ja sõitsime külalähedasel metsateel veel edasi. Paaril korral peatas meie liikluse langetatud puu või suurem oks, mis metsameeste hooletusest või rajutuulest paisatuna tee sulgenud. Need tõkked käte jõul eemaldanud, kannatas edasi liikuda, kuid märgatavalt lagedamaks raiutud keskkond tekitas minus tumedat tuska.

”Kas see on nüüd harva esinev töölõik või jätkub see samas vaimus pidurdamatult?” küsisin endalt.

”See viimane variant oleks küll jube. Üks Eesti tuntud loodusemeeski ju kirjutas kriitiliselt, et riigis käib otsene laastamistöö. Ja ometi on puud inimese suured sõbrad, kes annavad endast välja hapnikku ja võtavad vastu ka meist eralduva süsihappegaasi.”

Teatud punktis tegime tagasipöörde ja sõitsime küla suunas, sealt edasi aleviku poole, mille juures ootamas suure maantee ristmik. Teel sinnani arutasime valitud teemadel. Autojuht viitas jutu sees neile kitsastele metsaradadele, millel täna saab sõita vaid maasturiga:

”Neil teedel sõideti siin majandi aegu igapäevaselt hobustega. Käidi niimoodi sovhoosi tööle ja veeti igasugu nasvärki…”

Liblikate graatsilisest õhutantsust ilustatud lai metsavahetee hakkas lõppema. Saates viimaseid pilke siin toimunud massiivsele raiele, mõtlesin uuesti lagendikul tekkinud tungivale soovile siinkandis edaspidi ehk talukrunti pidada:

”Et nad kuradid siin selleks ajaks kõike maha ei tõmbaks. Annaks Jumal.”

Suure maantee ristmikule lähenedes tulvasid mälupangast esile Tõnis Mägi nõudlikult lauldud laulu sõnad: ”Las jääda ükski mets…”

Pärast vasakpööret asfalteeritud maanteele võimendus minus intuitiivne veendumus:

”Me ei vaja enam praegust hullumiseni pingutatud ja ülistatud kasvusid, arenguid, konkurentsi ja loendamatuid allkirjastatud elukorraldusi. Me peame looduse tagasi võtma oma pärisosaks. Peame valima oma tegude aluseks puhta südametunnistuse. Bürokraatlike seaduste rägastiku asemel peab hakkama kehtima ainult üks seadus – armastuse seadus. Meie suhtlemise aluseks peab saama südame keel. Peame avanema kõigele uuele, sest kõik vana on ammendunud. Kas oleme valmis? Kas sada sekundit puudub kaheteistkümnest? Mina olen täitsa valmis.”

 

Andre Tamm

 

Foto: Smileus / Adobe Stock

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt