Igor Skalkin: Kõige suurem Eesti metsa probleem on inimene, kes näeb ainult raha

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. detsember 2020 kell 11:48



Igor Skalkin on valmis saanud peatselt esilinastuva dokfilmi „Meie mets“, kus ta näitab, kuidas hirmutav võõrandumine, töösturite rahaahnus ja inimeste ükskõiksus soodustavad metsade hävingut meie endi silme all. Intervjuus Telegram.ee-le osundab ta pankade-töösturite-RMK nõiaringile, kartellikokkulepetele ja kõrgetasemelisele korruptsioonile, mistõttu piiranguid metsa raiumiseks on läbi aastate töösturite soovi järgi aina leebemaks tehtud ja uus metsanduse arengukava kuidagi valmis ei saa. Metsa ei ole vaja majandada, mets ei taha uuendamist. Metsa tuleb hoida ja armastada ning tulu võib saada ka metsa hoidmisest, arvab Skalkin. Oma filmis selgitab ta, kuidas sa saad metsa päästa nii, et sa ei peaks olema tippadvokaat, aga vahel on ikka ka nende abi vaja – head näited on Ikla-Häädemeeste ja Valgeranna, kus tänu vandeadvokaatide sekkumisele õnnestus riigimetsa lageraie peatada.

Filmimeest usutles vabakutseline ajakirjanik Askur Alas. Loo alt leiad kommentaari ka Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsendilt, ökoloog Mihkel Kangurilt.

 

„Meie mets“ ja Igor Skalkin

  • Film „Meie mets“ valmis kahe aasta vältel koostöös erinevate loodusfotograafide ja maastikufilmijatega üle Eesti. Esilinastus on kavas 26. detsembril 2020 Tallinnas ja sinna kutsutakse ka filmi 156 toetajat „Hooandjas“.
  • Skalkin on teinud viimase 20 aasta jooksul kokku üle 500 filmi. Tema eelmiseks eestikeelseks linateoseks oli dokumentaalfilm „Sead!“, mida näidati kohalikus kinomajas ja internetis.
  • Mõne aasta eest astus ta vastu Elva linnavalitsusele ja Elva Tarbijate Ühistule, et päästa üks väikelinna park parklaks muutumisest. Ta tegi sellest ka dokfilmi-> mitu saadet ja saavutas võidu.
  • Üks mõte, mis Skalinil küpseb, on näidata uut filmi järgmisel aastal külakeskustes ja pärast linastust arutada kogukondadega filmis näidatu ja selle üle, mida igaüks saab oma kodukandis teha, et meie metsa ja loodust kaitsta.

 

 

Miks sa hakkasid tegema dokfilmi Eesti metsast ja mida sa sellega näidata tahad?

Olles maailmas palju reisinud – olen elanud Venemaal, Ameerikas, Soomes, Taimaal ja Malaisias pool aastat või aasta, see pole päris turismireis – näen ma iga kord kodumaale naastes, mis on meie rahva tegelik rikkus. Meil on säilinud harukordne metsik loodus, puhas vesi, metsloomad, maitsvalt puhas õhk, lindude mitmekesisus, metsmarjad, puud ja rohi, mille peal on nii pehme käia. Sellist luksust kohtab maailmas juba väga harva. Ma soovin juhtida meie inimeste tähelepanu sellele rikkusele, mis meie endi nina all veel alles on.



 

Mida sa luksuse all silmas pead?

Luksuse all pean silmas metsikut loodust, mida on jäänud ikka väga väheks. Aga ka inimtühja ja prügivaba keskkonda. Igal pool mujal maailmas kohtab inimtühjasid metsasid, randasid ja vaikust haruharva. Aga filmi salvestamisel leidsin, et ka meil on seda juba üsna väheks jäänud. Pole nii kerge leida näiteks kohti, kus filmida nii, et autode või raudtee müra „sisse ei sõidaks“.

 

Luksus on tõenäoliselt ka see, et mets on enamasti looduslik, mitte n-ö puupõld?

Just, et on looduslik, mitte istutatud. Metsad asendatakse üha rohkem puupõldudega, aga metsaks seda nimetada ei saa, sest seal pole sellist liigirikkust. Mets on kogu see ökosüsteem tervikuna – taimed ja loomad, mis sinna kuuluvad.

 

Treileri järgi otsustades on filmi põhitoon murelik. Milliste märksõnadega iseloomustaksid oma filmi?

Minu kõige suurem mure selles filmis ja igapäevaelus seoses metsaga seisneb selles, et inimesi valdab metsaga seoses kolm emotsiooni: hirm, ahnus ja ignorantsus. Need on kolm põhjust, miks saab juhtuda selline ebainimlik looduse hävitamine meie endi silme all. Kui saja aasta pärast meie lapselapsed vaatavad seda filmi, siis nad näevad, et meil oli olemas plaan, kuidas meie mets päästa. Jääb üle vaid loota, et leidub ka tegijaid, kes selle plaani ellu viivad.

 

Räägi neist kolmest emotsioonist – hirm, ahnus ja ignorantsus – lähemalt, palun.

Eestis on narratiiv suunatud sellele, et muuta mets hirmutavaks kujundiks, kus on puugid, karud, hundid jne. Sellega peletatakse inimesi metsast ära. Niikuinii eksid sinna veel ära ka! Tädi Malle eksis ära ja meedia vorbib sellest uudiseid justkui selleks, et inimesed hoiaks metsast eemale. Kõige suuremaks metsade hävingu põhjuseks ongi see, et inimesed on metsast võõrandunud, istuvad parema meelega oma Kalamaja või Mustamäe mugavas korteris. Selle tulemusena saabki metsi majandada nii, et ainult nn veidrad rohelised tõstavad kisa, keda saab siis naeruvääristada.

Ahnus on see, mis motiveerib „metsamajandajaid“ tegema nii laastavat tööd. Kasu saamise eesmärgi taga on ka pankade huvid, kes pakuvad kallitele metsamasinatele selliseid liisinguid, mis sunnivad masinaid töötama 24/7. RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus) on karmistanud harvesteridele kehtestatud tingimusi, masinad tohivad olla vaid kolm aastat vanad. Varasemalt oli nõutud kuni viie aasta vanused harvesterid. Näiteks Soome ja Rootsi nõuavad, et riigimetsas töötav masin võib olla kuni kaheksa aastat vana. Aga see pool miljonit eurot maksev masin peab ennast kuidagi ära tasuma. Ja kolme aasta pärast lõpeb selle masina kasutamise võimalus riigimetsas. Vanemate masinatega riigihankel osaleda ei saa. Selliselt seatud tingimused on üheks motivaatoriks raiuda ööpäevaringselt ja mistahes ilmastikuga ning teha raideid vastu muidu head majandamise tava – ka linnurahu ajal.

Ignorantsuse all mõtlen ka apaatiat, mis valitseb ülejäänud rahva seas, kes on hõivatud oma ameti või tööga, kes mõtlevad, kuidas omale leib lauale saada või kuidas oma hobidega tegeleda, ja neil ei ole aega või soovi metsaga seotud muredele tähelepanu pöörata. Aga kõik kannatavad, kui mets kannatab, see tähendab ka joogivesi, puhas õhk, mida me hingame, meie linnud ja loomad, kõike seda ei jätku meil kauaks, kui me ignoreerime metsaga toimuvat laastavat majandamist. Me peaksime esitama küsimusi, märkama neid probleeme, osalema debatis ja pöördumistes, seisma koos oma loodusressursside säilimise eest. Selles filmis ma soovin jagada inimestega neid tööriistu, millega saab igaüks nõuda hea metsamajandamise tava täitmist meie metsas.

 

Millised on põhiprobleemid Eesti metsaga? Kas metsa on rohkem kui kunagi varem, nagu mõned väidavad, või hoopis liiga vähe? Kas raiutakse liiga palju, valel ajal või vales kohas ja vale metsa?

Kõige suurem Eesti metsa probleem on inimene. Tänapäeval kasvatatakse inimest peaasjalikult ainult tarbima, ilma midagi vastu andmata. Programmeeritakse võtma metsalt vajalikku materjali, jättes endast maha laastatud maa, kus pole enam endist elu. Siis näidatakse paberi peal, et statistika järgi on kõik korras. Statistikasse on juba aastakümneid sisse kirjutatud vead, mis ei lase meil näha tegelikku pilti. Seetõttu ka need lõputud vaidlused, et metsa jääks nagu vähemaks, aga paberi peal kasvab hoopis kogu aeg juurde.

Olen sel teemal suhelnud metsameestega ja metsa istutajatega, kes iga päev näevad seda pilti, kuidas puidutööstustele metsa müüakse.

Ühe näitena saab siinkohal tuua statistika objektiivsust pärssiva süstemaatilise vea – ümarmetsamaterjali mõõtmise ning kasvava metsa hindamismetoodikate omavahelise suhte veakordaja. Eestis on kasutusel ümarpuidu (palgimaterjali) mõõtmise metoodika (eesti ajutine kooreta ümarpuidu mahutabel), milles – nagu tabeli nimetusestki tuleneb – puukoort mahuna sisse ei arvestata. Kasvava metsa tagavara (mahu) hindamise metoodikas võetakse aga arvesse ka puukoor (vt. rinnasdiameeter), mis moodustab tüvemahust – olenevalt siis puuliigist, vanusest ja kliimast keskeltläbi 2-5%.

Raiestatistika kajastab ju ümarpuidu mõõtmise tulemusi, mistõttu tundubki numbrite pildis, et juurdekasv ületab raiemahtu, ehkki iga-aastane veakordaja on tegelikult ülaltoodud protsent – progresseeruvalt metsatöösturi kasuks/metsa kahjuks. Seda viga on lastud sisse niisiis juba vaata et pea kolm dekaadi.

 

Märkimist väärib ka teine statistika objektiivsust – ja mitte ainult – pärssiv probleem.

Ehkki valdkonna eest vastutava ministri määrusega (keskkonnaministri 15.11.2006. määrus nr. 64) on Eestis kehtestatud virnasmaterjali mõõtmise kord, vilistavad sellele paberipuu kokkuostjad ja ka pelletitööstus. On tavapärane, et väravas kehtib vastuvõtukoefitsent 0,5 ning mingist kehtiva korra järgi mõõtmisest ei taheta juttugi kuulda. Tegemist on probleemiga erasektoris, sest RMK nimetatud metoodikast juhindub. Inimene, kes aga teostab raiet enda talumetsast ning ei oma häid otsesuhteid, peab paratamatult arvestama kahjuga, mis tekib objektiivsust taotleva regulatsiooni teadliku eiramisega. Seejuures ei ole mitte väheoluline kokkuostjate, töösturite üsna selge võimalus seljatada sellise koefitsendimänguga inflatsiooni.

 

Ja siis teeäärsed alad, mida üldse ei arvestata statistikasse ja võetakse n-ö mustalt maha.

Samas on uutel harvesteridel mõõdikud, mis arvestavad sentimeetri täpsustega, kui palju tegelikult lõigatakse, aga seda ei võta keegi arvesse. See ei huvita millegipärast kedagi.

Pealegi müüme puitu kopikate eest maha, alla omahinna. Viimase 15 aastaga on puidu hind tõusnud 20-30 protsenti, aga üldine elukallidus on kümnekordistunud. Puidu hinda on kunstlikult all hoitud, et seda saaks rohkem Eestist välja viia ja rahaks teha. RMK-l on pikaajalised lepingud pelleti- ja tselluloositehastega, nende hinnad on fikseeritud 10-15 aastaks, ja seetõttu ongi meie puidu hind 20-30% alla turuhinna. Pluss peab nende lepingute järgi RMK puidu ise kohale tooma, transpordikulu on RMK kanda.

 

Kui tõsine on sinu arvates Eestis rohepesu probleem – et metsa kui taastuva loodusvara ekspluateerimist, ka ahju ajamist, näidatakse millegi väga rohelisena?

See on väga tõsine probleem. See, mida nimetatakse roheliseks energiaks ja mille eest maksumaksja maksab roheenergia maksu, hävitab meie metsi. Algul oli ilus unistus, et pelleteid hakatakse ainult võsast tegema, aga päriselus on märksa efektiivsem lasta hakkemasinatest läbi ka saematerjaliks sobivat ümarmaterjali, mis võib olla küll odavamat sorti, aga siiski puit, ja see läheb kõik korstnasse. Selle ajaga, kui Euroopa Liidus taastuvenergia toetusi selles osas muudetakse, jõuavad siinsed töösturid oma noosi tasku ajada.

 

Metsade olukord on meil viimasel paaril aastal üsna nähtav ühiskondlikus debatis tänu organisatsioonidele nagu Eesti Metsa Abiks jt. Kas ja miks on vaja veel filmi selle kohta?

Sellised organisatsioonid ei suuda muuta end nähtavaks peavoolu meedias, kuna see teema ei ole teatud mõjukatele huvigruppidele kasulik. Seetõttu on vaja vaadata ja levitada selliseid filme, kus inimesed on ise koha peal käinud ja uurinud, mis meie metsas tegelikult toimub. Pealegi, kui ma olen suhelnud debati ühe või teise poolega, ei ole ma kuulnud konstruktiivseid lahendusi, mis tagaksid majandusliku käibe ja metsa säilimise. Selles filmis ma näitan mitut alternatiivset majandamise viisi, mis tagab nii töökohad, tulu kui ka looduskoosluse mitmekesisuse ja säilimise.

 

Viimasel ajal on Eestis toimunud meeleavaldusi ja tehtud pöördumisi (nt http://petitsioon.savetheforest.ee/), et juhtida valitsuse ja riigikogu tähelepanu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele väärtusele. Samas on ka mõned roheliselt mõtlevad inimesed märkinud, et arutelu kaldub argumentidelt emotsioonidele. Kuidas suhtud?

Minu arvates kõige parem viis riigikogu ja valitsuse tähelepanu äratamiseks ei ole mitte käia tänaval või Toompeal karjumas ja trumme löömas, vaid suhelda süsteemiga selle enda keeles, esitades ametlikke nõudmisi ja järelpärimisi otse nende kantseleidesse. Nii on sellel vastupanul reaalne tulemus. Oma filmis ma õpetan inimesi, kuidas iga tavakodanik saab esitada RMK-le või „metsamajandajale“ seaduslikul alusel nõudmisi, et näiteks metsa teed enda järel korda tehtaks.

 

Ka metsamehed, kes peaks metsa kõige paremini tundma, tulid välja mureliku avaliku kirjaga (vt https://arvamus.postimees.ee/7040727/vanad-metsamehed-rahahullus-on-vallutanud-metsa-majandamise). Kuidas kommenteerid?

Nad tõid välja ka lihtsad esimesed sammud, mida peaks tegema, et meil mets võiks säilida, sest asi on ikka väga kriitiline. Aga nad tehti ka kohe maatasa, kuigi nad väljendusid suhteliselt pehmelt. Oli väga huvitav, kuidas hakati nende väiteid nullima. Ka ajakirjanike poolt! Vanade kogenud  metsameeste pädevus seati kahtluse alla. Kelle huve siis sellised ajakirjanikud teenivad?

 

Metsanduse arengukava, mis peaks mh tagama metsa säilimise, on Eestis täiesti rappa jooksnud. Sellega on tegeletud mitu aastat tulemusteta. Miks see sinu arvates nii on?

Keskkonnaamet pole suutnud arengukava esitada, sest puidutööstused ei lase neil numbreid vähendada, neil omad nõudmised ja vajadused ja see arengukava on korduvalt ajatatud. Tegelikult peaks keskkonnaminister tagasi astuma tegemata töö pärast! Aga nüüd siis pikendame kümme aastat tagasi koostatud kava. Kulissidetagune mäng on see, et rahvas loobib mudaga RMK-d või keskkonnaametit, aga tegelikult on süüdi ikkagi puidutöösturite ahnus ning mugavustsoonile iseloomulik soovimatus arendada olemasolevat tööstust mitmekülgse toormaterjali väärindamise suunas. Siinkohal ei pea ma silmas keemiatehaseid, vaid näiteks just mööblitööstust.

 

Aga miks siis metsakaitsjad tihti just üht keskkonnaministeeriumi asekantslerit puidutöösturite huvide kaitsmises süüdistavad?

See on asja teine külg. Kantslerid, kes on puidutöösturite poolt pukki pandud, et nad kaitseksid nende huve – enne seda kantslerit oli ka üks teine mees, kellest sai hiljem erametsatöösturite juht… Tõsi, see on saunalaval räägitud jutt, et puidutöösturid panid rahad kokku, et ta ära osta.

Aga mis on toimunud? Järk-järgult on seaduslikul teel alla toodud okaspuumetsade raieküpsuse vanused, millal võib raiuma hakata, ja hiljuti lisati metsaseadusesse tüvede rinnasdiameeter. See sõnastati nii, et maha võib võtta siis, kui mets on kas 80 aastat vana VÕI kui tüve diameeter on männil 28 cm, kuuse puhul 26 cm, mis võimaldab lagedaks raiduda ka palju nooremat metsa. Sellega tõmmati metsa vanus alla paarkümmend aastat julgelt. Sarnasel moel on seadusi 20 aastat lõdvendatud, nii et ka kaitsealadelt oleks võimalik raiuda. Toimunud on samm-sammuline lageraiete lubamine traditsioonilistes looduskaitse piirkondades – Võrumaal, Haanjas näiteks. Samuti Otepää looduspargis.

 

See on ju nii riiklik kui korporatiivne korruptsioon! Saad sa seda tõestada?

Tõestamiseks on meil olemas vastavad võimuorganid, kes saavad lihtsate meetoditega need kuriteod paljastada. Piisab juba sellest, kui vaadata üle selliste ametnike pangaväljavõtted kõigilt arvetelt. Näiteks puidu kokkuostjad on kokku leppinud kokkuostu hinnad ja puidu koefitsiendid, mis ei ole kooskõlas Eesti seadustega. Lisaks on mul filmis välja toodud mitu skeemi, kuidas RMK raha peseb ja müüb rahva metsamaid metsafirmadele kopikate eest mis  teevad need metsamaad karjäärideks ning müüvad juba ka muid loodusvarasid.

 

Millised võiksid olla lahendused?

Kõigepealt tuleb selgeks teha, kellele meie mets kuulub. Kas see on meie rahva vara, või on tegemist riikliku aktsiaseltsi bilansis oleva aktivaga, millega see ettevõte majandab oma äranägemise järgi. Sellekohane viga on juba sisse kirjutatud meie põhiseadusesse, millest tuleb filmis täpsemalt juttu. Tänapäeval on mets võimalik panna teenima ilma teda hävitamata. On võimalik saada CO2 emissiooni toetust. Need ettevõtted, kes emiteerivad CO2, millel on kõrged saastekvoodid, need maksavad metsaomanikele – praegu saab hektari pealt 120 eurot, ja see hind tõuseb. See on passiivne tulu sellest, kui sa ei tee oma metsas mitte midagi. Kui vaatad võrdluseks püsirohumaade niitmistoetust, mis aastaid oli 120 eurot, siis nüüd on see kukkunud, praegu on alla 100 euro, aga töömaht on seejuures kasvanud. Vanasti piisas sellest, kui talumees niitis heina maha, nüüd tuleb ka kokku korjata ja rulli keerata. Aga metsas ei pea midagi tegema, võid teha vaid veidi harvendust ja küttepuid võtta.

 

Kas metsa või selle saadusi on võimalik ka eksportida, ilma metsa maha võtmata?

Pakun filmis veel mitut saladust, kuidas metsaga lisa teenida. Näiteks Hispaanias või Prantsumaal maksab kukeseene kilo 30 eurot… Või teine asi, juba praegu toodavad meil Eestis poisid mustikajahu, mida saab Ameerikasse ja Hiinasse müüa 200 dollarit kilo. Sellest toodetakse seal kapsleid, mille sarnaseid võib leida ka meie apteekide lettidelt.  Omaette teema on veel puidu väärindamine, mis on takerdunud riigi puuduliku ametikoolituse ja metsatööstuse mugavustsooni taha.

Vanasti sisaldasid metsad viljapuid. Ka see oleks võimalik taastada. Selle asemel, et ainult mände istutada ja kõik muu maha võtta, võiks lasta inimestel metsast ka pirne ja õunu korjata. See oleks toidulauaks ka näiteks metssigadele, kellele on ette heidetud, et nad rüüstavad põlde. Siin tuleks vaadata metsakultuuri laiemalt ja pikemas perspektiivis.

Aga praegu nimetatakse ka lageraiet metsa uuendamiseks. No mis uuendamine see on? Kõnekeelde on seaduse kaudu toodud sisse labane eufemism! Ja siis öeldakse veel, et 80 aastat vana mets on nii vana, et mädaneb ära, ka see on absurd. Meil on olnud metsad, mis olid 500 või 1000 aastat vanad! Millised tammed meid olid! Praegugi võib Viljandimaal leida tammikuid hektaritagavaraga 600-700 tihumeetrit. Ma külastan filmis 370-aastast mändi, mis on täis elujõus ja terve puu. Hetkel tundub, et metsa raieküpsuse küsimus Eestis sõltub saeraamide standarditest, mitte metsa vanusest. Kui nii edasi läheb, hakatakse meie lapselastele rääkima, et 30-aastane mets on raieküps ja tuleb maha võtta. Lõpuks elame ainult võsas ja peame seda metsaks.

 

Kahtlemata peab metsa majandamine olema jätkusuutlik, mida ta praegu paljude arvates ei ole. Kuidas teha nii, et oleks?

Me peame ümber sõnastama levinud väljendi „metsa majandamine“. Tänapäeval on sellest saanud eufemism sõnale „lageraie“: majandamine võrdub lageraiega, sest ligi 80% raietest riigimetsas toimub lageraiena. See tähendab, et me ei näe enam metsale muud otstarvet kui selle hävitamine. Kusjuures nimetame seda veel metsa uuendamiseks. Metsa ei ole vaja majandada, mets ei taha uuendamist. Metsa tuleb hoida ja armastada. Harvesteriga seda teha on väga raske. Meie metsad on täis hindamatuid saadusi, mis on kordades tulusamad, kui metsa lõikamine. Metsa hävitamise asemel saaksime hoopis rohkem tulu metsa hoidmisest. Senisele majandamisele võiks olla edukaks alternatiiviks näiteks püsimetsanduse rakendamine. Metsas võib teha hooldust, harvendusraiet, seda peabki tegema osades metsades, et puud saaksid valgust ja normaalselt kasvada. See traditsioon on olnud meil aastasadu ja on iseenesestmõistetav. Aga lageraie tuleks ära lõpetada. Nagu näiteks Rootsi ja Norra on lageraie ära keelanud. See hävitab ökosüsteemi sellisena nagu ta on. Lageraie ja monokultuursus on kasulik ainult masinatele ja suurettevõtetele – hea nagu põllu pealt võtta.

 

Mida arvad sellest, et puidutöösturid räägivad, et istutavad palju uut metsa?

See on puhtalt metsa kasvatamine tööstuseks. Poliitiliselt korrektselt saab nii metsast metsamaa. Ja seda arvestatakse kenasti statistikas nagu loodusressurssi.

Metsa istutamise on lobitöö – see on selline ilus jutt. Olen ise käinud istutamas ja suhelnud inimestega, kes seda teevad ning nägin, et see on muinasjutt. Tihti on see ebaefektiivne, kohati isegi mõttetu töö. On praktikas tõendust leidnud tõsiasi, et RMK annab istutajatele välja ligi viiendiku jagu rohkem istikuid, kui tegelikult istutatakse. Päris elus ”kirjutatakse ülejääk korstnasse”, sest reaalselt ei mahu taimed lankidele ära. Ja siis algab kultuurihooldus, mille käigus lõigatakse ära TEISED puud, sest nii on  „ette nähtud“. Tegelikult see halvab loodusliku arengu. Võetakse maha lehtpuud, et mänd saaks kasvada, pidurdades sellega õige metsa taastumist.

 

Milline on emotsionaalse ja ratsionaalse tasakaal filmis, kui seda üldse taotled?

Filmis käivad näited, statistilised näitajad ja filmikunst käsikäes, et anda unustamatu kogemus nii analüütilisele meelele kui ka südamlikule hingelisele inimesele. Mets puudutab meid kõiki. Sügaval sisimas oleme metsast pärit. Paljad numbrid ei ärata meie südant ega puuduta hinge. Seetõttu ma soovin viia vaatajad endaga rännakule, et näha meie metsa erinevaid tahke, mitte ainult selle saagimist. Filmis ma kohtun inimestega, kes on pealinnast ära kolinud metsa ja elavad seal juba aastaid õnnelikult harmoonias loodusega, ilma suurema luksuse ja liinielektrita, aga õnnelikku elu.

 

Kõike ei saa rahas mõõta, aga mets on kahtlemata väärtus finantsmajanduslikult lähenedes konverteeritav ka rahaks. Või kas ikka on?

Kui palju te oleksite nõus maksma, kui saaksite 15 minutiga pea muredest tühjaks ja juba nädala pärast vabaneksite depressioonist? Mets pakub seda võimalust tasuta. Kui palju teil kuluks tööd ja vahendeid, et luua käsitsi tühjale kohale selline kooslus nagu seda metsas leidub? Ja kui palju me antud hetkel teenime sellest, kui see kooslus tehakse maatasa? Need numbrid on võrreldamatult erinevad. Seetõttu on seda väärtust, mida olemasolev mets meile pakub, väga raske rahas mõõta. Me ei hooma selle loodusliku koosluse hinda, mis Meie Metsas elab.

Eestimaal töötab praegu üle 300 harvesteri, mis peab enda liisingu katmiseks lõikama üle 30 000 tihumeetrit metsa päevas, 1 000 000 tihumeetrit kuus! See on 300 000 rekkatäit puitu aastas. Selline metsamajandamine on laastav. Kui me kohe üles ei ärka ega peata seda hullumeelsust, võib olla liiga hilja ja meie lapsed võivad näha tänast loodust ainult loodussaadetest ja sellistest dokumentaalfilmidest, nagu Meie Mets.

 

Olukorda Eesti metsamajanduses kommenteerib ökoloog Mihkel Kangur:

Arutelud metsade üle muutusid mitme kraadi võrra kuumemaks kui 2014. aastal leevendati raiumise võimalusi ja meie maastikku ilmusid üha ulatuslikumad lageraie langid. Riigi juhtivate ametnike poolt innustatud investeeringud raietehnikasse vajasid tagasi maksmist. Samal ajal aga lahknesid tavainimeste arusaamad metsadest ja Keskkonnaministeeriumi juhtivametnike ning rahakate metsamajandajate korraldatud metsanduspoliitika üksteisest üha enam.

Üheks põhjuseks sellele on, et meie metsaseadus defineerib metsa 17. sajandi loodusteaduslikul tasemel, kus elusloodust jagati taimedeks ja loomadeks ning neile oli vaja ka maad. Sellega on määratletud, et metsades toimuv läheb vastuollu ka loodusteadusliku vaatega metsale kui terviklikule elussüsteemile, mis on märgatavalt enam kui vaid taimed ja loomad.

Selliste vastuolude üheks põhjuseks on metsanduslikus hariduses, mida valdav osa metsamajandajatest omab. Euroopa metsanduslik haridus on alguse saanud Saksamaa kaevandusinseneride koolidest, mistõttu selle traditsioonide kohaselt ongi metsad vaid ressursside allikas. Kaasajal väga kiiresti areneva ökoloogia teaduse mõjud seda arusaama murdma pole jõudnud. Seetõttu võimegi me näha samaaegselt teaduspõhiselt vaidlemas metsade üle kahte erinevat koolkonda teadlasi, ökolooge ja metsandusteadlasi, aga kuna vaidlus põhineb erinevatel eeldustel, siis lahendust siin ei paista. Uuringud siiski näitavad, et üle 90 % metsaomanikest on väga loodust hoidvad ja oma metsast hoolivad inimesed.

Nende metsamajandajate hulk, kes metsade säästliku majandamise vajadust veel siiani eitavad ja nõuavad omale raieõigust lindude pesitsusajal ja muid selliseid traditsioonilise metsakasutusega vastuolus olevaid õiguseid, on õnneks jäänud üha vähemaks ja moodustavad praeguseks selgelt vähemuse. Paraku on neil kasutada oma tegevuse õigustamiseks ja poliitikate kujundamiseks ulatuslikud ressursid, mistõttu nende hääl kõlab väga valjult. Nagu ikka keskkonnaküsimustes muutub ühel hetkel oluliseks välismõju.

Viimaste aastakümnete jooksul tehtud keskkonnahoidu puudutavad küsimused on tõusetunud ja lahenenud ainult tänu välismõjudele, peamiselt EL nõuetele ja toetustele. Sama moodi oleme praegu uue muutuse alguses, kus EL on käivitanud ulatusliku roheleppe programmi. Selle vahendite toel oleks meil võimalus olla rohetehnoloogiate arendamisega maailmas juhtiv kompetentsikeskus. Kui vaid vanade investeeringute kaitsjad ettevõtluses ja ministeeriumides sellele vastu ei töötaks.

Õnneks üha rohkem ka professionaalselt metsi majandavaid ettevõtjaid otsib juba lahendusi uute, ring- ja rohemajandusele vastavate tehnoloogiate ja majandamisviiside arendamiseks.

 

Askur Alas, vabakutseline ajakirjanik

askur.alas@eesti.ee

 

Fotod: erakogu



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.