Foto: Heli Armus + berkay08 / Canva.com

Kolmas osa loodusravi terapeudi ja kahe lapse ema Merle Martinsoni 5-osalisest kooliteemalisest artiklisarjast keskendub koolisüsteemi näidetele, millega Merle lapsevanemana kokku puutus ning mille tõttu ta valis koduõppe võimaluse. “Meil on tohutult palju müüte, mis kaasnevad koduõppe valikuga, aga millel ei ole reaalse eluga mingit pistmist. Nendest ja meie isiklikest suurimatest komistuskividest koolisüsteemi osas mu artikliseeria järgnevad osad räägivadki. Paljudel on kindlasti äratundmishetki, aga jagan ka nippe, kuidas aidata oma lapse haridusteele kaasa ka sellisel juhul, kui laps käib tavakoolis,” kirjutab ta. 

Mina tunnen, et mu elu on liiga lühike, et istuda kannatustes või oodata, et süsteem muutuks, seega ma loon ise endale sobivad võimalused. Kui koolisüsteem muutus minu jaoks absurdiks ja õppimisele vastutöö tegemiseks, siis minu lapsed jäid kodukooli. Mul on nii hea meel, et selline asi on võimalik ja ma loodan, et suudan oma looga inspireerida kõiki, kellel kasvõi korraks see mõte on peast läbi käinud.

Koduõpe ehk kodukool on mitu korda lihtsam sellest, kui hommikust õhtuni likvideerida probleeme, mis koolist koju kaasa ronivad – aja maht on minimaalne, aga kasutegur väga kõrge.

Ma ei oota kindlasti, et igaüks valiks kodukooli. Nagu ikka igasuguste asjadega, see ei sobigi kõigile. Samas on valikus ka suurepärased erakoolid, mis on suutnud enamiku probleeme, mis koolisüsteemiga kaasa tulevad, likvideerida. Sinna juurde peaks me kõik ühiselt hea seisma selle eest, et hea haridus ei oleks tasuline, st kui meil oleks riiklik ühiskassa, kuhu me parima kooli jaoks kõik igal juhul panustame, kas meie laps koolis käib või mitte.

Müüt: ainult õpetaja on võimeline õpetama

Meil on tohutult palju müüte, mis kaasnevad kodukooli valikuga, aga millel ei ole reaalse eluga mingit pistmist. Nendest ja meie isiklikest suurimatest komistuskividest koolisüsteemi osas mu artikliseeria järgnevad osad räägivadki. Paljudel on kindlasti äratundmishetki, aga jagan ka nippe, kuidas aidata oma lapse haridusteele kaasa ka sellisel juhul, kui laps käib tavakoolis.

Sageli kuulen õhkamist, et mis sul viga – sa saad seda või teist teha, sest… Vahel luuakse lisaks ka illusioon, nagu ma oleksin hõbelusikas suus sündinud. Asi on kaugel sellest. Esialgu on lihtsalt vaja suurt tahet ja oskust loovalt maailma vaadata. Kõik mu valikud on olnud vastavuses sellega, mis eesmärki ma saavutada tahan.

Koolisüsteem muutus meie pere jaoks üsna kiirelt absurdseks, aga ma ei olnud kohe valmis kodukooli otsust tegema. Kahtlused pannakse meile sageli sisse ühiskonna poolt ja illusioonidest lapsepõlvest, kus üritatakse selgeks teha, et ainult õpetaja on võimeline õpetama. Ka mina ei ole sellistest illusioonidest vaba olnud. Mul oli vaja neist vabaks saada.

Juba esimeses klassis märkasin, et oleme paljudes asjades, eriti matemaatikas, juba neid asju õppinud paar aastat enne kooli ning lapsel on tunnis igav ehk ma olin olnud võimeline neid asju ise õpetama. Miks ma arvasin, et ma äkki ei oska, ongi see teadmatus, mida üldse koolis konkreetselt õppima peaks, aga tegelikult on õpikud ju loodud väga heaks teejuhiks selles osas. Hirmud ei lasknud mul esialgu seda näha. Täna tean, et on ülihead keskkonnad, kus on kõik õpikud kättesaadavad – nagu näiteks opiq.ee. Seal saab tutvuda, mida mu laps peab programmi järgi oskama.

Me alahindame oma oskusi lapsevanematena

Me õpetame lastele kõige keerukamaid asju nagu kõndimine ja rääkimine, aga arvame, et matemaatika on raketiteadus. Palju on siin muidugi kinni ka selles, et meil on mälestused enda kooliajast, kus kõik oligi üsna keeruline. Täiskasvanuna matemaatikaõpikut lahti lüües oli aga kõik ülilihtne. Mälestused ei ole parimad nõuandjad, eriti need, mis pärinevad lapsepõlvest. Me oleme väga võimekad.

Samuti tekkis mul teadmine, et kui ma jäängi hätta, siis on maailmas palju abivalmis inimesi, kes mu hädast välja aitavad. Lihtsalt oma elu tuleb nii elada, et teistel on rõõm sulle toeks olla.

Meie lapse koolirõõm kadus üsna kiirelt. Kui eelnevates artiklites käsitlesin üldisemaid probleeme, siis siin loetlen juba väga konkreetseid kogemusi, tähelepanekuid ja lugusid, mis minu karika üle voolama panid. Kahtlustan, et igaühel on siia lisada mõni enda lugu.

Esitteks, lastele ilmselgelt ei ole loomuomane sellisel viisil lihtsalt paigal istuda. Jah, minu lapsed on väga rahuliku natuuriga ja nad kannatavad selle ära ilma suuremat kära tekitamata, aga seesmiselt kannatavad. Kusjuures need on lapsed, kes on õpetajatele väga mugavad ja lasevad viisakalt sellel kõigel juhtuda ilma vastuhakuta. Palju paremas seisus on need, kes veidi kraadetsevad ja vastu hakkavad. Ehk viisakaks kasvatamine ja rahulik natuur ei ole vahel hea kombo lapsele endale. Mulle samas ei sobi see, et ma ei peaks oma last viisakaks kasvatama. Ta peaks olema hoitud ka oma rahuliku meelega.

Teiseks, ette ei tohtinud õppida. Meil oli vahel päris hea õppimistuhin sees ja oleks muudkui edasi vehkinud, aga siis tekkis kohe konflikt – ei tohi ette minna. See tundub mulle eriti kummaline. Juba mu enda kooliajal. Ma oleks ilmselt nädalaga kõik oma töövihiku ülesanded ära lahendanud. Kui mulle anti nii kiire aju, siis miks ma ei peaks seda kasutama? Nii kusjuures õpetatakse, et selline asi ei ole vastuvõetud ja oma kiire aju pead sa ära varjama. Hiljem on väga palju raisatud aastaid, kus taas leida üles oma väga äge supervõime ning panna see särama. Paljud ei leiagi tagasi enda olemuse võlu terve eluea jooksul. Õppimine peaks avardama ja avama, mitte vähendama inimese võimekust kuhugi halli keskmisse. Me keegi ei ole hall keskmine tegelikult. Koolis tehakse see tasandustöö aga peenelt ära.

Kolmandaks, tohutu igav on lihtsalt istuda. Mäletate neid tunde, kus terve klassitäis lapsi loeb ühe lause kaupa mingit lugu. Mõte tundub ju hea. Õpid oma järjekorda ootama, õpid jälgima, kus järg on, aga tegelikult lapse aju ei ole loodud nii pikaks lihtsalt istumiseks. Siis ei tohiks keegi ka pahandada, kui kära tõuseb – me ootame sageli lastelt paremat käitumist, kui me täiskasvanutena suudame ise anda.

Lugemismõnu tapmine

Kui miski tapab soovi mõnuga lugeda, siis on see just selline lõputu ootamine olukorras, kus see tegelikult ei ole kehale loomuomane. Sealt tekkis klassikaaslaste pahameel nende suhtes, kes veel hästi lugeda ei osanud. Ebameeldivused lugemise teema ümber muudkui kuhjusid. Hea lugemisoskus on aga ülioluline, kui me tahame edaspidi mistahes infot ammutada.

Palju edukamad on erinevad lugemismängud, mis arendavad laste lugemisoskust väga tõhusalt, sealjuures loovad soovi lugeda. Jääb alles ka oskus oma järjekorda oodata, aga palju mängulisemas õhkkonnas. Lapsed õpivadki läbi mängulisuse kõige enam. Miks siis ikka kasutatakse tehnikaid, mis viivad enamusel soovi lugeda lihtsalt ära?

Rääkimata sellest, et paljud lapsed ei ole valmis avalikult esinema. Meil ei julgustata ka seda kuigi edukalt. Kool on üks põhilisi kohti, kus avaliku esinemise hirm tekitatakse ning see tundub lastele pigem karistusena. Natuure on muidugi erinevaid ja on neid lapsi, kes igal juhul armastavad olla tähelepanu keskmes ning tunnevad seal end alati mugavalt, aga avalikult rääkida ja oma arvamust esitada peaks oskama iga laps. Tasased ja viisakad lapsed jäävad üldjuhul just nende raskustega üksi, nende muresid ei ole kombinaatkoolis aega isegi mitte märgata. Iga laps aga väärib seda, et tema on oluline ja tema õpetamine ja juhendamine toimub vastavalt tema vajadustele. Samas ma ei näe, et õpetajad väga häält teeks selles osas, et kõik lapsed suurtesse koolidesse ja klassikomplektidesse suunatakse.

Avaliku esinemise oskus määrab väga paljut täiskasvanueas. Me ei räägi massidele esinemisest, vaid igapäevaelu juurde käivatest sündmustest nagu palgaläbirääkimised või töökaaslastega suhtlemine. Paljud inimesed ei väljenda oma tegelikke soove ja vajadusi just selle tõttu, et kooliteel on neile sisse istutatud avaliku esinemise hirm.

Hinnete panek

Neljandaks, kõige hullem oli hinnete tulek. Kuna ühiskond paneb sellele nii suure tähtsuse, suutis mu poeg minna endast välja ka “5 miinuse” peale, sest ta oli vanemaid inimesi kuulnud rääkimas, kui olulised on hinded – muidu sa kukud elus läbi, ei saa parematesse koolidesse ja oled sisuliselt eluheidik. Ehk juba esimene miinus tähendas lapsele lisapinget ning õppimisele see muidugi absoluutselt kaasa ei aidanud. Kogu tähelepanu võttis see hinne, mitte teadmised, mida ta omandada püüdis. Esimese klassi jütsina muretses ta juba 9. klassi eksamite pärast.

Asi läks veel huvitavamaks, kui tulid ka nn pahad hinded. Mu pojal on selline huvitav asi kirjutamisega, et kui ta on rahulik, puhanud ja enesekindel, siis kirjavigu on tekstides vähe. Kui aga on stress, tekib ebakindlus ning etteütlus on punaseid jooni täis ja peal ilutsemas suur 2. Mis te arvate, kas see motiveeris last paremini kirjutama? Oli tal hea meel ning tore kirjutada? EI.

Milline oli reaalsus? Kolm nädalat pidin ma nägema üliinimlikku vaeva ja looma üliinimlikke võimeid kasutades taas head õhkkonda, et mu laps üldse oleks nõus pliiatsit kätte võtma. See hinne röövis minu ja lapse elust kolm nädalat – õpetajale tundus see lihtsalt mugav. Muidugi mugav, sest ega tema kodus ei pidanud neid pingutusi tegema ning selle õnnetuse tükke kokku liimima. Meil aga jäi “tänu” sellele väga palju asju õppimata, millele me muidu oleks saanud aega pühendada. Ma püüdsin lihtsalt hinnete süsteemi meie pere jaoks ära kustutada ja selle mõju vähendada, aga kui kogu klass neid hindeid taga ajab, siis on see üsna keerukas.

Täielikult seda vastumeelsust eemaldada on tegelikult üsna keerukas. Osalt ka sellel põhjusel, et sõpradel on see sama ebameeldiv tunne ja vastumeelsus sees, mida keegi ei lahenda. Aga lapsed räägivad omavahel ja tuletavad üksteisele seda vastumeelsust meelde. Selline probleem levib kulutulena, sest see ei ole ühe lapse mure, vaid kõikide oma.

Kool tõi taandarengu

Viiendaks, kool tõi meie pere jaoks üldse õppimises pigem taandarengu.

Kõigepealt, koolipäevad on ikkagi nii pikad ja väsitavad, et kui laps koju tuleb, siis ma ei ütle talle kohe, et nüüd hakkame taas midagi õppima. Ta lihtsalt ei taha. Kui õppimine tehakse nii ebameeldivaks kooli ja õpetajate poolt, siis laps tahabki pigem põgeneda kuhugi ekraanide maailma. Enne kooli me uurisime pidevalt mingite huvitavate faktide kohta ja vaatasime dokumentaalfilme. Ta lasi kirjutada aina keerulisemaid matemaatilisi tehteid, et neid lahendada, oli huvitatud ajaloost – me käisime ajalooringis. Kooliga koos see kõik kadus.

Raamatute lugemise osas oli taandareng täiesti ulmeline. Oma esimeseks kohustusliku kirjanduse raamatuks valis poeg raamatu Jaak Juske ajaloomatkade sarjast. See on üsna keerukate sõnadega, aga ta vapralt veeris neid. Käisime vanalinnas kirjeldatud hooneid vaatamas ning elu oli tore. Siis tulid hinded ning mu laps küsis, kas ta võib võtta uueks raamatuks koomiksi. Ma pidin pikali kukkuma. Aga selleks ajaks ma juba teadsin, miks see nii on. Hirm halba hinnet saada ja läbi kukkuda paneb lapsi valima kergeid ülesandeid, mille eest kindlasti viie saaks. Ja see on tohutu potentsiaali raiskamine. Vabandusi, mis nende hinnete panemiseks kasutatakse, on seinast seina.

Fakt on see, et õpetaja ei saa aru, kuidas ta sellega kahjustab õppimist. Huvitav on see, et minu teada olid meie kooli õpetajad samas Grete Arro loengus, kus mina käisin. Grete Arro selgitas teaduslike näidete põhjal väga hästi ära, miks hinnete panemine kahjulik on. Miks õpetajad seda kuulda ei võta ning ise seda süsteemi kohe muutma ei hakanud… eks see jääb nende enda südametunnistuse asjaks. Ükski seadus ei käsi hindeid panna.

Kuuendaks, kui näed, et õpetaja on võtnud enda jaoks vastu mugavusotsuse, mis kahjustab lapse tervist ja heaolu, aga kuna ta on õpetaja, siis ta kasutab oma ülemvõimu.

Nii see ju on. Õpetajal on ju ülemvõim mudilaste üle. Me ise ütleme, et laps peab õpetaja sõna kuulama, aga aina enam tundub see väga vale. Tegelikult peaksime õpetama lapsi julgelt ütlema, kui neile miski ei sobi. Aga meil on nagu tabuteema rääkida, et õpetaja ei käitu kõige paremate motiivide kohaselt. Asju varjates aga aitame süsteemi mugavale jätkumisele kaasa.

Kehalise kasvatuse tunni näide

Õpetajate suhtumine pani vahel mu kannatuse ja heasoovliku meele ikka väga proovile.

Kui ma kehalise kasvataja õpetajalt aru pärisin, miks lastel ei tohi olla joogiveepudelit tunnis kaasas, siis selle vastuse peale ma lausa vihastasin. Nimelt oli meie sporditreener lastele selgeks teinud, et ilma veepudelita trenni ei tehta. Minu laps oli sellest väga häiritud, et kooli kehalise kasvatuse õpetaja andis selles osas sisuliselt teise signaali ja tervislikke valikuid ei toetanud.

Nagu õpetajatel näib kombeks olevat, lükati vastutus laste peale, kellel ei ole eneseregulatsiooni oskusi, sest vanus veel ei võimalda seda. Ehk teatati, et nad võivad igal ajal ju ise jooma minna. See pole keelatud. Muide, lapsed ei teadnud sellest midagi ja nad on ju suunatud tegema ainult seda, mis õpetaja ette kirjutab.

Mugavalt oli sellest teemast üle libisetud. Lapsed võtavad asju üsna üks ühele. Nii mõnigi sai aru keelust veepudelit kaasa võtta nii, et joomine ei ole selles tunnis lubatud. Arvestades seda, et peale suuremat pingutust peaks jooma, siis õpetaja ise oleks pidanud neid regulaarselt tunni ajal kraanide juurde suunama. Õpetaja töö on õpetada tervist hoidvalt sportimist.

Muidugi seda kõike ei juhtunud, sest see on lihtsalt ebamugav – suva sellest tervislikkusest. Ja siis imestame, miks meil täiskasvanud sellel teemal täiesti katki on ning neid sportima motiveerida on keerukas. Hoiakute süsteemid kujunevad välja esimese kümne eluaasta jooksul. Väide, et õpetaja teab keha toimimise aluseid, ajas selles valguses mind lõpuks lihtsalt naerma. Mina jah tühistan kodus sellised õpetajate poolsed hoiakute süsteemid, aga enamik usaldab pimesi, et õpetaja on oma ala ekspert ja saab aru, miks ta lapsi õpetama on asunud.

Ma oleks tahtnud panna õpetaja laste olukorda ehk neid igavaid staadioniringe jooksma vastavalt tema vanusele ja siis päeva lõpuni joogita olema. Miks? Lapsed ei lähe naljalt tunnist ära vett jooma, sest selline asi vajab julgust, mida enamikul ei ole. Algklasside õpilaste ajusüsteem ei ole vastavuses täiskasvanute omaga ning neid peab suunama, mida õpetaja keeldus tegemast. Teiseks, kui vahetund on maksimum 10 minutit, siis seda ei kulutata kuhugi jooma minemisele, vaid sellele, et saaks vähekenegi lustida. Reaalsus on see, et laps ei joo üldjuhul ei tunni ajal ega vahetunnis. Aju aga vajab toimimiseks vedelikke. Nii on sisuliselt kogu ülejäänud koolipäev mõttetu ajaraiskamine. Huvitav on lugeda, kuidas täiskasvanud inimene väidab, et ta teab tervislike valikute ja keha toimimise aluseid, aga siis teeb ise täiesti vastupidiselt. Paneb mõtlema, mis motivatsioonid seal taga tegelikult on…

Õpetajad tegelevad selliste vastutuse lastele panemise tehnikatega regulaarselt, ilma et lapsevanemad sellele tähelepanu pööraks. See oli vaid üks ilmestav lugu.

Kehalise kasvatuse õpetajad tekitasid mulle üleüldiselt hämmingut, kui aus olla. See peaks kõige ägedam tund olema, eks. Võimalused on piiramatud, kuidas saaks liikuda ja liikumist põnevaks teha. Kui olid välitunnid, siis ma sain ka seda kooslust koolihoovis vaadelda.

Lemmikõpetaja – teine kehalise kasvatuse õpetaja 

Platsi peal on õpetaja, kes on üks austatumaid õpetajaid üldse. Ta ise kohtleb ka lapsi väga austusväärselt. Ta tahab päriselt pakkuda huvi spordi osas ja on mindki sütitanud rohkem liikuvamaks, mitte ainult mu lapse arusaamu mõjutanud. Tema tunnis kargavad ja hüppavad rõõmuga, vabatahtlikult ringi ka teismelised, kõik ootavad õhinaga, mis järgmiseks spordis õppida saab. Mis aga teevad teised õpetajad? Kas nad võtavad eeskuju? Vastus on: ei.

Kontrast on ikka väga suur. Ja see ei olnud vaid ühe hetke jälgimine, vaid ikka nädalate kaupa tähelepanekuid kahe aasta jooksul.

Põhiteema oli lihtsalt leida mingi tegevus, millega lapsed sisuliselt kaelast ära saada. Staadioni ringe, kooliaia ringe joosta nn soojenduseks – mille jaoks? Igasugu jooksumänge on võimalik teha, mis pole nii igavad ja tüütud. Laste nägusid seal vaadates tekib küsimusi, kui pimestatud on õpetajate silmad selle ees, mis nad nendes olukordades loovad. Ilmselt need vanad asjad on lihtsalt mugavad. Isegi võrkpalli, mis on minu enda eriline lemmik, suutis üks õpetajatest nii igavaks muuta, et lapsed sisuliselt seisid väljakul. Õpetaja ise vegeteeris pingil ja aeg-ajalt sõna otseses mõttes kraaksus midagi. Kust sellistest asjadest saab tulla armastus spordi ja liikumise vastu? Mis neid lapsi peaks sütitama, kui õpetaja ise sisuliselt sureb seal staadionil motivatsiooni puuduse kätte? Aga pööraks pead ja vaataks ning võtaks eeskuju? Ma tõsiselt ei saa aru, miks õpetajatele see nii keeruline on.

Ma ei taha kuulda kogu seda halamist, kui raske õpetaja töö on. Iseendale tehakse ju see raskeks igal sammul. Ma olen näinud õpetajaid, kes säravad oma töös. Nägin seal samal väljakul. Palganumbrid ja tingimused on samad. Küsimus on, missugust kogemust iga õpetaja ise loob. Meie ise vastutame oma motiveerituse eest. Kehalise kasvatuse õpetajal on veel eriti kerge see töö iseenda jaoks täielikuks rõõmuvabrikuks muuta. Ma saan aru, et reaalaine õpetajatel võib veidi keerukas olla. Samas, vaadates videoõpsi keskkonda Youtube’is, siis seal kummutatakse ka see müüt.

Eestlasele muidugi ongi kuidagi väga omane ohvrirollides istuda. Selles osas ei tohiks väga üllatuda. Sageli ei märgata ise üldse enda käitumist või selle mõjusid ümbritsevatele. Laste teejuhtidelt ootaks ma siiski midagi enamat. Ei saa lõputult välja vabandada seda lonkavat süsteemi ja hoiakuid. Kui me ise kaasa jaatame sellele ohvriks olemisele, siis ei peagi ju õpetaja muutuma. Koolisüsteem on veel koht, kus väga jalgadega ka ei hääletata. Kui ma sellisel viisil õpetaks, siis ei suudaks ma elusees kedagi inspireerida enda elus probleeme lahendama ning minu kursustele ei tuldaks. Aga koolis, kus lapsed peaksid saama alushariduse, me lubame sellisel asjal aastast aastasse jätkuda ning lapsed peavad sunniviisiliselt seda lihtsalt taluma.

Seitsmendaks, vaatasin, kuidas kool röövib lihtsalt minu ja lapse aega. Kui varasemalt tuli tunne, et on energiat ja võimalusi minna muuseumisse näiteks või teha üks ajaloomatk vanalinnas, siis enam ei saanud olla selliselt loov. Ja see häiris mind isiklikult väga. Nägin, kuidas laps ise tahtis, aga ei jaksanud. Näiteks 3. klassis tahtis ta õppida vene keelt, kuigi see ei olnud õppekavas, aga iga kord, kui me selle ette võtsime, oli näha, et aju ei ole info talletamiseks heas rahukohas ning sellisel hetkel õppimine on mõttetu iseenda ja lapse aja raiskamine.

Viimane piisk karikas: jäik kohustusliku kirjanduse juhtum 

Kaheksandaks, siiani olen tänulik kõige viimasele juhtumile, kus ma panin lihtsalt ukse seljatagant kinni ja enam selle kooliga mingit tegemist teha ei tahtnud. See oli hea tõuge, mida ma kannatuse katkemiseks vajasin. Kehvad asjad ei ole sageli üldse halvad, kui osata ise olukorda positiivses suunas lükata. Ebamugavuste ülesanne on meid aidata. Näidata, et oleme vales kohas ning peamegi liikuma kuhugi edasi. Aitavad julguse kokku võtta ja ei öelda. Probleem on selles, kui me jäämegi raskuste ja ebamugavustega leppima.

Küsimus oli taas kohustuslikus kirjanduses. Selleks ajaks oli ette antud juba nimekiri, mida pidi lugema. See tundus kohati ka minu jaoks kahtlase väärtusega ettevõtmine. Ma ise ei loe ühtegi raamatut, mis mulle ei meeldi. Ma ei leia, et ma peaks oma väärtuslikku aega raiskama kuhugi, kus see midagi head ei loo. Aeg on taastumatu vara, aga sellega ei arvestata üldse. Ma annan igale raamatule esialgu võimaluse, aga olgem ausad – me tunneme väga kiirelt ära, kas see raamat meie jaoks on lugemist väärt või ei. Nii mõnegi raamatuga tegime me nii, et mina lugesin kohustusliku kirjanduse näiteks unejutuna ja poeg siis valis, mis talle kasu tõi ja lugemisrõõmu säilitas. Muidugi mitte koomikseid, vaid ikka raamatutest on jutt. Oli üks raamat, mida ma ise ka keeldusin lugemast, sest see raamat oli lihtsalt nii tohutult kehv ning sisaldas teemasid, mis mina meie ellu ei loo. Muidu ma väga naudin lastekirjandust ning soovitan väga ka teistel täiskasvanutel seda lugeda, et tagasi tuua oma lapselikkust.

Seekord oli lugemiseks Reinhausi kirjatükk. Kuna ma kohe raamatukokku ei osanud tormata, olid muidugi kõik raamatud juba välja laenutatud. Seda ikka juhtub, kui kogu klass peab ühte ja sama raamatut lugema. Me vaatasime raamatukogus ringi ja leidsime, et Reinhaus on kirjutanud väga palju raamatuid. Kuna minu arust on ju eesmärk autori teoseid tutvustada ja lugemisest rõõmu tunda, siis tegime loova otsuse mitte jätta lugemata, vaid lugeda läbi lihtsalt sama autori teine teos. Valisime ühe samaväärse välja ehk et lehekülgi oleks ikka korralikult ja hakkasime lugema. Täiesti meie teema: vanalinn ja kummitused. Haarasime sarjast ka teise ja kolmanda raamatu ning “neelasime” neid alla. Käisime taas uute nurkade alt vanalinnamatku tegemas. Reinhaus on üks imeline kirjanik ja Tallinna vanalinn meie pere üks lemmikkohtadest.

Saabus raamatu lugemise tähtaeg. Kui minu poeg soovis seletada meie otsuse tagamaid, siis neid ei kuulatud. Selle asemel tuli hoopis pragamine teemal “saamatus selle aja jooksul raamatut läbi lugeda”. Laps oli šokis, nagu arvata võib. Me olime ju lugenud lausa kolm raamatut. Ja mina vihastasin ka. Õpetaja, kes oma esimesel lastevanemate koosolekul rääkis, et tema jaoks on kõige olulisem, et lastel säilib lugemisrõõm ning kui oluline on lugemine, teeb sellise asja? See oli valus!

Arvake ära, mitu nädalat mul seekord ebamaiseid jõupingutusi läks vaja, et laps veel oleks nõus lugema. Ma tunnen, et see on taas minult röövitud aeg.

Põhjus sellele olukorrale oli lihtne: selle asemel, et näha võimalust, et meie laps saaks tutvustada veel Reinhausi teoseid, et äkki keegi teine tahab ka veel enam lugeda kui vaid see ettekirjutatud raamat, oli vaja test teha ning süsteem andis testi ju ainult sellele ettekirjutatud teosele. Hinne tuli panna siis testi järgi. Jälle olukord, kus väga selgelt õpetaja teeb õppimisele täiesti risti vastupidise otsuse ning ei näe loovaid lahendusi ja nende geniaalsust. Süsteem ei luba kõrvalekaldeid. Kahju, kui õpetaja sellega rikub ära ka selle, mis ta hinges ise nii oluliseks peab.

Huvitav on, kuidas täiskasvanud inimesed ise oma sõnade tagajärgi kuidagi ei oska näha. Aga mulle tegi see olukord väga lihtsaks selle kooli kogemuse seljataha jätmise. Selle eest olen ma sellele õpetajale tänulik.

Sellised juhtumid on lihtsalt ehe näide süsteemi enda vigadest, sest tegemist on väga hingelise õpetajaga, kes peab kvaliteeti olulisemaks kvantiteedist ja oli suurim tugi lastele distantsõppe ajal.

Sellised juhtumid saavad kahjuks tulla ka selle tõttu, et õpetaja peabki kuidagi suutma luua ühte süsteemi pea 30 õpilasele. Seal ei olegi ruumi individuaalsusele ning kannatlikkusele. Samuti laste eripärade märkamisele. Suured klassid ei tule kasuks ei õpetajatele ega õpilastele. Meie pere lihtsalt päriselt ei sobitu sellesse robotlikku maailma.

Koolisüsteem vajab muutust ja muutmist

Ma ei usu, et meie siin välja toodud juhtumid oleks midagi erakordset või ebatavalist. Ma kahtlustan, et see on enamiku laste ja perede igapäev. Kahjuks paljud ei saagi aru, et see nii ei peaks olema. Saadetakse oma lapsed kooli heas usus, et nad saavad sealt tarkusi, aga enamiku ajast saavad nad sealt kaasa rohkem probleeme, mida siis täiskasvanueas peab lahendama hakkama. Paljud muidugi ei lahendagi ning jäävadki kinni sellesse halli keskmisse vormi, kuhu neid on surutud. Veel hullem, kui laps tuleb koolist välja täiesti purustatud maailmavaatega, kus ta ongi läbikukkuja ning terve elu tõestabki seda õpetajate ja vanemate poolt sissepandud väidet.

Koolisüsteem vajab muutust ja muutmist ning selleks peabki välja tooma ka just sellised juhtumid. Pisut nagu ka kampaania korras. Nii hakkab meie enda ajudes ka arusaamasid tekkima, miks meil on nii palju raskusi laste õppima motiveerimiseks. Õppimine ja teadasaamise impulss on asi, millega me oleme siia ilma sündinud. Kui kool selle soovi välja lülitab, on see asutus, mis tuleks sulgeda, mitte seda ülistada. Asutuse loovad inimesed selle sees enda suhtumistega, aga jälgides enda ja tuttavate kogemusi, kes veidike asjaga kaasa mõtlevad ning teavad päris õppimise aluseid, siis pilt on üldjuhul üsna kehv.

Ma ei usu, et ükski õpetaja on loomult pahatahtlik, kindlasti mitte. Kuigi on kindlasti neid, kes päriselt oma võimu kuritarvitavad kriminaalsel moel ja vajaksid tõesti ka nimelist avaldamist. Siin toon ma välja lihtsalt meie pere värvikamad lood, mis ilmestavad väga hästi seda, mida koolisüsteem räägib, aga mida ta tegelikult teeb. Meie lood on iseenesest ju leebed, sest ma väga valisin kooli. Ma tänan õpetajaid, kes lõid neid lugusid, aitasid mul näha, mis vajab süsteemis muutmist ning lõid raskuspunktid, et mul oleks hea iseseisvalt edasi minna ja oma mugavustsoonist välja astuda. Me kõik oleme üksteise parimad inspireerijad – vahel lihtsalt läbi ebamugavuste.

Mul oli ka koolis lemmikõpetaja. Inimene, kes näitas, mis tähendab teha oma tööd tõesti hästi. Oli selge, et tema teab täpselt, miks ta laste õpetajaks on saanud ja mida see sisuliselt tähendab. Õpetaja, kes oskab lapsi austusega kohelda. Jah, see imeline spordiõpetaja.

Minu kõige meelejäävam olukord ei ole lihtsalt sellest, kuidas ta oskab lastele toredaid asju pakkuda, vaid pigem just olukord, kus ta ei olnud täiuslik. Nimelt käis ta grupiga pargis sportimas. Tagasiteel läks üks lastest otse koju, ilma teatamata ehk ta sisuliselt läks teepeal kaotsi. Olukord ei olnud ohtlik ja kohe saadi ka temaga ühendust, aga viis, kuidas see õpetaja olukorra lahendas, oli täiesti hämmastav. Ta kogus kokku kõik lapsed. Võttis täieliku vastutuse iseendale kui täiskasvanud inimesele. Seletas lastele, et see on tema viga, et ta ei täpsustanud korralikult, et kõik tulevad koos kooli tagasi. Nägi võimalust õppida sellest väikesest ehmatusest ja lastele põhjalikumalt seletada, miks mingi otsus on hea või halb. Märkas, mis tema oleks saanud teha paremini ja tunnistas seda ka lastele. See on suurepärane näide, kuidas lastele näidata, et läbi eksimuste on võimalik õppida ja paremaks saada. Ta ei varjanud enda ebatäiuslikkust.

Sellel hetkel oli ta minu jaoks kuldmedali võitja ja siiani ei ole ma kordagi pidanud pettuma. Meie laps käib tänase päevani tema juures spordist inspireerumas. See oli ainuke asi, millest ma ei olnud nõus loobuma ja elu loob võimalused. Teades tema elu- ja tööfilosoofiat ning asjaolu, et ka kõige kehvemal päeval ta võtab vastutuse, kui miski ka viltu läheb, siis see on inimene, keda ma soovin enda lastele eeskujuks. Me ei pea kohe oskama, me ei pea kohe teadma ning meil võib olla ka täiesti nässu läinud päev või olukord – oluline on see, kuidas see lahendatud saab. Elu ei ole kunagi täiuslik ning lastele peab seda julgema näidata, mitte looma illusioone, et täiskasvanu teab alati. Nii hakkab laps iseendalt täiuslikkust otsima ning kui ta näeb, et see pole võimalik, annab ta lihtsalt alla.

Meie kooli juures oli muidugi suureks inspiratsiooniks ka juhtkond ise. Avatud meel ja soov lastele midagi enamat pakkuda on väärtuslik. Me teame, et kala mädaneb peast ja see oli üks asi, mis ma teadsin kindlalt: seal koolis peaga on kõik suurepärane. Grete Arro loengut sellest, mis on päriselt õppimine, pakkus just kool ise oma õpetajatele ja lapsevanematele tasuta kuulamiseks.

Kahjuks sellest üksi ei piisa, et luua suuri muutusi. Selleks on vaja iga õpetaja sütitada enesearengule ning muutustele. Kahjuks elu näitas, et selline ootus on siiski veidi naiivne. Täiskasvanud ei süvene sageli lihtsalt sellesse, mis on suurem pilt nende enda eludes. Fikseeritakse ära mingi hoiak ja nii jääb. Too sa nii palju teadlasi ja seletusi ning näiteid elust kui tahad, aga kõrvad jäävad suletuks. Eks selle jaoks ongi vaja veidi minusuguseid, kes neid olukordi märkavad ja tulistavad auke vanadesse mustritesse – et saaks kunagi unistada sellest, et kool hakkab seda eesmärki täitma, mis meie tegelikud ootused on. Igas lapses elab geenius – õpetaja, teejuhi roll on see välja tuua.

Kooli ja elu vastuolulisus

Olete tähele pannud, kuidas kool loob mingeid nõudmisi faktide tuupimisel, aga lapsed ei oska peale kooli lõppu elus neid rakendada ning oma elusid üles ehitada. Kas see ei peaks olema kooli mõte? Või miks üldse tegelikult koolis käiakse? Enamiku faktipahnaga ei ole kusjuures midagi peale hakata, sest teadus ja ajalugu näiteks muutuvad igal sekundil. Sageli kasutatakse fakte enda tarkuse ilustamiseks, aga arutelu ning sisu mõistmise võimekus puudub. Siin tuuakse selle faktituupimise vajaduseks, et aju saaks tööd ja treeningut, et neil ei peagi olema muud sügavamat eesmärki. See paneb pead vangutama. Selle arvelt jääb õppimata kõik see, mis eluks tegelikult vajalik on ning mida saab inimene päriselt rakendada enda hüvanguks.

Arvestades seda, et tänapäevase kooli alused on paljuski kinni selle kooli põhimõtetes, mis loodi tehasetöötajate väljatreenimiseks, siis võiks veidi mõelda selle üle. Süsteem on samaks jäänud juba mitmesajaks aastaks.

Tänases päevas vaidlevad paljud vastu, et me oleme arenenud, aga kas ikka oleme? Tehas on võtnud teise kuju, aga mõte on jäänud ju samaks. Sa pead olema valmis viis päeva nädalas kellelegi teisele kuuletuma küsimusi esitamata ning oma aja kellegi teisele raha loomise eesmärgil maha müüma. Või pole nii? Ise saad sa sellest vaid väikese pirukatüki. Enamik inimesi ei julge ise firmat teha ega ettevõtlikud olla, sest kooliajast on ju nn kindel valik olla kellegi alluv. Õpetaja/süsteem ütleb ette, kuidas teha ja kuidas mitte teha ning annab palka ehk hindeid. Nii ei ole nn eksimishirmu ehk kahe-saamise hirmu: keegi teine annab ülesanded ette ja sa nagu robot teed need ära ja palgapäeval saad siis rahanumbri pangakontole olenevalt sellest, kuidas sa iseennast ja oma aega väärtustada oled osanud töövestlusel ning kokkuleppe teinud.

Kuna juba lapsena on treenitud sisse, et viis päeva nädalas pead varahommikul üles ärkama ja minema tegema sulle ette antud teemasid, kas sul meel seda soovib või ei, siis ühiskond ei taha mõeldagi muutusele näiteks 4-päevasele töönädalale. Ikka 5, sest alateadvusesse on see sisse söövitatud. Paljudes tööpaikades annaks rakendada üldse täiesti vaba ajakasutuse süsteeme, aga ka seda rakendada ei suudeta, sest mudel on liiga tugevalt kinnistunud.

Hea õppimisvõime on meie kehade supervõime, mis sellesse maailma sündides on eluaegne kaaslane. Millegi tõttu aga peale kooli lõppu inimesed arvavad, et nüüd on õppimisega kõik ning sulgevad end igasugusele uuele infole. Elades vana info kohaselt seal 60, 70 aastat oma elust. Kas teid ei pane mõtlema, kuidas kool sellise lukus olemise saavutab? Mina ei taha sellist elu iseendale ega oma lastele. Selle tõttu oligi meie ainuõige valik koduõpe/kodukool.

See sõna aga hirmutab kõiki veel rohkem – kas hakkadki ise enda lapse teejuhiks? Aga muidugi – minu juurde nad ju sündisidki, et mina aitaks neil leida oma supervõimed. Nad tahavad just seda kogemust, mis vaid mina neile pakkuda suudan. Ma olen algusest peale ju nende teejuht olnud.

Kodukooli peetakse väga keeruliseks valikuks, aga tegelikult on asjad hoopis vastupidi – see on kordades lihtsam. Seda räägib pea iga koduõppe pere, kellega ma olen kokku puutunud. Asju tuleb teha sellisel viisil, et kõik sujuks koos eluga. Kuidas ma selle saavutan? Seda saate lugeda järgmisest osast.

Merle Martinson