Mille eest ja miks peaks Eesti poliitik vastutama?

5. oktoober 2018 kell 13:03



“Ilmselt ei ole neid palju, kes usuvad, et Eesti poliitikas on vastutamisega kõik korras. “Poliitik“ on kujunenud sõimusõnaks ja seeläbi saavad sildistatud ka ausad ning tegelikult vastutustundlikud inimesed. Kuidas selline olukord on üldse kujunenud? Mis on loonud eelduse, et meie rahvas ei usalda enam oma poliitikuid,” küsib mentor, haridusaktivist ja Riigikogu rahvastikukriisi komisjoni rahvatervise töörühma liige Aivar Haller.

 

Parlamendi ja poliitikute usaldusväärsuse mõjutegurid jagunevad üldjoontes kolmeks: valitsussektori tulemuslikkus, riigi poliitiline ajalugu ning indiviidi sotsiaalmajanduslik positsioon ja poliitilised eelistused. Minu koolipapaliku tausta tundjad eeldavad, et järgnevalt tuleb juttu indiviidi positsioonist. Paraku olen seekord otsustanud keskenduda poliitilisele ajaloole. Pikka juttu ei tule, asun kohe asja kallale: nimelt olen avastanud meie riigi Põhiseaduses ühe lülimis ei ole lihtsalt nõrk vaid on juba katkiseks loodud. Kas meelega või meeleta, jääb igaühe enda otsustada.

Põhiseaduse paragrahvist 62, mis sedastab, et “Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites“. Kui tutvume konkreetse paragrahviga kommenteeritud väljaandes, siis sealt leiame huvitava väite, mis on muutunud dogmaatiliseks postulaadiks: “Säte loob õiguslikud eeldused, et Riigikogu liige saaks täita oma ametiülesandeid vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistustest lähtuvalt.” Aga mis siis, kui Riigikogu liige on lihtne inimene ning saamahimu ja võimujanu tema südametunnistuse kaaperdavad?

Tänase Põhiseaduse §62 teksti olemuslikku kujunemist on kirjeldatud nii: “Põhiseaduse eelnõu koostamise ajal laekus Põhiseaduse Assambleele ettepanekuid sätestada vastupidiselt vaba mandaadi põhimõttele võimalus Riigikogu liige tagasi kutsuda, ent need ei leidnud assamblees toetust. “Pigem peegeldab selline ettepanek neid arusaamu, mis meil seni valitsesid ja mis on seotud nõukogude riigiõigusliku kontseptsiooniga, ” märkis redaktsioonitoimkonna esimees Liia Hänni assamblee 28. istungil (vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 944).” Ma ei tahaks uskuda, et väärikad ühiskonnategelased tundsid muret, et neid võidakse tagasi kutsuda, kui pädevust napib. Või ikkagi tundsid? Miks nad ikkagi kasutasid primitiivset demagoogiavõtet, viidates, et kõik nõukaaegne on vaikimisi vastuvõetamatu? Kas ikka on?

Edasi on vaadeldud mõlemaid põhimõtteid (so mandaadivabadus ja vastutamatus) eraldi. Kommentaator on hinnanud mandaadi küsimust julgelt ja üldistavalt demokraatliku valimisüsteemi taustal: “Imperatiivne mandaat kohustab esindajat kõrvalekaldumatult täitma teda volitanud isikute juhiseid. Imperatiivne mandaat ei sobi demokraatlikku valitsemissüsteemi, mis tugineb huvide ja seisukohtade paljususele ning kus otsusele jõutakse kompromisside kaudu. Rahvaesindajal, kes tegutseb küll oma valimisprogrammi alusel, peaks olema õigus lähtuda üldisematest riiklikest kaalutlustest ning teha seetõttu otsuseid ja sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole kooskõlas tema valimiseelsete lubadustega. Imperatiivne mandaat ei võimalda sedaviisi käituda.” Kommentaari taset näitab paraku asjaolu, et kompromiss ja konsensus on ilmselt segi aetud või on asi veelgi kurvem – usutakse, et kompromiss ongi demokraatia tööriist.

Järgneb põhjendus „teised teevad kah nii“ ja edasi lähtutakse meie valijaskonnas ilmselgelt mittekehtivast loogikast „küllap rahvas peab meeles“. Loe ja imesta: “Vaba mandaadi põhimõte, mis on sätestatud ka teiste demokraatlike riikide põhiseadustes, hõlmab mitut aspekti (vt ka RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, eriti p-d 15 ja 41). Esiteks tuleneb vaba mandaadi põhimõttest, et Riigikogu liige ei esinda parlamendis mitte üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Teiseks nõuab kõnealune põhimõte, et Riigikogu liige peab saama teha poliitilisi valikuid ning korraldada oma tegevust vabalt, lähtudes oma südametunnistusest ja parimast äranägemisest. Riigikogu liikmele ei saa anda õiguslikult siduvaid tegevusjuhiseid. See ei tähenda muidugi, et rahvaesindaja võib eirata põhiseadust ja seadusi. Samuti ei ole Riigikogu liige seotud valimiste-eelsel ajal antud lubadustega. Kolmandaks välistab vaba mandaadi põhimõte Riigikogu liikme tagasikutsumise võimaluse – teda ei saa sundida rahvaesindusest lahkuma ei rahvas ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta parlamenti valiti. Tagasikutsumise instituut ei ole kooskõlas vaba mandaadi eesmärgiga. Isegi juhul, kui Riigikogu liige ei käitu kooskõlas valimiste eel lubatuga, ei saa valijad talt mandaati ära võtta. Ometi ei tähenda see, et Riigikogu liige ei kanna valijate ees üldse mingit vastutust. Rahval on võimalik anda oma hinnang Riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel.” Vaat nii! Kui valituks osutud, siis edasi on ükskõik, mis need valijad arvasid või arvavad – ise olid lollid ja järgmine kord valigu paremini … Vabandust, aga äkki on juba sellise valimissüsteemiga nõusolek mingi märk? Huvitav, kui paljud riigi kodanikud endale tegelikult teadvustavad seda õiguslikku nonsenssi?

Aga see pole veel midagi. Teise põhimõtte (vastutamatuse) käsitlusega on lood  hoopis kummalised. “PS §-s 62 on sätestatud ka, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Seda instituuti nimetatakse parlamendiliikme vastutamatuseks (indemniteediks) ning selle eesmärk on kaitsta ühelt poolt Riigikogu liikme sõna- ja otsustamisvabadust ning teiselt poolt vaba poliitilist debatti parlamendis. Et rahvaesindaja saaks oma mandaati teostada, peab tal olema võimalus esitada ettepanekuid, arvamusi ja hinnanguid (sealhulgas kriitikat). See võimalus ei oleks täielikult tagatud, kui Riigikogu liiget saaks tema sõnade eest vastutusele võtta.” Vabandust, aga täpselt sama demagoogiaga saab ju põhistada ka vastupidist sätet!? Millisest loogikast kommenteerija lähtub? Midagi sellist kirja pannes pidi ju teadvustama, et tegu on avaliku dokumendiga. Või peaks seda vaatlema tööõnnetusena?

Kurb, aga me ei räägi “sõnade eest” vastutusele võtmisest vaid otsuste eest, mis on olnud riigile ja rahvale selgelt kahjulikud nii majanduslikult kui ka moraalselt. Teiseks – kui ütleme, et Riigikogu liige ei vastuta oma sõnade eest, siis miks peaks seda tegema ükskõik milline teine riigi kodanik???

Samas olen ma lihtsalt üks keskharidusega valija ja võin olla eksiteel. Huvitav, kui ma läheksin ja õpiksin ülikoolis kolm aastat juurat, kas minu arusaam muutuks? Kas ma lakkaksin uskumast, et seaduse ees on kõik inimesed võrdsed? Või peaksin peale juura õppimist siiski veel ka parteisse astuma? Kas siis hakkaksin uskuma, et riigi ja rahva jätkusuutlikkuse ohtuseadmine ei ole argument versus ambitsioonikas kodanik, kes peab saama vastutust kandmata välja öelda kõik, mida sülg suhu toob?

Olles nüüd läbinud vastutuse teemalise lühidiskursuse Põhiseaduse valguses, on mul Sulle kaks  küsimust: esiteks, kuidas saavad Eesti poliitikud välja madalseisust ning võtavad vastutuse, et seista oma valijate, oma rahva tahte eest? Ja teiseks – kui seadus võtab poliitikult vastutuse, siis miks peaks ta vastutama?

 

Aivar Haller

 

Allikas: Aivar Halleri blogi

Foto: digitaltrends.com