Urbanistlik okupatsioon, I osa: Kas meie tulevik?

22. mai 2015 kell 16:44



Istanbul-residential-block“Vaadates Eestis toimuvaid protsesse, jääb mulje, nagu me elaksime seniajani tööstusrevolutsiooni ajastus, kus metropoliseerumise idealiseerimine kujundas inimese maailmapilti ja eluideaali. Kui minevikus idealiseerisime me Ivangorodi ja Narva ühendamist, siis praegu on selle asemel Talsingi kuvand. Aga paraku pole metropoliseeruv maailmapilt see, millega me loodusrahvana harjunud oleme. Selleks tuleb meile õpetada idealiseerima kõike seda, mida toob endaga kaasa metropoliseerumine, mis alavääristab kõike seda, mis on omane meie ürgsele kultuuriruumile,” mõtiskleb kodanikuaktivist Einar Eiland. Avaldame tema arvamusartikli “Urbanistlik okupatsioon” kolmes osas.

 

Loodi illusioon, et urbaniseerumine toob kaasa moderniseerumise ja heaolu kasvu

Selleks, et metropoliseerumist idealiseerida, tuleb talle omistada positiivse kuvandi aspekt. See tähendab privaatsust, parema palga saamise võimalust, valikute rohkust jne –  kõik ikka selleks, et peremehest saaks prostituut teeveerel. Selliste ideaalide loomise kaudu pannakse meid koonduma linnadesse. Samas tekib vastukaaluna küsimus, kas meie linnades leiab inimlikku soojust, otsustamise ja osalemise võimalust  või sõprust. Või teisalt, kas me oskamegi enam defineerida keskkonda, mis võimaldab liigil nimega Homo sapiens olla õnnelik, sest meie elus puudub keskkonna ja vajaduste mõõde. See tähendab, et keskkond, kuhu me elama oleme asunud, meile ei sobi, ja vajadused, mida me kummardame, ei ole meie enda omad ning kokkuvõttes elame tehnokraatliku idealismi poolt okupeeritud maal.

Kui eelneva paari tuhande aasta jooksul on inimkond elanud kogukonna, hõimu, küla või perekonnana, siis praegune linnakeskkond seda ei soosi. Tulemuseks on see, et ühiskond on hakanud käituma individualistist loomakarjana, kes suudab reageerida vaid aina madalamate ühisväärtuste ja vajaduste rahuldamisele ning sellest on aina rohkem kujunemas “kaasaegse” ühiskonna tunnus.

Kui seni on arvatud, et inimesed on kujundanud kaasaegseid linnu, siis nüüd selgub, et need linnad on hakanud kujundama inimest. Selliselt kujundatud linnade sissesõidule võib lähemal uurimisel panna sildi “Arbeit macht frei”.

Nii hakati ka meil agraarmaast kujundama tööstusriiki, mille sünonüümiks kujunes heaolu tagamine. Nii loodi illusioon, et urbaniseerumine toob kaasa moderniseerumise ja heaolu kasvu, mis on tihedas seoses majanduskasvuga. Süsteemi teisest otsast tähendab see aga keskkonna- ja terviseriskide kasvu ning energeetikasõltuvust.

Et sellest kõigest osa saada, peate minema linna ja linnad kasvavad selle tõttu veelgi suuremaks, ning see pidavat olema moderniseerumise tunnus. Kaasaegsesse linna peab ehitama kõrghooned ja selle kaudu antakse tavakodanikule (orjale) teada, et temagi on nüüd liitunud metropoliseerumisest tuleneva rikastumise võimalusega. Kui ühte linna ehitati pilvelõhkuja, siis iga teine endast lugupidav linn peab ehitama veel kõrgema pilvelõhkuja. Hiljem on kõrghoone-mentaliteet pööbelelitarismi kaudu kandunud üle väikelinnadele ja teile tehakse selgeks, et kui te tahate olla nüüdisaegne inimene, siis peate selle karnevaliga liituma. Teid pannakse unustama, et see protsess on kestnud vaid ühe põlvkonna ning reeglina pole teile räägitud tagajärgedest.

 

Inimliku suhtlustasandi pealt ei saa teenida

Üldiselt on linnad üles ehitatud nii, et elatakse äärelinnas, kuna inimese suhe maaga on veel säilinud, ja tööl käiakse linnatsentrumis. Kui te seda teete, siis olete konkurentsivõimeline inimene ja see aitab omakorda kaasa riiklikule konkurentsivõime kasvule, mille sisuks on tegelikult hindade kasv ja orjaturu legaliseerimine ning ümbernimetamine tööjõuturuks. Tulemus on aga see, et me oleme üks ühele kopeerima hakanud metropoliseeruva ühiskonna probleeme. Ühesõnaga, oleme jõudnud linnamudelini, kus inimlikku suhtlustasandit võimaldav linnaruum tuleb viia miinimumini, sest selle pealt ei saa teenida.

Võtmeküsimus on see, kuidas luua olukord, mis ei oleks veel piisavalt halb ja mille eest ollakse nõus maksma. Seda on lihtne korraldada linnaruumi maksustamise kaudu. Praktikas tähendab see seda, et kui te tahate naabrimehega teed juua, siis peate selle eest kellelegi maksma. Seda kõlbab turgutama stereotüüp, et tasuta asju ei ole olemas ja sellele rajatakse vastav religioonikäsitlus. Teine võimalus on ajada vahemaad nii suureks, et inimene tunneks selles keskkonnas ennast ebamugavalt ja tühisena. Näiteks, vaevalt et teil tuleb pähe mõte, et kohalike lasnamägede vahele teha mõni pinkide ja laudadega kiigeplats, sest õhtuti tuleks selle platsi kõrvale narkomaanide ja joodikute turgutamiseks välilaatsaret rajada. See näitabki meie moraalse laostumise astet, mis on tingitud linnastumisega loodud keskkonnateguritest, mis on omakorda lõhkunud ühiskondlikud kontrollimehhanismid ning see programmeerib ühiskonnas domineeriva psüühikatüübi, liigutades inimesi loomastumise suunas. Selleks peab kaotama suhtluskoridorid suhtevõrkude loomiseks, nagu talgupäevad, laadapäevad,  meierei- või poeesine seda oli. Juhuslikud kontaktid tuleb  linnakeskkonnas aga viia maksimumini, mis viib selleni, et peremehetunnet ei saa tekkida. Nii viiakse alateadvuse toimimine koostoime tsüklist üle  konkurentsi faasi. Seda kinnitab asjaolu, et isegi poliitika on kujunenud läbijooksuhooviks, mis omakorda võimaldab poliitikul enda tegemistes või tegematajätmistes olla vaba vastutusest.

Kuna linnastumine tõi kaasa töökoha kaugenemise elamiskohast, siis kaasneb sellega omakorda vajadus paremate tõldade ostmiseks, et linnastumisest tulenevaid pikenenud vahemaid töö ja kodukoha vahel läbida. Meie staatuse sümboliks pole mitte see, mida me teeme, vaid see, kui palju me autoga sõidame. Peale seda saab teile edukalt maha müüdud aspekt, et autoga sõita on mõnus ja turvaline. Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus  peamise osa maailmamajanduse kasvust moodustab kinnisvara ja autode müümine. Vähem on aga räägitud sellest, kuidas need kaks esmapilgul vastandlikku asja omavahel seotud on. Selleks, et inimesed saaksid rohkem autosid osta, tuleb teed ehitada laiemaks ning parkimine muuta tasuliseks. Ehk teisisõnu, isegi auto seismine tuleb muuta kellegi jaoks majanduslikult efektiivseks ja selle pealt saab hiljem makse koguda.

On teada, et järgneval kümnendil kasvab maailma autode hulk viis korda. Selge on see, et viiekordset autostumise kasvu meie maakera majandus välja ei kannata. Kui lisada siia veel naftapiik, siis seda enam. Seega peame me tegelema teistsuguste ühiskonna arengumudelite otsimise ja rakendamisega juba täna, sest homme on hilja. Kõige selle peale pakutakse meile aga järgmisel aastal uue auto ostmise võimalust, uute pilvelõhkujate ja ristmike ehitamist, sest nende kaudu muudetakse meie elu “mugavamaks” ja “konkurentsivõimelisemaks” .

Ilmselt oleme enda riigi arenguga samas kohas, mille meie niinimetatud kultuurieliit juba 1988. aasta loomeliitude pleenumil Lennart Meri sõnadega välja ütles: “See pool miljonit sündimata inimelu ongi hind, mida oleme maksnud isikukultuse hirmu, talveriietes tukutud ööde, lootuse puudumise, peremehetunde atrofeerumise ning sõnade ja tegude häbematu lahkumineku eest.” Need sõnad sobivad iseloomustama ka meie praegust ühiskonda, mille kvaliteedinäitajaks on massimanipulatsiooni korraldamine  ja ääremaastumine ühiskonna teises otsas, mille kõik saab koondada ühisnimetaja alla, mille sisuks on mandumine.

 

Einar Eiland

 

Vaata ka: Madalasustusega planeedi liikumine

Foto: thecityfix.com

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.