Inimõiguslased: Eesti käsitleb varjupaigataotlejaid kurjategijatena

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

16. jaanuar 2014 kell 18:21



1_213_Piiri ületamine Irboska jaama lähedal Eesti-Vene piirEesti Inimõiguste Keskuse hinnangul tuleb kiiremas korras lahendada olukord, kus ilmselgelt kaitset vajavad piiriületajad saavad Eestisse jõudes ebainimliku kohtlemise osaliseks ning varjupaiga pakkumise asemel kohtleb riik neid kurjategijatena. Telegramile on täna kirjutanud mitu lugejat, kelle arvates olid eestlased ise kunagi Nõukogude Liidust põgenedes sarnases olukorras ja nende kohtlemine kurjategijatena oleks tundunud ebainimlik. 

 

Inimõiguste keskuse kriitika on tingitud kolmapäeval meedias levinud teatest, mille järgi Piusa kandis ületasid Eesti piiri kolm väidetavalt Sudaanist pärit inimkaubanduse ohvrit, kellest üks hukkus alajahtumise tõttu. “Nende kodumaa on aastaid sisekonfliktides vaevelnud ja ÜRO nimetab sealset olukorda humanitaarkatastroofiks. Tegemist on meeleheitel inimestega, kes otsivad võimalusi ellu jääda ning nende nimetamine illegaalideks või ebaseaduslikeks immigrantideks on äärmiselt kohatu,” selgitas Eesti Inimõiguste Keskuse õiguskliiniku ekspert Anni Säär.

Eesti piirile saabuvad põgenikud, kes väljendavad oma soovi varjupaika taotleda, saavad Sääre väitel tihti halva kohtlemise osaliseks. “Enamasti algatatakse nende suhtes kriminaalmenetlus, väljasaatmismenetlus ja isikud paigutatakse kohtu loal kinnipidamisasutusse. Näiteks vajalike dokumentide puudumise tõttu illegaalselt piiri ületanute puhul öeldakse enamasti, et tegemist on põgenemiskahtlusega isikutega ja nad peavad viibima kinnipidamiskeskuses,” märkis Säär.

Võimalus taotleda varjupaika avaneb rahvusvahelist kaitset vajavale isikule tihtipeale alles peale väljasaatmismenetluse algatamist. Selline karistamine ning põgenike kinnipidamine on vastuolus nii 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kui ka teiste rahvusvaheliste konventsioonide ja deklaratsioonidega. “Varjupaiga taotlemine on iga inimese inimõigus ning vastuvõttev riik peab tegema kõik endast oleneva selleks, et esmalt oleks varjupaika võimalik paluda piiripunktis, mitte ei tuldaks ebaseaduslikult üle piiri, andes seeläbi tegutsemisvõimalusi inimkaubitsejatele,” lisas Säär.

Tema sõnul tuleb esile tuua, et inimkaubanduse ohvril on õigus saada abi ja toetust niipea, kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et ta on langenud inimkaubanduse ohvriks. “Õigus abile ja toetusele on selles osas nii Eesti kodanikel kui ka kolmandatest riikidest pärit isikutel,” lisas Säär.

Viimastel aastatel on mitmed varjupaigasoovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud või on alustatud tunduvalt hiljem. Sellised jutud levivad ning paljud varjupaigataotlejad ei pruugigi enam piiril varjupaika küsida, vaid ületavad ebaseaduslikult piiri, millel võivad omakorda olla väga traagilised tagajärjed, leiab inimõiguste keskus.

Keskuse hinnangul lahendaks tekkinud olukorra see, kui siseministeerium lubaks piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Eesti piiril varjupaika taotlevate inimeste arv on võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega üsna väike ning see võib osutada, et politsei- ja piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.

Immigratsiooni- ja pagulaspoliitika on kahtlemata kirgi küttev teema, sest kardetakse Rootsi ja teiste lääneriikide mitte just väga õnnestunud integratsioonimustrite kordumist, iseasi, kas Eesti praegused seadused seda üldse võimaldaksid?

 

Kohus andis loa Kagu-Eestist tabatud sudaanlaste kinnipidamiseks

Tartu halduskohus andis neljapäevaste kohtumäärustega Lõuna Prefektuuri esindaja taotlusel loa kahe kolmapäeval Kagu-Eestist tabatud Sudaani kodanikust varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamisasutusse.

Sudaanlased on kinni peetud neljapäevast kuni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus es sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, teatas Tartu maa-, haldus- ja ringkonnakohtu pressiesindaja BNS-ile.

Kuna isikutel ei olnud kaasas ühtegi isikut tõendavat dokumenti, siis ei ole politsei- ja piirivalveametil olnud võimalik 48 tunni jooksul kõiki varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada. Isikud avaldasid soovi jääda kinnipidamiskohta.

Kohus leidis, et antud juhul esinevad välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud alused varjupaigataotlejate kinnipidamiseks.

Lõuna prefektuuri piirivalvurid pidasid sudaanlased kinni kolmapäeva hommikul Koidula raudteepiiripunkti läheduses. Kaks piiririkkujat kandsid lühikesi pükse ja üks oli palja ülakehaga. Piirivalvurid toimetasid piiririkkujad Koidula raudteepiiripunkti ruumidesse sooja ning kutsusid meestele kiirabi.

Piiririkkujad olid teadvusel, kuid värisesid külmast. Piirivalvurid selgitasid, et ilmselt Sudaanist pärit mehed olid ujunud üle Piusa jõe Eestisse ja siis märjad riided seljast võtnud ning külmas edasi liikuda püüdnud.

Piiriametnikele teadaolevalt pidi piiririkkujaid kokku olema kolm. Viimane leitud meestest oli teadvuseta. „Kuna mehe pulss oli alajahtumisest langenud ja hingamine katkendlik, alustasid piirivalvurid kiirabi saabumiseni mehe elustamisega,“ ütles Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo juht Tamar Tamm.

Ta lisas, et mõneks ajaks suudeti mehe pulss ja hingamine taastada, kuid siis hingamine taas katkes ning piirivalvurid jätkasid elustamist. Paraku ei õnnestunud piirivalvuritel ligikaudu tunniajase elustamise käigus mehe elu päästa ning kohale saabunud kiirabi tunnistas ta surnuks.

Surnuks külmunud aafriklasest piiririkkuja keha omastele andmine eeldab tema kodakondsuse täpset tuvastamist. Võõramaalasest inimese surma korral võtab Eesti välisteenistus ühendust vastava riigi saatkonnaga, kes teavitab lähedasi juhtunust. Lähedased peavad otsustama, mida välismaal hukkunu kehaga edasi teha, ütles välisministeeriumi pressiesindaja kolmapäeva õhtul BNS-ile.

Eestil puuduvad Sudaaniga diplomaatilised suhted, lähim Sudaani saatkond asub Stockholmis.

 

 

Allikad: BNS, Eesti Inimõiguste Keskus

Foto: entsyklopeedia.ee

 

Toimetas Mariann Joonas