Parmas ütles, et karistusseadustik ja karistusõigus kasutavad avaliku korra mõistet teistsuguses tähenduses kui vaenukõne sätte juures plaanis oleks ning see tekitab arusaamatust ja segadust. Seda hoolimata sellerst, et karistusseadustiku paragrahv 150 plaanitavasse lõikesse 4 on plaanitud lahti seletada, mida see avalik kord selle sätte jaoks tähendab: kui ühte mõistet kasutatakse õiguses erinevas mahus, siis see tekitab segadust ning hakkab põhjustama vaidlusi.

“Karistusseadus on selline õigusharu, kus suur selgus kodanikele on hästi tähtis, et nad saaksid täpselt aru, mida tohib teha ja mida mitte. Praegusel juhul sellist olukorda ei teki, vaid vastupidi. Kodaniku jaoks läheb olukord segasemaks ja keerulisemaks,” ütles Parmas.

Ta lisas, et tuleb arvestada ka seda, et vaenukõne süüteokoosseis riivab põhimõtteliselt sõnavabadust. Ja sõnavabaduse jaoks seatavad piirangud ühiskonnas peavad olema nii selged kui võimalik.

Vaenukõne sätte defineerimine ja selle praegusega võrreldes laiendamine kätkeb endas Parmase sõnul olulisi riske, sest püüd sõnavabadusele karistusõigusega päitseid pähe panna on keeruline. “Me oleme pakkunud alternatiivi välja, me ei ütle, et see on mingisugune kõige ideaalsem lahendus, aga prokuratuuri arvates see aitab neid riske vähemalt mingilgi määral maandada. See on niikuinii ühiskondliku debati ja parlamentaarse debati küsimus, kas ja millises ulatuses lõpuks tuleks selle koosseisu teksti laiendada,” sõnas ta.

Parmas ütles, et näiteks kui kellelegi esitada vastav kuriteokahtlustus, siis peaks uurija ja prokuratuur suutma ära näidata, mispärast mingisugune avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele on selline, et see võib ühiskonna turvalisuse oluliselt ohtu seada, näiteks kutsuda esile massilisi rahutusi või seda, et hakatakse astuma ühiskonnas mingite gruppide vastu reaalseid samme.

“Ega see ei ole ka mingi ideaalne lahendus. Üldse on väga keeruline leida mingisugust ideaalset sõnastust. Ja ka see sõnastus on oma olemuselt üsnagi abstraktne ja eeldab seda, et seda peab hakkama kohtupraktikas täitma. Vahe on selles, et siin on üks segaduse moment vähem. Ei kasutata ühte ja sama mõistet ühes õigusharus erinevas tähenduses,” selgitas ta.

Tema sõnul see, kui inimeste keelepruuk on kasimata või kui ühiskonnas avaldatakse kurjalt või põhjendamatult tigedalt mingisuguseid seisukohti või arvamusi, on avaliku debati kultuuri küsimus ja seda ei ole võimalik karistusõigusega lahendada: “Karistusõigus ei ole tegelikult kohane meetod ühiskondliku agressiivsusega võitlemiseks.”