Tiina Kangro: Presidendi aastapäevakõnes puudusid ju vähimadki seisukohavõtud!

3. märts 2013 kell 13:55



minecraft___estonian_flag_by_prussianink-d5fzrx9

Linnalehe peatoimetaja Tiina Kangro kirjutab Delfis, et talle tundub, et mõni aeg tagasi poliitringkondadest levima hakanud ajude pehmenemine on asunud halvama juba ka tavaliste inimeste mõistust. Kangro imestab, miks ometi tekib järjest juurde neid, kes tõttavad varmalt ja viisakalt takka kiitma igale järjekordsele presidendikõnele, kuigi ühegi objektiivse kriteeriumi kohaselt ei sisaldu neis peale ilutsevalt tühisõnade mingeid tõsiselt võetavaid sõnumeid ühiskonnale. Telegram avaldab osaliselt Tiina Kangro artikli.

/–/

Pritsisin endale seekordseid kiidukoore kuulates kaks päeva järjest külma vett näkku, et olla kindel: see pole unenägu. Kiideti, et president on ära maininud ka sotsiaalsed probleemid. Tunnustati, et on rõhutanud kodanikuühiskonna tähtsust. Üleskutset pakkuda ideid, kuidas Eesti korda teha, peeti lausa innovaatiliseks.

Millest te räägite, inimesed? Selles reljeefideta tekstis puudusid ju vähimadki seisukohavõtud! Kas tõesti on president muutunud meil koolipoisiks, kes saab kolme ainuüksi selle eest, et suudab ka omalt poolt loetleda ühiskonnas tõstatunud probleeme, mille üle juba ammu arutatakse, kuid mis endiselt lahenduste järele karjuvad? Loetleda, kuid mitte suhestuda, sest neil sõnadel puudus ju nägu ja hing! Kas oleme tõesti vaid inimpõlv pärast taasiseseisvumist langetanud lati oma riigijuhtide, aga seega ka iseenda ees nii madalale, et polegi enam vahet, kas sellest üle hüpata või alt läbi joosta?

Viisakus on muidugi tore asi, aga Eestil on vaja areneda. Vales kohas ja valel viisil rakendatud “viisakus” võib osutuda hoopis mugavaks põgenemiseks oma kodanikuvastutuse eest. Kuigi presidendil on Eesti riigivalitsemisel vaid sümboolne roll, pole ta siiski eemalt vaatamiseks mõeldud lilleke, mida peame oma rahast üleval ilu pärast. Rahva teenrina, nagu teisedki valitud poliitikud, on ka temal ja ta meeskonnal täita kindel koht riikliku mõtlemise mänguväljal, kus igapäevaselt toimuvas poliitilises koostöös ja võitluses kujundatakse rahvuse saatust.

Presidendi kaks tähtsamat kõnet – uusaastatervitus Eesti rahvale ja vabariigi aastapäeva kõne kodanikele ja teistele Eestiga seotud osapooltele kogu maailmas – pole seepärast vaid sõbrajutud, vaid programmilised instrumendid vastutusrikka presidenditöö tegemiseks, mis annab võimaluse nihutada vajalikke aktsente nii rahva kui poliitringkondade jaoks. Et mäng käib ühtsel poliitikateljel, peegelduvad Eesti presidendikõnedest, nagu ka nende ümber toimuvast, alati ka Stenbocki majas ja Toompea lossis toimuv. Ja praegu näeme sealt kahjuks vaimset tühjust, totaalset ideedepuudust ja vähemalt osalist peataolekut.

/–/

Kes viib Eestit edasi?

Eestil on olnud presidente varemgi. Kui Lennart Meri kõned olid isepäised ja alati üllatuslike nüanssidega nagu Versace või Valentino moelooming, ja Arnold Rüütli sõnavõtud meenutasid triibulisi ja pisut karvaseks kulunud, ent hästi hoitud ülikondi vanaisa talukapist, siis meie praeguse presidendi taga rätsepatööd justkui polegi. Tema sõnavõtud on mugavuskõned, mille häda ongi selles, et nad meeldivad inimestele, kellel pole endal mingeid erilisi probleeme ega ka siiraid püüdlusi tegelda ühiskonna ees seisvate probleemidega.

Otsivatele hingedele ei leidu neis tekstides aga hingetoitu ja mõttekaaslust. Kuid kes siis viib Eestit edasi?

/–/

Ka Eesti praegused probleemid, sh poliitiline stagnatsioon (mida küll mõned nimetavad vahel ka riigi küpsuseks või ühiskonna stabiilsuseks), on ju tegelikult kinni just ühiskonna põhiväärtuste ehk eetika kriisis. Sellest väljumisel võiksid meid aidata sisemiselt suured isiksused, kellel on ideid, mida Eesti rahvale öelda, aga ka võimekust ning oskust seda välja öelda.

 

* Tiina Kangro ei jaga Keskerakonna vaateid, ei kuulu Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ega ka ühtegi teise Eestis tegutsevasse parteisse.

 

Loe tervet artiklit Delfist.

Artikkel ilmus sel nädalal ka Õhtulehes.

Vabariigi Presidendi kõnet iseseisvuspäeva kontsert-aktusel Estonias 24. veebruaril 2013 saad lugeda siit.

 

Toimetas Õnne Puhk