Katkend raamatust “Valguslapse ema päevik”

4. august 2018 kell 12:58



Järgmisel nädalal tuleb trükikojast “Valguslapse ema päevik“ Adeline V. Amaryllise sulest. Kirjastuse sõnul on tegemist lugejaid haarava tõsielulise jutustusega, mis pandud kirja noore ema poolt, kelle peres kasvavad ülivõimetega lapsed – uusima energiaga vertikaal- ja meisterlapsed. Oma esimeses raamatus toob ta lugejateni kogu oma tranformatsiooni ja ärkamise loo, mis puudutab valguslaste saabumist siia maailma. Laste sünd tõi kaasa noore naise võimete aktiveerumise ning avardumise kõige sügavamas mõttes, mistõttu muutus tema jaoks sagedaseks nähtuseks erinevate energiatega suhtlemine, nägemine ja kontakteerumine.

 

Raamatust leiad kohtumised valgusolenditega, kanaldused, ootamatud külastused erinevate maaväliste poolt, kokkupõrked tumedate jõududega, mitmed paranormaalsed nähtused, mis hakkasid üksteise järel aset leidma ning sundisid algajast meistriks õppima. See on esimene teos oma valdkonnas, mis teadaolevalt nii Eestis kui terves maailmas puudutab sel viisil teemasid kõige uuema energiaga lastest – vertikaallastest ja meisterlastest. Kõik sündmused on reaalelulised juhtumid. Mõeldud väga avatud lugejatele.

Teos on jaotatud kolme ossa. 1. osa räägib teadlikust lapseootusest, palju keskendutakse (aura) transformatsioonile ja tunnustele, mida peaks ema endas tähele panema, kui ta perre on sündimas ultrakõrgest sagedusest valguslaps. Kuidas käituda ja mida oodata, milleks olla valmis sellise lapse sünniks? 2. osa keskendub kogu nähtamatu maailma kokkupuutele, paralleelreaalsustele, ohtudele, tumedatele jõududele, heledatele jõududele, astraalrännakutele, kehavälistele kogemustele, maavälistele eluvormidele, kokkupuudetele erinevate olemusvormidega ning iseenese jõu proovile panemisele. 3. osa on puhtad kanaldused kõige enamlevinumate teemadega (miks katkevad rasedused (energeetilised põhjused)? kuidas käituda, kui ollakse erinevate jõudude või maaväliste orbiidis ning on vaja end kaitsta ja palju muud)

Teose autor sõnab ise nii: “Panin oma loo kirja selleks, et kõik lugejad, kellel on kasvõi üksainus kogemus, tunneks ära iseend selles raamatus ning saaks teadlikumaks.”

 

Katkend peatükist “Kontakt Loojaga”

Võisin tihti pidada mõtetes Loojaga vestlust, üritades mõista tema loomingut siin Maal. Ühel õhtul heitsingi oma mõtetega õhtul magama ja ärkasin ühtäkki kella kahe-kolme ajal üles. Ei olnud veel koitmagi hakanud, aga toas oli õige väheke hämarust näha.

Äkki ilmus ruumi väike helesinine hõre valguskera, mis pulseeris kummaliselt. See oli energeetiline teadvus, Looja energia kõrgem teadlikkus, mis hakkas parasjagu suurenema ja energiat koondama.

Jõudsin vaid mõelda: “Tekkiski kontakt, tekkiski Loojaga kontakt,“ kui kogu järgnev võttis mul täielikult sõnad suust.

Minu silme ees rullus lahti võimas vaatepilt: kogu magamistuba täitus ülimalt detailse ja graafiliselt täpse hologrammiga. See hologramm ei olnud mitte 3D ruumilisusega, vaid tahaks öelda, et lausa viie- või rohkemamõõtmeline. Sest olin justkui ise kogu oma olemusega osa pildist, asetsesin ruumilise pildi sees – kõikjal minust vasakul ja paremal asetses ruumiline pilt.

Oleksin nagu ajas tagasi läinud. Minu ees rullus lahti kogu Universumi ja Maa loomise ajalugu, kogu Inimolendi loomise ja järgnevate tsivilisatsioonide ajalugu. Ma olin selle tunnistajaks.

See ei olnud tavafilmi vaatamine, mida nauditakse ainult nägemis- ja kuulmismeelega. See oli minu jaoks seninägematu vaatlusviis, olla sõltumatuks tunnistajaks maailma ajaloo osas, sest justkui ühe väikese ajaühiku vältel kandus minu tavateadvusse vaadatava pildi kohta tohutult kontsentreeritud lisainformatsiooni. Vaatamine koos täieliku teadvustamisega sügaval tasandil ning koos tunnetuse ja sisemise tajumisega.

Nägin imelist vaatepilti meie Universumi tekkimisest, nägin planeet Maad loomisjärgu alguses, kui ta tõesti oli veel kuum punane hõõguv planeet. Kuna hologramm-film oli nii suur, et täitis kogu magamistoa seinast seinani, põrandast laeni, olid teatud objektid ja detailid nii lähedalt vaadeldavad, et võisin olla sellele imelisele vaatemängule üksnes lummatult vaikiv tunnistaja.

Üks hetk oli pool tuba täidetud terve maakeraga, nii et vaatasin seda justkui kosmosest. Teine hetk võisin näha olustikku hoopis makroplaanis. Olin tunnistajaks sellele, kuidas Universumi Arhitekt, meie Looja, lõi Maa ümber sobiva hapnikukooslusega atmosfääri ning ilmusid pilved. Vaatasin Maad eemalt mingis pühalikus seisundis, pärast atmosfääri tekkimist nägin, kuidas toimus päris esimene päikesetõus Maal. Valgus kumas ja murdus kummaliselt Maa sfäärides.

Nägin, kuidas loodi ookeanid, suured lopsakad vihmametsad. Nägin taimestiku ja loomade loomist ning arenemist. Milline võimas paradiis keset suurt Universumi avarust. Maa koos nende võimsate lopsakate tumeroheliste troopiliste metsadega ei näinud välja selline, nagu ta on praegu suurte kõrbelahmakate ja maharaiutud puude väljadega. Ja siis… Pärast paradiisi valimimist nägin kahe esimese inimese loomist, kaks esimest püha inimest ilmusid mu ette, kõndsid voolava vee sängi kõrval ning tutvusid kõige selle iluga. Nad olid meie mõistes üliinimesed. Nad olid pühalikud, kaunid ning õhkasid mingisugust uskumatut energiat, mille taolist ma praeguses kehastuses kordagi ei olnud kogenud ei iseenda ega kellegi teise puhul.

Nautisin ja ahmisin kogu vaatepilti vaikides. Avastasin selle filmi kulgedes, et mulle näidatakse mitte päris iga sekundit minevikust, vaid just kõige olulisemaid sündmusi, mis puudutasid inimese eksistentsi Maal ja terves Universumis. Nägin kaadreid järgnevatest inimtsivilisatsioonidest, ka nendest, mismoodi mitmed lõppesid tohutu hävingu ja katastroofiga – tuumasõjad, suured looduskatastroofid, palju üksteise hävitamist… uue tsivilisatsiooni tärkamine… jälle sõjani ja hävinguni jõudmine… Tärkamine ja häving muudkui kordamööda.

 

Adeline V. Amaryllis

 

Allikas: Adeline V. Amaryllis “Valguslapse ema päevik“ (Blessed Generation, 2018)

Fotod: valguslapsed.com, Pixabay