Triksterite plastkõrte paanika

12. oktoober 2019 kell 15:23



Mis oleks, kui ma ütleksin sulle, et plastkõrred on inimkonna üheks suurimaks ohuks aastal 2019? 

Kas me tõesti elame sellises reaalsuses? 

Või on tegu kõigest lohutava meetmega ehk n-ö rohepesuga, tänu millele valitsused saavad öelda, et näe, me ju teeme midagi looduse reostamise takistamiseks? 

 

Ma lugesin hiljuti ühest artiklist järgmise tsitaadi:

„Riigid nõustusid lisama plasti Baseli konventsiooni lepingusse, mis reguleerib ohtlike ainete ja materjalide liikumist ühest riigist teise, et võidelda plastireostuse ohtlike mõjude vastu ümber maailma.“

Plasti peetakse nüüdsest ohtlikuks materjaliks?

Siin on veel üks huvitav leid:

„Kõik maailmas toodetud plastdetailid said alguse kivisöest, naftast või maagaasist. Juba ammu enne seda olid olemas looduslikult saadud polümeerid, sealhulgas sellised materjalid nagu loomasarved ja kumm, aga selline plast, mida me kasutame tänapäeval asjade pakkimiseks, loodi alles 1907. aastal, kui leiutati esimene fossiilkütustest valmistatud sünteetiline plast: bakeliit.

Ma esitan teile ühe küsimuse: kas teile meeldib juua plastkõrrest?

Sa ju ometi pole keskkonnavastane?

Kui aktivistide plaanid õnnestuvad, siis varsti ei saa sa enam plastkõrrest juua.

Need tuleb ära keelata! Selline suund on teel.

Kõrrevastane kampaania hoogustus 2015. aastal, kui massiliselt hakkas levima video merikilpkonnast, kelle ninasse oli väidetavalt kinni jäänud plastkõrs.

See video on siin (Hoiatus: video võib olla häiriv):

Selles filmis väidab uurijate meeskond, mida juhtis Christine Figgener Texase A&M Ülikoolist, et nad leidsid isase merikilpkonna oma uurimisretkel Costa Ricas.

Järgnev pärinebki kõnealusest Youtube’i videost:

„Minu uurimisrühm leidis isase Olive Ridley merikilpkonna Costa Ricas meie vee-uuringute reisi ajal. Tema ninasõõrmes oli 10–12 cm pikkune plastkõrs. Me algul arvasime, et tegemist on parasiitussiga ja püüdes tuvastamiseks seda kilpkonnast eemaldada, lõikasime tükikese, et seda uurida, avastades seetõttu, millega tegelikult tegemist.

Pärast lühikest arutelu teemal, mida me edasi peaksime tegema, eemaldasime kõrre Šveitsi armeenoaga, mis oli ainus tööriist meie väikeses paadis, mis polnud ette nähtud ööbimiseks. Me olime ookeanil arenguriigis, paari tunni kaugusel rannikust ja mitmete tundide kaugusel kõigist loomaarstidest (ja ilmselt päevade kaugusel kilpkonnadele spetsialiseerunud arstidest ja röntgeniaparaatidest).

Lisaks olnuks võimalik, et kõrre eemaldamise eest määrataks tarhv (või isegi vanglakaristus), sest see ei olnud meie uurimistöö loas kirjas. Talle ilmselgelt ei meeldinud see protseduur, aga me loodame, et nüüd on tal palju kergem hingata.

Õlast pärinev veri tuleneb 6 mm nahabiopsiast, mille me võtsime juba varem, tehes geneetilist uuringut (see oli osa meie uurimistööst); tavaliselt see ei veritse, kuid haav läks lahti, kui me kilpkonnaga tegelesime.

Me desinfitseerisime haava joodiga ja hoidsime kilpkonna vaatluse all, enne kui me ta tagasi vette lasime. Verejooks peatus peaaegu kohe pärast kõrre eemaldamist ja kui me ta vabaks lasime, siis ujus ta rõõmsalt minema.

Kilpkonn tõenäoliselt neelas kõrre üheskoos toiduga alla ja siis, ilmselt lastes nina kaudu välja ülearust vett, jäi kõrs kinni valesse kohta.“

See video on filmitud nii, et vaataja emotsioonid oleks laes.

Ma ei ütle, et see video on tingimata võltsitud, vaata ja otsusta ise. Me näeme, et terve video vältel on kaamera fookustatud kilpkonnale. Pole mingit sissejuhatust ja ei näidata ka ühtegi teadlast. Meil pole kuidagi võimalik kindlaks teha, kus see video filmitud on. Me saame ainult uskuda seda, mida meile videos räägitakse.

Teine oluline tähelepanek on see, et videos olev kilpkonn veritseb – ja just see kutsub esile tugevaid emotsioone. Vaatajaid manipuleeritakse uskuma, et selle veritsuse põhjustas kõrs, mis oli kilpkonna ninasõõrmesse kinni jäänud, kuigi video all olevas tekstis tunnistatakse muud.

Muidugi ei soovi ma näha loomasid piinlemas, aga plastkõrte keelustamine ei päästa kindlasti kilpkonnasid.

See juhtum toimus Costa Rical. See paneb mind mõtisklema, kas Costa Rica inimesed tavaliselt loobivad prügi ookeani? Teatavasti külastavad tuhanded turistid sel aastaajal Costa Ricat, et vaadata kilpkonnade munade koorumise rituaali.

Muide, kuidas aitab USAs ja Kanadas plastkõrte keelustamine kaasa kilpkonnade elule Kariibidel või Vaikses ookeanis?

Vastavat uurimist tehes jäi mulle korduvalt silma üks väide.

 

Milline?

IGA PÄEV kasutatakse maailmas umbes 500 miljonit plastkõrt.

Kust see arv pärineb?

Nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, siis see number pärineb ühe 9-aastase lapse kooliprojektist. Vermontist pärit poiss nimega Milo Cress ütles, et ta sai selle numbri oma uurimistöö jaoks, helistades läbi erinevaid plastkõrte tootjaid.

Ja me näeme, et veel üks teine 9-aastane aktivist kasutab arvu 500 miljonit oma TED Talkis:

Seega, meedia on aktsepteerinud selle 500 miljonit, tuginedes 9-aastase poisi koolitööle. Triksterite ja keskkonnapaanika levitajate sõnul jõuavad mitusada miljonit kõrt ookeanidesse ja hävitavad mereelu. Pidage meeles, see on pool miljardit kõrt päevas. Või 3,5 miljardit kõrt nädalas, 14 miljardit kõrt kuus jne.

Päris palju kõrsi!

Turu-uuringu firma Tehnomic sõnul on vastav number 170 miljonit, aga sinna sisse pole arvestatud teatud tüüpi kõrsi. Ma kahtlustan, kas see niigi suur on. Pigem oluliselt väiksem.

Richard Morrison kirjutab oma artiklis „Miks plastkõrte keelustamine ei aita keskkonda ja piirab tarbetult vabadust“:

Keegi ei soovi näha mereelukaid kannatamas, aga me oleme juba ammu möödas punktist, kus arutelus plastkõrte üle oli midagigi pistmist elusloodusega. Me elame nüüd keset vooruslikkust etendavate kuulsuste vaatemängu, kes kordavad ammu ümberlükatud väiteid, mis pärinevad 9-aastase lapse kooliprojektist.

Kui keegi ei soovi kõrt kasutada, siis on tal täielik vabadus sellest loobuda ja kui keegi soovib kõrt kasutada, siis ei peaks keegi teda takistama seda teha.

Aga…

Seattle oli esimene USA suurlinn, mis keelustas plastkõrred.

Santa Barbara (California) linnavolikogu hääletas esialgu plastkõrte keelu kasuks, mis lubaks karistada ka restoranide töötajaid kuni 6-kuuse vanglakaristusega, kui nad peaks klientidele jagama ühekordseid kõrsi, kuid ametnikud nõustusid korralduse uuesti üle vaatama, kui suunaks võeti kõrte müümise keelustamine ka kaubanduskeskustes.

Mida?

 

California on esimene osariik, mis keelustas restoranidel plastkõrte jagamise.

Kahjuks on levinud see hullumeelsus ka Ameerikast väljapoole. Nii Suurbritannia kui ka kogu Euroopa Liit on ette valmistamas plastkõrte keelustamise seadusi.

Lähme kogu asja ivani. Mida muudaks plastikkõrte keelustamine?

Mitte midagi. Mõned “tunneksid end hästi” ja poliitikud saaksid end näidata “hoolivatena”.

Aga see on kõik. Mitte ükski probleem sellega lahendatud ei saaks.

Kuigi ilmselgelt on igasugust plastikut meie ookeanides, siis uuringute põhjal alla 1% sellest plastikust pärineb USA-st.

Ja oluliselt vähem sellest moodustavad plastikkõrred.

Plastikkõrte vastane case on väga nõrk. Nii palju kõrsi ei visata ära kui väidetakse ning ainult pisike osa USA kõrtest jõuavad ookeani lähedusse – enamik USA tahketest olmejäätmetest maetakse maha prügilates, lähevad ümbertöötlusele või põletatakse ära tuhastusahjudes, kaugel ummistunud merikilpkonnadest.

Enamus ookeanidesse jõudvast plastikust ei pärine arenenud ühiskondadest nagu USA vaid riikidest nagu Hiina, Indoneesia ja Costa Rica, kus tarbitakse samuti palju plastikut aga neil puuduvad kaasaegsed prügitöötluse infrastruktuurid. Palju plastikut jõuab suurtesse jõgedesse, mis omakorda voolavad ookeanidesse.

Väljaandes Environmental Science & Technology (Keskkonnateadus ja tehnoloogia) avaldati uurimustöö, milles selgub, et 90% ookeanidest leitud plastikust jõuab sinna kümne jõe kaudu, mitte ükski neist ei asu aga lääne poolkeral, veel vähem USA-s.

Mis on valitsuse lahendus? Nad tahavad asendada plastikkõrred paberist ja bambusest versioonidega.

Jätame aga valitsuse hooleks tulla lagedale jaburate “lahendustega”. Paber laguneb KIIRESTI, kui seda vedeliku sees hoida, see muutub nätskeks ja hakkab läbi ajama. Plastikul on küll omad probleemid, aga vähemasti on ta kestev.

Ja mis veel hullem, paber-ja bambuskõrred pole samuti “keskkonnasõbralikud”. Pabertooted nõuavad tootmiseks rohkem energiat ja pingutust. Iva on selles, et me asendame parema toote halvema vastu, aga me maksame selle eest rohkem.

Ühe plastikkõrre tootmine maksab umbes 0,5 senti. Ühe paberkõrre tootmine maksab umbes 2,5-4 senti.

Kas see kahjustaks ettevõtteid?

Plastikkõrte keelustamine ei tee keskkonna jaoks midagi.

Kui sa seda kõike veel seedid, siis jätan sulle vaatamiseks veel ühe video.

Ma olen nõus, nad peaksid imemise lõpetama.

PS! Kas oled muidu kursis, et Inglismaal sai üks vanaproua õnnetult surma kasutades moodsat ja “keskkonnasõbralikku” metallkõrt?

 

Autor: ShadowTiger

Tõlkis ja toimetas Hando Tõnumaa

 

Artikkel ilmus portaalis www.johnlebon.com

Veel lugemist: https://www.acs.org/content/acs/en/education/whatischemistry/landmarks/bakelite.html

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6