Joonis: doctors4covidethics.org

23. juunil 2022 avaldati meditsiiniajakirjas The Lancet Infectious Diseases [1] “Matemaatiline modelleerimisuuring”, mis väidetavalt näitas, et “COVID-vaktsineerimine” on pandeemia kulgu “oluliselt muutnud” ja “ära hoidnud 14,4 miljonit COVID-19 surma vaktsineerimise esimesel aastal.” Kui ravim saavutab võimatu, siis tasub alusandmeid veidi lähemalt uurida ja tegelikkusega võrrelda.

1. Milliseid nõudeid tuleb tavaliselt täita ravimi või vaktsiini heakskiitmiseks?

Tavaliselt tuleb uue ravimi kasulikkust tõendada ulatuslikes kliinilistes uuringutes (“3. faasi uuringud”), et seda ravimid saaks turul heaks kiita; see hõlmab kontrollprotsessi dokumentatsiooni põhjalikku läbivaatamist ametiasutuste poolt. Täieliku heakskiidu saamiseks peab ravimifirma tavaliselt esitama kõik järgmised dokumendid:

• dokumentatsioon ravimi tootmiskvaliteedi kohta,
• prekliinilised uuringud (loomkatsed),
• ja 2. faasi uuringud inimestel ning
• 12 kuu väärtuses 3. faasi uuringutulemusi, mis tõestavad kahtlemata ravimikandidaadi efektiivsust ja ohutust.

COVIDi “vaktsiinidele” anti kogu maailmas “ajutine” või “tingimuslik” heakskiit, mis põhines väga palju lühendatud 3. faasi uuringutel, mis kestsid 12 kuu asemel vaid 2 kuud [2,3], ning ebapiisavatel või puuduvatel loomkatsetel, st nad said ainult “erakorralise heakskiidu”.

3. faasi uuringutes kasutatud esmased kliinilised tulemusnäitajad ei olnud kliiniliselt ja sotsiaalselt asjakohased, kuna valdavalt kerged, väikesed sündmused, nagu peavalu, köha või palavik, loeti COVID-i haigusjuhtudeks, täpselt nii kaua, kui koroonaviiruse RT-PCR-test oli positiivne. “Vaktsineerimise” mõju “rasketele COVID-haigustele”, mis muu hulgas vajasid haiglaravi, analüüsiti alles teisejärguliselt [4,5]. Seega ei olnud tootjad heakskiidu saamiseks ametlikult kohustatud tõendama, et “vaktsineerimised” vähendavad raskeid haiguskuure vajalikul määral.

Asjaolu, et reguleerivad asutused kogu maailmas kiitsid selle vigase uuringukava heakskiitmiseks heaks, näitab, et nad ei suutnud tegutseda sõltumatult. Siiani ei ole kliinilised uuringud näidanud mingit asjakohast kasu [6], kesksed dokumendid olid üldiselt tõendatavalt täiesti ebapiisavad ja lisaks manipuleeriti 3. faasi uuringute andmetega [7–9].

Kui ravim on heaks kiidetud, peab tootja täiendavalt uurima selle efektiivsust ja ohutust reaalsetes tingimustes. Sel viisil saadud andmed esitatakse seejärel reguleerivatele asutustele ja tulemused esitatakse arstidele “reaalsete tõenditena”, et veenda neid, et need andmed toetavad ideaaljuhul kliiniliste uuringute tulemusi ja julgustavad neid seega seda ravimit oma patsientidel kasutama.