Tervisliku ja populaarse kinoa kasvatamise tumedam pool

26. aprill 2014 kell 17:20



quinoacopyKinoa populaarsus on tõusuteel nii Euroopas kui USA-s. Seda kõrge valgusisaldusega gluteenivaba teraviljalaadset taime, mis on suguluses spinati ja peediga, kasutatakse palju toidulaua rikastamiseks ja gluteeniga teraviljade vältimiseks. Kuid kinoa kasvav populaarsus toob endaga kaasa vastuolu – globaalselt tõusnud hind on muutnud kinoa kättesaamatuks inimestele, kes seda ise kasvatavad. Olukorra lahenduseks ei piisa vaid tarbijakäitumise muutumisest. Ükskõik, kas jõukamad tarbijad ostavad rohkem või vähem kinoat – igal juhul toob see tänasel päeval vaestele farmeritele vaid kahju.

 

Kinoa ehk tšiili hanemalts (ingl k quinoa) on üks inimkonna vanimaid kultuurtaimi. Kinoat kasvatati Lõuna-Ameerikas juba kuustuhat aastat tagasi. Sealsete pärismaalaste jaoks oli see kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid. Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime “seemnete ema”. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”. Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluva kinoa seemned on hirsist veidi suuremad ja nende maitse meenutab pähklit. Olenevalt sordist võivad seemned olla kas kollakasvalged, roosad, oranžid, punakad või mustad. Kinoal on kõrge valgu- ja lüsiinisisaldus. Enamiku teraviljadega võrreldes on kinoa tunduvalt valgurikkam. Ta sisaldab kõiki 8 aminohapet, mis on taimemaailmas väga haruldane. Need aminohapped on väärtuslikumad ja paremini tasakaalustatud eelkõige tänu suurele lüsiini-, metioniini,- ja tsüsteiinisisaldusele.  Kinoa on suurepärane magneesiumi-, raua- ja kaltsiumiallikas (magneesium ja kaltsium suhtes 3:1). Samuti sisaldab vaske, tsinki ja fosforit ning parajas koguses B2 ja E-vitamiine.

Kinoa pärineb Boliiviast Altiplano tasandikult Andides. Seal elavad põlised Quechua ja Aymara hõimud on asustanud seda piirkonda juba ajast, mil lisaks kinoale hakati kultiveerima ka kartuleid ja mitmeid põlistaimesorte, millest muu maailma valdavalt kuulnudki pole nagu oca, arracacha, kañawa, isaño, papaliza ja paljud teised. Ekspordiks kasvatatakse kinoat peamiselt Altiplano lõunaosas. See on piirkond, kus annab kasvatada väga väheseid taimi. Kinoa on üks nendest, sest talub hästi põuda, pinna soolasust, tuult ja külma. Selles piirkonnas on väga vilets pinnas, väga vähe sademeid ning pea 200 päeval aastas on temperatuur alla nulli.

Selle piirkonna inimeste elu on läbi aegade dikteerinud looduslikud ressursid ja kliima, väga olulist rolli mängisid ka pidev kaubavahetus teiste piirkondadega ning suguvõsade vahelised suhted. Olukorda muutis hõbeda leidmine Hispaanlaste poolt 1545. aastal, millele järgnevatel sajanditel allutati suur osa kohalikust põlisrahvast orjadeks kaevandustesse või rassima rikaste hispaanlaste heaks. Piirkonnad, mille kliima oli Euroopast pärit kultuuride kasvatamiseks liiga karm, jäid suures osas siiski põlisrahvaste valdusesse ning maa-alad jaotati kogukondlikult vastavalt perede vajadustele. Tasasematel aladel karjatati laamasid ja alpakaid ning mäekülgedele kujundatud terrassidel kasvatati kinoat. Traditsionaalne maahaldus tähendas ka seda, et peale saagikoristust jäeti maalapp mitmeks aastaks sööti, et võimaldada niigi viletsal pinnasel taastuda ning vältida kahjureid ja haiguseid.

 

Traktorite tulek muutis kinoakasvatust

Sajandeid peeti Boliivia põlisrahvaid alamateks inimesteks ning neid kas ignoreeriti või kasutati ära.  Tervislikke põlisroogi, nagu kinoa ja laamaliha, peeti “räpaseks“ ning nende traditsioone peeti takistuseks moodsale arengule. See hakkas muutuma 1970-ndatel kui ühe osana külma sõja poliitikast tutvustati maakera lõunapoolkera riikidele hübriidseemneid, pestitsiide, väetiseid, irrigatsioonisüsteeme ja traktoreid. Boliivia sai peale 1952. aasta revolutsiooni USA-lt palju toetust ning selle käigus jõudsid traktorid ka Altilpano tasandikule. See oli sealse keskkonna ja kinoakasvatuse jaoks oluline muutus. Kuna traktorid ei saa kitsastel mäekülgedel liikuda, hakati kinoat kasvatama tasasematel karjamaadel, kus varem karjatati laamasid. Ning kuigi traktorid võivad oma “primitiivsematest“ alternatiividest olla efektiivsemad, kahjustavad need pinnase viljakust palju enam. See ei tähenda, et traktoreid ei peaks üldse kasutama, kuid selliste pinnaste puhul, nagu Altiplano liivane, vulkaaniline ja kõrge soolasusega pinnas, milles on vähe orgaanilist materjali ja mille niiskuse säilitamise võime on madal, ei pruugi traktorite efektiivsus suures plaanis ära tasuda. Lisaks oli mäekülgedel, kus kinoat varem kasvatati, pinnases rohkem toitaineid, kui karjamaadel.

Samal ajal muutus USA toidukauba sissevoolu tõttu traditsionaalne Andide dieet ning rafineeritud nisujahutooted on tänapäevani palju kergemini leitavad, kui kohalikud toidud. Kinoa eksport Ameerikasse algas 1984. aastal ning alguses ei olnud see lihtne. Selle puhastamine käis manuaalselt ning kergelt mõrkja maitsega kestad jäid vahel terade ümber. Kinoat tootvate kogukondade poolt moodustatud kooperatiiv tegi palju arendustööd, et terade puhastamist tõhustada ning 2005. aastal aitasid USA ja Taani välja arendada uuris tehnoloogiaid kinoa töötlemise efektiivsuse ja kvaliteedi tõstmiseks. Sellejärel hakkas kinoa hind maailma toiduainete turul kiirelt tõusma ning kolmekordistus lühikese ajaga.

 quinoacombineharverster

 

Kinoa populaarsuse ja hinna tõusuga kaasnevad probleemid

Oluliselt tõusnud kinoa hind motiveeris farmereid keskenduma vaid selle kasvatamisele ning nad loobusid laamade kasvatamisest. Kinoa kasvatuse ja laamade karjatamise sümbioos, mis seni aitas taastada pinnase viljakust, katkes. Farmerid investeerisid enam masinaparki ning ei jätnud enam pinnast sööti, et see saaks habrast tasakaalu taastada. Loomasõnnikuga rikastatud pinnases võib iga-aastane kinoakasvatus isegi jätkusuutlik olla, kuid liiga vähese orgaanilise ainega pinnases jääb kinoa kasv kängu. Kuna loomakasvatus on tugevalt vähenenud, siis on loomasõnniku hind tõusnud väga kõrgeks. Tänapäeval saavad seda endale lubada vaid heal järjel farmerid, mis suurendab ebavõrdsust – vaeste farmerite saak kängub ja nad jäävad aina vaesemaks.

Muutus on toimunud ka sotsiaalsel tasandil. Mitmed, kes 1980-ndate kriisi ajal linnadesse kolisid, on naasend perekonna maadele, et seal kinoat kasvatada. Kuid enamus neist külastab piirkonda vaid paar korda aastas saagi külvamise ja koristamise ajal ega oma kogukonnas sama rolli, nagu pidevalt kohapeal elavatel inimestel. Suur osa Altiplano lõunaosast näeb välja üsna maha jäetud – koolid on lastest tühjad ja kodud on väga viletsas seisus. Kohalikud ei ole arusaadavalt väga positiivselt meelestatud linnavurlede vastu, kes teenivad kiiresti kinoakasvatusega raha ning lahkuvad taas. Aina enam on kogukonnad hakanud vastu võtma reegleid, et kinoa kasvatajad on kohustatud osa oma kasumist investeerima tagasi piirkonda. Ideed, kuidas seda teha, on erinevad, kuid see iseregulatsiooni mehhanism püüab tagada, et raha ei lahku täielikult piirkonnast.

 

Farmerid ise oma toodangut ei tarbi

Kinoat kasvatatakse selle tervislikkuse pärast, kuid paradoksaalsel kombel on kinoakasvatuse piirkond kogu Boliivia üks kõige rohkem alatoitumuse käes vaevlev piirkond. Farmerid ei saa lubada endale oma kasvatatud toidu söömist – see müüakse maha ning ostetakse odavam väiksema toiteväärtusega toitu. See probleem on väga komplekse ajaloolise taustaga, mis ulatub tagasi Hispaanlaste sissetungi aegadesse, kui traditsionaalne kaubavahetussüsteem erinevate piirkondade inimeste vahel katkes. Peamistes kinoa kasvatuse piirkondades on kogu Lõuna-Ameerika mastaabis kõige kõrgem imikute alatoitumuse määr. Selle regiooni inimesed ei saa kunagi toituda mitmekesiselt ja tervislikult, kui nende dieet piirdub vaid kohaliku toodanguga. Kinoa tootjad müüvad kogu oma toodangu ja toituvad ise odavamast riisist või makaronidest. Kuid alatoitumuse, nälja ja vaesuse juured ulatuvad palju kaugemale. See peegeldab küsimust, mis on tõene väga paljudes maailma osades, nii Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, kui USA-s – kas kõrgem sissetulek tagab tegeliku elukvaliteedi paranemise? Mitmel pool on nähe, et see ei pruugi tingimata nii olla.

Hoolimata vastuoludest ja probleemidest on kinoa populaarsuse tõus siiski Andide talunike jaoks võit. Nad on enda toodangu jaoks turgu välja võidelnud pikka aega. Nüüd peavad nad enda saavutuse tagajärgedega toime tulema. Tarbijate jaoks ei ole selles olukorras mugavat lihtsat vastust. Ühest küljest öeldakse, et kinoa populaarsus on suurepärane ja see aitab inimesi vaesusest välja ning teisest küljest viidatakse sellele, et see on kohutav ja hävitab inimeste elusid. Kumbki idee ei vasta sajaprotsendiliselt tõele ning mõlemal juhul jäävad kohalikud põlisrahvad kaotajateks.

Quinoa (1)

 

Kohaliku kogukonna võim

Ainuke põhjus, miks inimesed põhjapoolsetes maades üldse kinoa kohta midagi teavad on see, et Andide talunikud võitlesid võimaluse eest jääda ellu oma maal ja oma kultuuri keskel, tehes midagi kultuuriliselt sobivat. Boliivia ajalugu on täis näited selle kohta, et kohalike inimeste võimu ei tasu alahinnata – nad on suutnud vastu panna sajandite pikkusele ekspluateerimisele, hoides oma kultuuri  ja eluviisi suures osas puutumatuna.

Tänapäeval tegelevad mitmed kogukonnad traditsionaalsetes kinoa kasvatuse piirkondades tõsiselt pinnase erosiooni ja sotsiaalsete konfliktide teemadega. Ning kinoabuum on seda kindlasti võimendanud. Ei ole üllatav, kui nad koostöös kohalike teadlaste ja organisatsioonide abil need takistused ületavad ning maailmale kinoa kasvatamist jätkavad. Naastes küsimuse juurde, kas me peaksime kinoat ostma või mitte, tuleb nentida, et küsimus on tegelikult palju laiem ja keerukam. Selle esitamine nii lihtsas vormis annab tuge ideele, et me sõltume pimesi turujõududest, kuid tegelikult on farmerite enesemääramise õiguste ja toidutootmise sõltumatuse küsimus palju laiem. See laieneb kaubanduse regulatsioonidele ning toiduvarude ja hariduse reguleerimisele Boliivias. Sama olukord on juhtunud ja juhtub taas mitmel pool maailmas, kui kohalike talunike poolt toodetud kohalik toidukaup ei saa erilist toetust, kuni ühel päeval muutub see globaalselt kasumlikuks.

 

Allikad: Alternet, Via Naturale, New York Times, Common Dreams

Foto: drlibby.com, blogs.kqed.org, nextbillion.net

 

Toimetas Katrin Suik