Tervisliku ja populaarse kinoa kasvatamise tumedam pool

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. november 2020 kell 9:20



quinoacopyKinoa populaarsus on tõusuteel nii Euroopas kui USA-s. Seda kõrge valgusisaldusega gluteenivaba teraviljalaadset taime, mis on suguluses spinati ja peediga, kasutatakse palju toidulaua rikastamiseks ja gluteeniga teraviljade vältimiseks. Kuid kinoa kasvav populaarsus toob endaga kaasa vastuolu – globaalselt tõusnud hind on muutnud kinoa kättesaamatuks inimestele, kes seda ise kasvatavad. Olukorra lahenduseks ei piisa vaid tarbijakäitumise muutumisest. Ükskõik, kas jõukamad tarbijad ostavad rohkem või vähem kinoat – igal juhul toob see tänasel päeval vaestele farmeritele vaid kahju.

 

Kinoa ehk tšiili hanemalts (ingl k quinoa) on üks inimkonna vanimaid kultuurtaimi. Kinoat kasvatati Lõuna-Ameerikas juba kuustuhat aastat tagasi. Sealsete pärismaalaste jaoks oli see kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid. Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime “seemnete ema”. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”. Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluva kinoa seemned on hirsist veidi suuremad ja nende maitse meenutab pähklit. Olenevalt sordist võivad seemned olla kas kollakasvalged, roosad, oranžid, punakad või mustad. Kinoal on kõrge valgu- ja lüsiinisisaldus. Enamiku teraviljadega võrreldes on kinoa tunduvalt valgurikkam. Ta sisaldab kõiki asendamatuid 9 aminohapet, mis on taimemaailmas väga haruldane. Need aminohapped on väärtuslikumad ja paremini tasakaalustatud eelkõige tänu suurele lüsiini-, metioniini,- ja tsüsteiinisisaldusele.  Kinoa on suurepärane magneesiumi-, raua- ja kaltsiumiallikas (magneesium ja kaltsium suhtes 3:1). Samuti sisaldab vaske, tsinki ja fosforit ning parajas koguses B2 ja E-vitamiine.

Kinoa pärineb Boliiviast Altiplano tasandikult Andides. Seal elavad põlised Quechua ja Aymara hõimud on asustanud seda piirkonda juba ajast, mil lisaks kinoale hakati kultiveerima ka kartuleid ja mitmeid põlistaimesorte, millest muu maailma valdavalt kuulnudki pole nagu oca, arracacha, kañawa, isaño, papaliza ja paljud teised. Ekspordiks kasvatatakse kinoat peamiselt Altiplano lõunaosas. See on piirkond, kus annab kasvatada väga väheseid taimi. Kinoa on üks nendest, sest talub hästi põuda, pinna soolasust, tuult ja külma. Selles piirkonnas on väga vilets pinnas, väga vähe sademeid ning pea 200 päeval aastas on temperatuur alla nulli.

Selle piirkonna inimeste elu on läbi aegade dikteerinud looduslikud ressursid ja kliima, väga olulist rolli mängisid ka pidev kaubavahetus teiste piirkondadega ning suguvõsade vahelised suhted. Olukorda muutis hõbeda leidmine Hispaanlaste poolt 1545. aastal, millele järgnevatel sajanditel allutati suur osa kohalikust põlisrahvast orjadeks kaevandustesse või rassima rikaste hispaanlaste heaks. Piirkonnad, mille kliima oli Euroopast pärit kultuuride kasvatamiseks liiga karm, jäid suures osas siiski põlisrahvaste valdusesse ning maa-alad jaotati kogukondlikult vastavalt perede vajadustele. Tasasematel aladel karjatati laamasid ja alpakaid ning mäekülgedele kujundatud terrassidel kasvatati kinoat. Traditsionaalne maahaldus tähendas ka seda, et peale saagikoristust jäeti maalapp mitmeks aastaks sööti, et võimaldada niigi viletsal pinnasel taastuda ning vältida kahjureid ja haiguseid.

Traktorite tulek muutis kinoakasvatust

Sajandeid peeti Boliivia põlisrahvaid alamateks inimesteks ning neid kas ignoreeriti või kasutati ära.  Tervislikke põlisroogi, nagu kinoa ja laamaliha, peeti “räpaseks“ ning nende traditsioone peeti takistuseks moodsale arengule. See hakkas muutuma 1970-ndatel kui ühe osana külma sõja poliitikast tutvustati maakera lõunapoolkera riikidele hübriidseemneid, pestitsiide, väetiseid, irrigatsioo



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.