Aastal 2009 tegi Indias iga 30 minuti järel üks talunik enesetapu

2. veebruar 2013 kell 12:14



Indian-farmers

Geneetiliselt muundatud organismidest on räägitud palju – nende ohtudest, vastupidavusest, saagikusest jne. Samas on maha vaikitud probleem, mis on viimasel kümnendil eriti valuliselt tõusnud esile Indias. Nimelt on India elanikkonda tabanud üks suuremaid dokumenteeritud enesetappude laineid ajaloos.

 

India Vabariigist on rahvaarvu poolest suurem ainult Hiina Rahvavabariik. CIA Factbooki andmetel töötab 52% India tööjõust põllumajandussektoris, mis tähendab, et tänini on tegemist agraarühiskonnaga.

 

Aastal 2009 avaldas New Yorgi Õigusteaduste Ülikooli andmed, mille põhjal sooritas Indias 2009. aastal enesetapu 17 638 talunikku, mis teeb ligikaudu ühe surma iga 30 minuti tagant. Juba 2008. aastal nimetas Suurbritannia päevaleht Daily Mail toimuvat „GM-genotsiidiks“.

Ent see statistika ei kajasta 100% tegelikkust. New Yorgi ülikooli raporti autorid kommenteerivad olukorda järgmiselt: „Vaatamata sellele, et arvud on juba niigi rabavad, ei anna need toimuvast adekvaatset pilti. Näiteks on tihtilugu naiste enesetapud statistikast välja jäänud, kuna neil puudub õigus maaomandile, mis on eeltingimuseks talunike nimistus olemiseks.“

 

Kaks kolmandikku enesetappudest sooritatakse viies India piirkonnas, mida on hakatud nimetama „suitsiidivööks“. Nendeks on Maharasthra, Karnataka, Andhra Pradesh, Madhya Pradesh ja Chhattisgarh. Kõige hullem on olukord Maharasthras, kus dokumenteeriti näiteks 2007. aastal 4238 enesetappu, mis moodustas ühe neljandiku kõikidest enesetappudest üle riigi.

 

Ligikaudsete arvutuste kohaselt on Indias eneselt elu võtnud umbes 250 000 talunikku. Nagu võib arvata, et ole tegemist kõigest India probleemiga. USA kesk- ja põhjaosades on samuti suitsiidide arv talunike seas võrreldes muu elanikkonnaga kahekordne. Statistika kohaselt võtab ka Suurbritannias eneselt elu keskmiselt üks farmer nädalas.

 

Nagu eelpool mainitud, on inimajaloo suurima dokumenteeritud enesetappude laine põhjustajaks GM-kultuurtaimede kasvatamine. Olukorra muudab vaeste talumeeste jaoks väljapääsmatuks peamiselt kaks asjaolu:

1) võrreldes looduslike seemnetega on GM-seemned väga kallid ja tuleb igal külvihooajal uuesti osta. Sealjuures on nende kasutus riiklikul tasemel reglementeeritud;

2) GM-viljad nõuavad naturaalsete viljadega võrreldes palju rohkem vett ja on, vaatamata Monsanto jutule, nõudlikumad pestitsiidide suhtes. Eriti annab see tunda Monsanto toote Bt Cotton näitel. Kohalike talunike jaoks oli majanduslikult kõige kasulikum kasvatada puuvilla, mida saab kõige suurema kasumiga välismaale eksportida.

 

2002. aastal tuli Monsanto India turule n-ö päästemissioonile hüüdlausega „Terminaator-tehnoloogia!“, mida reklaamiti kohalike teletähtede kaasabil. Valus reaalsus on see, et Bt Cotton nõuab loodusliku puuvillaga võrreldes palju rohkem taimekaitsevahendeid (samuti ka vett), mida saab osta suure raha eest samadelt asutustelt, mis tegelevad ka seemnete müügiga.

 

Geopoliitilised tegurid, majanduse globaliseerumine ja suurfirmade agressiivne laienemine paljutõotavale turule ongi vaesema osa India ühiskonnast surunud olukorda, kus ikalduse, inflatsiooni ja isikliku pankroti tõttu kiputakse massiliselt oma elu kallale. Tavaks on saanud olukord, kus laostunud talunik kasutab enesetapuks samu pestitsiide, millega Monsanto neid varustab. „Me olime laostunud,“ ütleb 38-aastane lesk, „me ostsime 100 g Bt Cottoni seemneid. Meie vili ikaldus kaks korda järjest. Mu abikaasa langes depressiooni, läks viljapõllule, viskas pikali ja neelas putukamürki.“

 

Toomas Kask, Vabamotleja.info

 

Loe lisaks: Daily Mail, Digital Journal

.