Jõudes äratundmisele, et kristluse alandlikkus talle ei sobi, jõudis “mehises äris“ karastunud Kersti Männik budismini. “Budism upitas minu ego jälle üles selles mõttes, et see on nagu sinu logo, see on see, mida sa müüd – sa oledki bränd ja ei tohi seda mitte mingil juhul alla suruda,“ ütleb tulest, veest ja vasktorudest läbi tulnud kolme lapse ema ja viiekordne vanaema Kersti, kellega räägime ärist ja vaimsusest, elu õppetundidest, põhimõtetest ja valikutest.

Te olete ettevõtlusega tegelenud kogu oma teadliku elu. Milline te lapsena olite?

Uudishimulik. Liikusin palju, armastasin loodust ja loomi. Vaatasin, mis toimub muru sees, mis elu käib kivi all ja väikestes ojades. Olin üksi looduse ja loomadega ja ei tundnud kunagi igavust. Jälgisin ka inimesi, nende käitumist, nende ütlemisi ja tegemisi ning tundsin ära, mis mulle meeldib või ei meeldi – avastasin nii iseend kui enda ümber toimuvat.

Loodusega kooskõlas, loodusega üks, loodusseadused – kui oluline on see olnud teie edaspidises elus?

Kõige olulisem on teadmine, et loodus toidab mind, saan sealt tohutu jõu. Aafrikas elamine ja töötamine aastatel 2010-2011 tõi mind tagasi teadmise juurde, kui ilusad on siiski need neli aastaaega ja meie puhas loodus.

Ometi on teie karjäärirada läinud Eesti mõistes suurlinna, neisse karpidesse, sisustamisse, arendusse, müüki – miks?

Karpidesse, sest karp müüb. Äri teed sa ikka seal, kus on raha, paratamatult taandume ikka matemaatika taha.

Alustame algusest. Teil oli töö ja oma koht elus, kuid otsustasite hakata tegelema hoopis kinnisvaraga?

Kinnisvara tuli ju mu ellu läbi inimeste, kes selle informatsiooni mu kõrvu tõid. See on müstika kui leiad kellegi, kes suunab sind järgmisele astmele. Kas see toob sulle head või halba, see on see müstiline pool. Uus valdkond lihtsalt tuli mu ellu ja sinna ta jäi.

Kui tagantjärele vaadata, siis kas see oli ette määratud, et naisena ei jää te lihtsalt koju teenindama meest ja lapsi vaid teist saab ettevõte juht ning te ajate hoopis teist rida?

Ma ei usu. Ma sain ju lapsed nii varakult, et ma ei teadnud sellest elust mitte midagi. Selles mõttes olin tõeline tuhkatriinu, pühendasin end ainult kodule ja lastele ning arvasin, et nii jääbki, et mees ehitab maja, naine sisustab, lisab sinna armastuse ja hingesoojuse ja jääb perekonda teenima. Aga läks teisiti. Ma justkui ei olnud rahul, tahtsin eluga edasi minna, areneda, sest paigalseisak ei meeldi mulle kuidagi – kui tahad ratast tasakaalus hoida, peab pidevalt edasi liikuma, nagu on Einstein öelnud.

Kui raske on “meeste äris“ läbi lüüa?

Meeste eelis äris on see, et nad on kiiremad, julgemad ja julmemad. Meie, naised tahame ikka leebemat ja sõbralikumat läbilöömist. Aga mingil hetkel sa avastad, et äris see leebus ja sõbralikkus ei toimi, vaid mängib sinu kahjuks. Siis võtadki lihtsalt teise hoiaku – minust sai selline western girl, käed puusas, kes võtab kätte ja tulistab kui vaja! Näitad oma tugevat poolt ehk tead, mida sa tahad ja viid selle ka ellu!

Millal see hetk oli kui te esimest korda lõite käed puusa ja kanna maasse?

30-aastaselt kirjutasin huulepulgaga kodus vannitoa peegli peale, et ainult sina saad muuta kõike ja nüüd peab kõik muutuma. Ma korrutasin seda endale kogu aeg ehk äratasin üles enda sisemise jõu!

Mida te soovisite muuta?

See hetk, kuhu ma olin jõudnud – elasin alkohoolikutega ühes majas ja olin mures oma laste pärast, see eluase – ma tahtsin sellest ära. Esimene asi, mida tahtsin, oli rahu. Selle rahu nimel olin ma valmis mida iganes tegema. Kolisin enne oma maja valmimist lausa tillukesse saunamajja, kütsin hommikul kella kuuest, et seal oleks soe olla. Elasin selles majas lastega kaks aastat. See “sisemine ärkamine“ viis mind itaallasteni – nendele ma sellise tulehargina meeldisin! Müüsin neile ühe maja, vestlesime natuke erinevatest äridest ja võimalustest Eestis ning nad võtsid mu partneriks. Ja siis ma paningi lihtsalt poweriga edasi ja ei läinudki kaua miljoni krooni kokku saamisega, et oma maja ehitama asuda.

Nii et te äratasite oma sisemise poweri punase huulepulga ja otsustavusega, et nüüd aitab?

Jah, see ei tulnud kergelt. Ma sain aru, et mind kasutatakse kogu aeg lihtsalt ära ja otsustasin, et ma ei lase seda enam endaga teha. Suutsin end kasvatada selliseks, et hakkasin “ei“ ütlema ja saatsin need inimesed pikalt, kes minust lihtsalt energiat imesid. Tegin valiku kellega ma lähen ja kellest ma loobun. See on hästi oluline, sest energeetika on väga tähtis. Osad inimesed toituvad sinust ja teised annavad juurde. Mis powerit juurde andis, olid väiksed lapsed. Kui oled elust tõesti väsinud, siis vaatad lastele silma sisse ja saad uuesti jõudu jätkata. Jah, see oli põnev eneseleidmise hetk. Keegi ei tundnud mind ära, oldi ehmunud, et mis minuga juhtunud on. Aga ega see kõik nii lihtsalt ka ei käinud. Pinged, need veel lahendamata suhted ja sellega kaasnev väsimus tegid tervisele liiga. Tuli tagasilöök tervises, mis lõi mind kolmeks kuuks uuesti jalutuks.

Kas see pole mitte füüsika – igal energial on vastuenergia?

Jah, selles mõttes küll – see on nagu hakkaksid jumala juurde minema ja saatan kisub sind kogu aeg tagasi. Ma olin 35, kui rahu sain, aga otsuse tegin kolmekümneselt. Nii et viis aastat kestis see nii-öelda üleminekuperiood, kus sa kõigepealt „ärkad“ ja siis end üles töötad.

Tee ärinaise ja inimesena pole olnud kerge, ikka tõusude ja mõõnadega, küllalt kannatusterohke, aga te olete püsti jäänud. Kui mõtestatud on olnud teie tee vaimses maailmas kõige selle kõrval?

Ma olen kogu elu tundnud, nagu oleks mul kaitseingel, kes mind saadab, sest ta on justkui igal ajahetkel olemas olnud. Olin 37-aastane, kui hakkasin spirituaalsuse vastu huvi tundma. Mu tädi on nunn Kuremäe kloostris juba kakskümmend aastat. Hakkasin sagedamini tema juures käima. Aastal 2012 hakkasin Lõuna-Koreast pärit misjonäridega inglise ja vene keeles piiblit õppima. Mulle meeldis nende sissejuhatav algus, millega nad mind Tammsaare pargis lummasid, küsides “Kas sa usud jumalaemasse?“, rääkides, et ei saa olla ju lapsi vaid isaga, et lapsed tulevad ikka emast. Nad tekitasid minus uudishimu. Hakkasin nendega piiblit õppima, käies ära ka nende kirikutes Lõuna-Koreas.

Mis oli olulisim, mille te Koreast kaasa võtsite?

Kümme käsku, mille järgi olen oma elu elanud. On jumala lapsed ja maailma lapsed, hakkasin neid eristama ja mu ümber hakkasid tekkima pigem need jumalikud inimesed. Ma avastasin, et nendes jumalikes inimestes on armas naeratus, siirad silmad, nägin nende hinge puhtust. Kui sa oled elult kõvasti peksa saanud ja elad nagu tuhkatriinu, oodates, et keegi sind päästma tuleb nagu muinasjutus, siis nii see pole. Tuleb ennast ikka igal sammul kehtestada, alandlikkus ei vii edasi. Nii jõudsingi ma viimaks budismini.

Kuidas te jõudsite budismini ja mida sealt õppisite?

Kui käisin Koreas, ei olnud ma veel budismiga väga kokku puutunud, aga reisil Nepaali ja Tiibetisse sain aru, et nemad just tugevdavad sinu ego. Kui kristlikus elus surutakse sind ikkagi maha – peab olema alandlik ja jumal peab olema esimene, siis budismis jällegi leidsin ma selle poole, mis mulle väga meeldis, sinu ego ongi sinu elu! Budism upitas minu ego jälle üles, selles mõttes, et see on see, mida sa müüd – sinu bränd.

Mida tähendab teie jaoks vaimsus, olles tutvunud erinevate spirituaalsete teemadega, mitme religiooniga?

Olen tutvunud kristlusega, katoliiklusega, natukene moslemitega koos olnud ja siis budismi jõudnud. 2006. aastal leidsin enda jaoks ka meditatsiooni – see on tasakaalustav ja intuitiivsust tugevdav. Mediteerin koos palvega. Olen kõikidest religioonidest tekitanud kokku oma religiooni, igast natukene. Vaimsus on minu kehata olek.

Miks naine, kes on oma kindla karjääri leidnud, elus päris palju ära õppinud, tark füüsilises ja vaimses maailmas ja õppinud mõlemat, kandideerib poliitikasse? Miks teil seda vaja?

Ma olen selline protesteerija ja õigluse nimel võitleja – mitte ainult enda õiguste eest seisja, vaid ka teisi aidates. Ma arvan, et mingi arusaamine selle müstilise elu jooksul on ka see, kuidas juhitakse masse ehk kes meid tegelikult juhib? Kas me suudame tõesti poliitikas midagi ise otsustada? Selles väikses Eestis me peame seisma oma rahva eest! Aastal 2009-2012 üritasin ma tolleaegsetele poliitikutele selgeks teha, et me peame oma inimesi pankade eest kaitsma. See, mida tehti, ei olnud inimlik. Meid viidi tagasi orjusesse läbi vastutustundetu laenamise.

Enamuse heaolu ja meeleseisund mõjutab ümbritsevat palju. Tahan, et rahvas armastaks seda maad, kus me elame. See tunne on paljudel kadunud. Palju on neid inimesi, kes oleksid nõus Eesti eest täna võitlema? Enamus jookseks minema, ma arvan. Mul on uudishimu saada aru, kuidas asjad seal sisemaailmas tegelikult käivad? Kas ja kui palju saame meie midagi ära teha? Laulev revolutsioon näitas, et saame! Seega usk, lootus, armastus ja I AM ehk Mina Olen on need, mis sünnitavad tahtejõu ehk sisemise Jõu sellest, et kõik on võimalik!

Oletame, et see aeg on käes ja Kersti Männik on osutunud valituks. Mida sellel hetkel esimesena teete ja mille jaoks?

Üksinda saan ma kõigepealt veenda oma parteid ja panna paika esimesed prioriteedid, mis meil tänases programmis on ning hakata ükshaaval koalitsioonipartneritega neid ellu viima. Alustada tuleks kindlasti sellest, mis on täna kõige peamine – ettevõtluse siin püsimine, järelkasv, pensionitõus, väärikad palgad, toetused hooldajatel jne. Tööd on palju! Muidugi tahaks ju esimese asjana ehitada valmis neljarealise Tartu maantee aga kõige tähtsam on täna tuua inimesed poliitikale lähemale, et inimesed ei oleks enam nii ükskõiksed. Me peame just tõestama, et on võimalik muuta. Käed puusas, kannad vastu maad ja kõva töö tulemusena – niisama lihtsalt ei tule midagi, sa peadki veenma ja just enda olemusega, muudmoodi ei saa!

Otsus minna poliitikasse ei tulnud kergekäeliselt. Kuidas kavatsete oma positsiooni säilitada?

Ma olen kunagi ühel seminaril endale oma moto kirjutanud: “Ma ei muutu, vaatamata sellele, et ümberringi on kõik muutumas st. ma sisemiselt ei muutu“. Minu väärtushinnangud ei ole muutunud. Olen seda meelt, et kui asi väga vastikuks muutub ja ma oma põhimõtete või omade vastu minema peaks, siis ma pigem loobuksin. Poliitikutel tuleb aru saada, mis üks või teine otsus endaga kaasa toob ja kui paljusid või mis moel see mõjutab!

Millised on teie väärtused, mida sooviksite tänases ühiskonnas rohkem näha?

See on üksteisest hoolimine, märkamine, kui keegi on hädas, ligimese armastus nagu seda enamus religioone õpetavad! Meil on kõik sellised väärtused kadumas. Ma näen tänapäeva noorte hulgas, et nad ei tea armastusest suurt midagi, küll aga asjadest. Puudub täielik austus vanemate inimeste vastu, tänulikkus ja viisakus. Räägitakse, et meil on hästi haritud rahvas! On ju põhiväärtused, mis hoiavad inimesi koos, sest kui ühel hetkel tuleb jälle kriis, lähendab see inimesi. Kui sa oled hädas, siis paratamatult on sul seda teist inimest vaja. Inimesed peaksid oma sisemaailmaga tööd tegema, see ei ole nii, et sa vaid nõuad või sul on õigus kõike nõuda, ka ise tuleb anda või millessegi panustada, kui sa just pole siia ilma sündinud koheselt abivajajana.

Kui paks nahk teil on tekkinud?

Ma väga hinge miskit ei võta, kriitika on okei ja kommentaare ei ole ma mitte kunagi lugenud. Kõige valusam on reetmine, omade poolt.

Mis on Eestis hästi?

Eestis on hästi see, et meil on tohutult ilus loodus ja turvaline keskkond. Sa sõidad kakskümmend minutit linnast välja ja oled looduses. Meil on hea turvaline elada ja lapsi kasvatada. Meil on väga heal tasemel haridus ja loomult tugev rahvus, nn. Ellujääjad!

Kui teil oleks palve Eestimaa eest, siis milline see oleks?

Uskuda iseendasse ja inimestesse – see on vast kõige suurem palve. Kui me sisimas usume ja tahame, siis me ka usaldame ja suudame! Ma tahan, et me rahvus säiliks, et me ka 100 aasta pärast veel maailmakaardil oleks!

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews

Fotod: erakogu