Ärkamine on hävituslik protsess

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

12. märts 2014 kell 21:31



NewAcceptance-Process-of-spiritual-awakeningInimesed on üles kasvatatud mõttega, et elu lõpeb füüsilise valuliku surmaga. See väide on mitmeti kaheldav, leiab alloleva artikli autor Anna Kuuskmann. Kas elu lõpeb ikka surmaga? Kas surm on füüsiline? Paljud usundid ning teisedki vaimsema mõttelaadiga inimrühmad on mõtisklenud nende teemade üle mitmeid ajastuid.

 

Leian, et surm on universaalne sõna, mis võtab kokku kõik “lõpud”. Igale lõpule järgneb ka algus, see on täiesti loomulik seaduspärasus. Millegi surm on ka millegi algus. Seega, kõik sündmused ja suhted, mis elu vältel kord algavad, kord lõppevad, on justkui lõpmatu elu ja surma ring. Kui me õpime märkama hävingut ja uuestisündi aastaaegade vahetumisel, igapäevastes toimingutes ja mõttetöös, suudame hinnata elu kõiki aspekte ning elada hetkes. Sellisel viisil tänapäeval õudusttekitav sõna “surm” omandab ilusa varjundi.

 

Tuleb vaid süüdata küünal!

Mulle meeldib rääkida iseendaga tegelemisest kui ennast mitteteenivate aspektide suretamisest. Vale oleks öelda, et surma ja elu tuleks eraldada, sest tegelikult nad on üksteisega tugevas seoses. See on nagu üks suur makk, millel on kaks volüüminuppu – ei ole vaja eemaldada surmanuppu, vaid vaiksemaks keerata. Ei ole vajadust likvideerida oma ego, vaid lihtsalt see vaigistada oma olemusega. Elu ei seisne võitluses ebameeldivaga, vaid ebameeldivate asjaolude meeldivaks muutmisel. Ei ole vaja pimedusega võidelda – tuleb vaid süüdata küünal!

Sisemist ärkamist kirjeldatakse tihti kui meeldivat silmiavavat protsessi – tegelikult ta ongi, aga eelnevalt tuleb läbi kogeda psühholoogiline surm. Milles siis seisneb see hävituslikkus? Nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil on inimene oma mõttemustrite sõltlane. Pidevalt harjutades ühtmoodi mõtlemist süvendab see neisse takerdumist. Vaimses mõttes on see ego toitmine (juhul kui mõtted on negatiivsed), füüsilises mõttes on meie ajuplastika neuroloogilisest aspektist lähtuvalt  sellega lihtsalt harjunud.

Igasugune uudne informatsioon või uus lähenemine olukordadele on alati ebameeldiv. Uute harjumuste ning uutlaadi mõtlemise integreerimine on paras väljakutse igale inimesele, kes iseendaga tööd on hakanud tegema. Siinjuures on oluline täheldada, et kõike on võimalik õppida ja kunagi pole liiga hilja! Vanade sissekulunud uskumuste suretamine toob meie ellu palju väljakutseid ning teste: me kogeme üha enam ebameeldivamaid olukordi – see on justkui universumi eksam, testimaks valmisolekut või jällegi egolõks, et muuta meid jälle mõistuse ohvriks. Mida enam jälgida iseennast kõrvalt, seda raskem on pöörduda tagasi.

Siia vahele lisaksin ühe toreda loo. Jutt pärineb Osho “Ego raamatust”.

Jeesus tuleb linna ja kohe linna sisenedes näeb ta meest, kelle ta ära tunneb. Mees oli pime ja Jeesus tegi tema silmad terveks. See mees jookseb prostituudi järel. Jeesus peatab mehe ja küsib temalt: “Kas sa mäletad mind?” Mees vastab: “Jah, ma mäletan sind ega saa sulle kunagi andestada! Ma olin pime ja ma olin täiesti rahul, sest ma polnud kunagi mingit ilu näinud. Sina andsid mulle silmad. Ütle nüüd mulle, mida ma nende silmadega teen? Need on köidetud ilusate naiste külge.”Jeesus ei suuda seda uskuda… Ta on vapustatud: “Arvasin, et tegin sellele mehele head, tema aga on vihane! Ta ütleb: “Enne kui sinult silmad sain, ei mõelnud ma kunagi naistele, ma ei mõelnud, et on olemas prostituudid. Aga kuna sina andsid mulle silmad, oled sa mu hävitanud.”

 

Jeesus lahkub mehest sõnagi lausumata – pole midagi öelda. Edasi minnes leiab ta ühe mehe täiesti joobnuna rentslis lamamas, ajamas suust välja igasugust mõttetut juttu. Jeesus tõmbab ta rentslist välja ja taipab, et oli kunagi talle jalad andnud. Nüüd aga tunneb ta end pisut ebakindlalt. Ta küsib mehelt: “Kas sa tunned mind?” Mees vastab: “Jah, ma tunnen sind. Kuigi ma olen purjus, ei saa ma sulle andestada, sina häirisid mu rahulikku elu. Ilma jalgadeta ei saanud ma kusagile minna. Ma olin rahumeelne inimene – ei kakelnud, ei mänginud hasartmänge, ei mingeid sõpru, ei mingeid kõrtsis käimisi. Sina andsid mulle jalad ja sellest ajast peale pole ma hetkegi rahu leidnud, et vaikselt istuda. Ma jooksen selle ja teise järel ning lõpuks, kui ma väsin, joon end purju. Sa võid ise näha, mis minuga toimub. Sina vastutad minu olukorra eest! Sa oleksid mulle enne pidanud rääkima, et kui ma saan jalad, tekivad kõik need probleemid. Sa ei hoiatanud mind. Sa lihtsalt tegid mu terveks, minult isegi luba küsimata. “

 

Jeesus satub suurde segadusse ja lahkub linnast. Ta ei lähe enam edasi. Ta ütleb: “Kes teab, missuguseid inimesi ma veel kohtan.” Aga linnast välja minnes näeb ta üht meest, kes üritab end puu külge üles puua. Jeesus küsib: “Oota, mida sa teed?” Mees vastab: “Jälle sina! Ma olin surnud ja sina sundisid mind taas ellu ärkama. Nüüd pole mul tööd, naine jättis mu maha, sest arvab, et surnud ei saa ellu ärgata, ta arvab, et ma olen kummitus. Keegi ei taha minuga kohtuda. Sõbrad lihtsalt ei tunne mind ära. Ma lähen linna ja inimesed ei vaata mulle otsa. Mida ma sinu arust tegema peaksin? Ja kui ma tahan end üles puua, oled jälle sina kohal! Mis kättemaksu sa ihkad? Kas sa ei saa mind rahule jätta? Nüüd ei saa ma end isegi üles puua. Kord ma juba olin surnud ja sa äratasid mu ellu – kui ma end üles poon, äratad sa mu niikuinii uuesti ellu. Sa tahad nii väga imesid teha, et sind isegi ei huvita, kes sinu imede tõttu peavad kannatama!”

 

Tõde on alati valus kuulata, mõistus loob igasugused illusioonid selleks, et seda eirata. Inimene kogeb suurt vastupanu ja kognitiivset dissonantsi. Sealjuures nähakse halba ka teiste inimeste soovitustes – ego on ohus ja on kaitset suurendanud.

 

Mida sügavamale, seda rohkem negatiivsust pinnale tuleb

Korraks nähes, et me suudame ennast eraldada mõistuse häälest, on raske seda eirata. See on täiesti normaalne nähtus ja lõksus olemise tunne on samuti täiesti loomulik. Kui ükskord mõista, et see hääl meie peas ei kuulu meile ja me suudame seda kõrvalt jälgida, siis edaspidi on see protsess vaid lõbus näitemängu vaatlemine. Paljud kirjeldavad seda hetke kui hävituslikku protsessi ja teatud mõttes suremist.

Siinjuures on oluline mõista, et sureb vaid meie isikustatud mina-kujund – see on see äratundmine, et me oleme midagi enamat ning see, mis alles jääb, on vaid meie puhas olemus. Me saame nii vabaks ja puhtaks nagu vastsündinud. Mida sügavamale enda sisse minna, seda kaugemale saab jõuda: mida rohkem negatiivsust pinnale tuleb, seda lihtsam on seda teadvustada ning suretada. Aja möödudes tahavad negatiivsed energiad välja pääseda – see on justkui puhastumisprotsess – seega, plahvatuslik nutt, nohune nina, lahtine kõht, higistamine ja palavik – need kõik on väljapääsuuksed.

 

Hoolitseda tulen nii füüsilise kui ka vaimse eest

Nähes inimesi, kes virelevad ärkamisvaevuste küüsis, lasen neil olla, sest olukorda mugavamaks tehes ma vaid toidan nende ego. Sellisel juhul on hea teada, et on teisigi inimesi, kes on kogenud sama protsessi ning et see kõik on loomulik. Suureks puuduseks tänapäeva ühiskonnas on väheste teadlike inimeste olemasolu. Igal “ärkaval” inimesel peaks olema neutraalne sõber, kes suudaks asjakohast nõu anda.

Kindlasti on oluline aktsepteerida iseennast kui tervikut – tuleb armastada nii enda füüsilist kui ka vaimset keha. Nad on omavahel tugevas seoses, seega hoolitseda tuleb mõlema eest. Füüsiline aktiivsus on oluline, et paigalseisnud energiad liikuma saaksid. Teadlik toitumine ning toidust saadavate vajalike ainete olemasolu on oluline võti meie füüsise ning ka vaimse arengu toetamiseks: näiteks on palju erinevaid toiduaineid, toetamaks ajutööd – seega teadlikult toitudes on võimalik kaasa aidata uute ühenduste loomisele ajus. Kindlasti läheb siia juurde ka hingamise teadvustamine ning meditatsioon. Need kõik on toetavad vahendid terviklikuks toimimiseks ning kindlasti on abiks üleminekuprotsessil.

Lisan siia lõppu ka ühe lühikese video, mis annab hea visuaalse pildi mõttemustrite tekkimise kohta.

 

Anna Kuuskmann

 

Allikas: Astraalrännak hingedefineerijate maailma

Foto: newacceptance.com

 

Toimetas Ksenia Kask