Sri Bhagavan: Mis vahe on virgumisel ja valgustumisel?

21. august 2019 kell 16:17



Sri Bhagavan (70) on Indiast pärit vaimne õpetaja ja Ühtsuse Ülikooli asutaja, kes näeb, et inimkonda on ees ootamas uus, virgumise ajastu. Tallinnas asuv Ühtsuse Keskus korraldab 3. septembril Tallinnas Sri Amma ja Sri Bhagavani initsieeritud kursust “Õnne teekond”, mille käigus toimub nihe teadvuses ehk virgumine. Loe väljavõtteid õpetustest, milles Sri Bhagavan räägib virgumisest ja valgustumisest.

 

Mis on virgumine?

Sri Bhagavan: Virgumine on ainus ja ülim lahendus. Selleks, et virguda, peab inimene vabanema mõistuse kontrollist. See on ainus revolutsioon, mis võib päästa nii indiviidi kui ka inimkonna. Juba mitu ajastut seisab inimkond silmitsi samasuguste probleemidega.

Meil on olnud mitmeid revolutsioone. On olnud Prantsuse, Ameerika, Vene, Hiina jm revolutsioonid. Nad on toonud endaga kaasa mõningaid muudatusi parema suunas, kuid probleemid püsivad, kuna inimene on jäänud samasuguseks. Ego (mina-tunne, eraldatuse tunne), mõistus ja vajadus pidevalt kellekski/millekski saada on alles. See kõik on jäänud samaks. Seega peab toimuma totaalne sisemine revolutsioon, mille käigus inimene vabaneb “väikesest minast” ning mõistuse haardest.

Kui me räägime virgumisest, siis me räägime sisemisest revolutsioonist.

 

Milline on virgunud olend?

Sri Bhagavan: Virgunud olend on see, kelle ajus on toimunud muudatused. Kui ajus on toimunud vastavad muudatused, on teil võimalik jääda sellega, mida te näete, automaatselt. Seni, kuni aju ei ole muutunud, ei ole see võimalik. Hetkest, kui te olete võimelised nägema ning jääma sellega, mis toimub teie sees, kogete te suurt rõõmu. Te tunnete end väga vabadena.

Te võite kogeda kannatust, armukadedust, hirmu, ebakindlust, viha vms. Ei ole vahet, mis teie sees täpselt toimub. On oluline vaid see, kas te olete võimelised märkama ja sellega jääma. Küsimus ei seisne konkreetses kogemuses, vaid selles, kas te olete võimelised seda kogema. Valuga jäämine ei ole kerge. Mittevirgununa on seda raske teha. Kui aga inimene virgub ning ajus on toimunud muudatused, muutub kannatusega jäämine väga kergeks. Olles märganud seda, mis toimub teie sees, olete te võimelised seda ka läbi elama.

Bhagavad Dharma põhiline õpetus seisneb selles, et tuleb jääda sellega, mis tunded on sinu sees. Kui aju muutub, siis, lisaks sellele, et te näete, mis toimub teie sees, olete te võimelised sellega ka jääma. Praegu inimesed põgenevad kannatuste eest. Te kogu aeg põgenete valu eest, nende tunnete eest, mis pulbitsevad teie sees. Te ei soovi ega oska neid endas märgata ning veel vähem neid kogeda. Pärast virgumist saate te jääda millega iganes. Olgu see valu või miski muud, te saate sellega jääda.

Niipea kui te jääte sellega, mis on, te olete võimelised seda kogema/läbi elama. Tavaliselt inimesed ei koge kannatust ja seepärast see kordub. Te ei ela seda läbi, kuid peaks. Niipea kui te hakkate kannatust päriselt kogema, hakkate te seda kogema nagu tuult või valgust. Kui te olete võimelised enda sisse vaatama, juhtuvad müstilised asjad. Te vabanete kannatusest. See, mis toimub teie sees, läbib transformatsiooni ning kaotab võimu teie üle. Varem, kui ma rääkisin kannatusega jäämisest ning selle kogemisest, siis ma kirjeldasin seda justkui pikka protsessi. Tegelikult see juhtub väga, väga kiiresti. Te isegi ei jõua teadvustada kõiki astmeid, mida te läbite. Nägemine, tunnistamine, jäämine ja läbielamine juhtuvad väga, väga kiiresti. Kui see juhtub, kogete te hoomamatut vabadust.

Mina-tunne jääb alles. Ta on kogu aeg olemas. Te ei kaota mina-tunnet. Mõistus samuti ei kao, kuid ta ei sekku sisemisse nägemisse ja läbielamisse. Mina-tunne ei põhjusta enam kannatusi, kuid te ei ole kaotanud seda. See, mis põhjustas kannatusi, oli mõistus. Mõistus on kõikide kannatuste allikas.

 

Mis on valgustumine ning milline on valgustunud olend? Mis vahe on virgumisel ja valgustumisel?

Sri Bhagavan: Valgustunud olendi jaoks on kadunud psühholoogiline mina seepärast, et mõistus on lõpetanud lobisemise. Mõistus tuleb appi siis, kui ta on vajalik. Kui ta ei ole parasjagu vajalik, siis mõistus vaikib. Meeled funktsioneerivad ilma, et mõistus sekkuks vahele. Sellist olendit nimetame me valgustunud olendiks.

Valgustunud olendi jaoks ei ole mina olemas. Psühholoogilist mina enam ei ole, kuid bioloogiline mina on. Vahe on selles, et kui valgustunud olend vaatab midagi, siis ta ainult vaatab. Mõistus ei kommenteeri. Kui ta puudutab, siis ta ainult puudutab. Kui ta kuulab, siis ta ainult kuulab. Mõistus ei sekku.

Mõistus vahel ilmub välja. Kui mõistus töötab, siis ka valgustunud olend kogeb psühholoogilist mina. Psühholoogiline mina tuleb ja läheb nagu lained tulevad ja lähevad. Kuid vahepeal ei ole laineid üldse. Siis on mõistus täielikult vait. Nii kaua kui te ei ole saavutanud jeevan samadhi, tuleb selles maailmas funktsioneerida. Seega psühholoogiline mina ilmub välja siis, kui ta on vajalik. Pärast seda, kui ta on oma funktsiooni täitnud, ta kaob.

Virgunud olendil on mina-tunne olemas, kuid mõistus ei põhjusta kannatusi. Valgustunud olendil on psühholoogiline mina kadunud. See võib tulla vajadusel tagasi, kuid igal juhul on see oluliselt kõrgem seisund kui virgumine. Kuid alguses peate te virguma, alles siis saab valgustuda. Ainult nii on see võimalik.

 

Kuidas mittevirgunud, virgunud ja valgustunud inimene reageerib samale olukorrale?

Sri Bhagavan: Ma toon näite päriselust. See juhtus Chennais. 3 liikumise järgijat, kes on ise omavahel sõbrad, tulid meie dasade (Sri Bhagavani õpilaste) juurde. Üks väidab, et ta ei ole virgunud, üks ütleb, et ta on virgunud ning kolmas ütleb, et ta on lausa valgustunud. Mõned päevad tagasi nad tulid meie dasade juurde ning ütlesid, et nad tahavad nendega rääkida. Nad olid head järgijad.

Inimene, kes ei olnud virgunud ütles, et tal olid väljakannatamatud suitsiidimõtted, mis tekkisid mõni aeg tagasi. Pärast seda kui India kaotas Uus-Meremaale kriketimängus. Ta selgitas, et sellel on lihtne seos: “Ma armastan väga Indiat ning ma ei saa võtta vastu seda, et India kaotas Uus-Meremaale.” Tema mõtted suitsiidist ei lõppenud ning ta kannatas. Siis dasad ja teised järgijad veensid teda, et ta ei tapaks ennast, rahustasid teda öeldes, et uus matš on tulemas ning palvetasid tema eest. Nüüd on temaga kõik korras. Kuid siis ta tõesti kannatas, kuna tal olid suitsiidimõtted.

Teine inimene, kes väitis, et ta on virgunud, ütles: “Ma tundsin meeletut valu, et India kaotas. Ma samastasin end India kriketi meeskonnaga, kuid ma olin võimeline valuga silmitsi seisma ja seda lõpuni läbi elama. Ma nägin, kuidas ma olen kiindunud oma rahvusesse, Indiasse, oma autosse ja nii paljudesse asjadesse. Ma isegi ei teadvustanud, et mu kiindumus on nii sügav. Ma nägin igasugu asju, millega olen end samastanud lapsepõlvest alates. Kuidas ma muretsen selle pärast, mida inimesed mõtlevad Indiast, mida nad mõtlevad minust. Siis see valu kadus. Ma nägin seda kõike. See juhtus väga lühikese aja jooksul.

Valgustunud inimene oli samuti seal. Tõenäoliselt on ta valgustunud. Tema väitis, et on. Ta ütles: “Jah, ma olen samuti samastunud India kriketi meeskonnaga. Niipea kui ma kuulsin, et India kaotas, minu jaoks oli see lihtsalt uudis. “India kaotas.” See on kõik. Ei olnud lugusid, mida näha. Mõistus ei läinud ei ühte ega teist rada pidi. India kaotas – see sobib. Mõistus ei hakanud ehitama selle ümber lugu.”

Mittevirgunud inimese mõistus oli täis lugusid. Virgunud inimese jaoks oli mõistus samuti täis lugusid, kuid ta väljus kannatusest, kuna ta neid teadvustas. Niipea kui ta neid nägi, lood lõppesid ning ta väljus kergusega kannatusest. Kolmanda inimese mõistus vaikis. Ei olnud lugusid. See, et India kaotas, oli lihtsalt uudis. Samasugune nagu “Vihma sajab” või “Vihma ei saja”. Ongi kõik. Selle ümber ei olnud lugu. Selline on valgustunud inimene.

Neid sõpru kuulasid 50-60 inimest ning nad kõik nägid selgelt, kuidas funktsioneerib virgunud ja mittevirgunud inimene ning kuidas virgunud inimese jaoks ei olnud kannatust. Kuna ta oli virgunud, sai ta kergusega kannatusest välja tulla. Valgustunud inimese jaoks ei olnud üldse lugusid. Kõik oli fakt. See ongi põhiline erinevus.

Ma loodan, et te saate sellest näitest aru. Virguda on väga kerge. Lihtsalt hakake teadvustama seda, mis toimub teie sees. Virgunud inimese jaoks lakkab kannatus olemast. Me saame teha ühe või paar protsessi ja te võite ka valgustuda. Pärast valgustumist mõistus lõpetab lobisemise.

Üha rohkem ja rohkem inimesi saavad neid seisundeid, kuna Kõrgem Valgus muutub üha võimsamaks. Kõrgem Valgus oli alati võimas, kuid kuna me suhtleme temaga, siis iga päev üha rohkem inimesi virgub.

 

Vaata lisaks: Kursus “Õnne teekond” 
3. septembril Tallinnas toimuv kursus toimub otseülekandena Indiast, eestikeelse järeltõlkega. Kursust viivad läbi Sri Amma ja Sri Bhagavani õpilased.

Foto: erakogu

 

Tõlkis ja toimetas Carolina Daineka / MTÜ Ühtsuse Keskus