Karistamisest ja tülidest: väga oluline, et oleksid lapsevanemana alati oma lapse poolel

28. november 2018 kell 17:07



Avaldame täna katkendi Tiina Tiituse uuest raamatust “Armastuse varjatud saladused”, mis võib muuta su arusaama armastusest. Mis on armastus? Kas tahaksid oma kallimaga olla elu lõpuni õnnelikult koos? Kas armastus on igavene? Tiina Tiitus on tuntud isikliku arengu ja suhtenõustaja ning oodatud lektor, kes oma teises raamatus käsitleb ta ausalt ja julgelt eelnevate põlvkondade raskeid kogemusi, mis kajavad meie tänastes suhetes. Ta läheneb mehe-naise ja vanema-lapse suhetele uudse nurga alt, raputades õige-vale ja hea-halva uskumusi. 

 

Karistamine

Karistamine lapsepõlves on teema, millega ma sageli läbi inimeste juttude kokku puutun. On kohutav kuulda, kui kergelt lepivad inimesed vägivallaga oma lapsepõlves. Võin teile kinnitada, et ka üks vägivallajuhtum lapsepõlves jätab inimesele tohutu armi. Ometi suhtuvad paljud järjepidevasse peksu ja alandusse nagu millessegi loomulikku. Jah, on jäädud ellu … aga mis hinnaga? Kujuta ette, et praegu tuleks keegi sinupikkuse malakaga ja udjaks sulle vastu sääri. Talle kutsutaks politsei ja ta lõpetaks vangis. Kui ma peaks kokkuvõtlikult ütlema, mida tähendab minu jaoksuus mõtteviis ja mis kõige rohkem muutub, siis on see suhtumine vägivalda. See on tore, et jõuluvana vitsakimp on vöölt kadunud juba minu eluajal.

Kui küsin inimeste käest, mille eest neid karistati, siis nad enamasti ei mäleta, aga on kindlad, et küllap said õige asja eest. Näiteks läks üks naine väikese tüdrukuna ilma emale ütlemata vanaema juurde, kes ei elanud üldse kaugel. Ta ema peksis teda sellepärast rihmaga. Paljudes kodudes on vähe vaja selleks, et vanema rusikas, rihm, riidepuu või mõni muu riistapuu tõuseks. Üks tüdruk kaotas mõnitavate ja ahistavate poiste eest põgenedes jope vöö. Oma tegelikku muret ei julgenud ta niikuinii isale rääkida, küll aga sai vöö kaotamise eest isa käest peksa.

Vägivalda laste vastu on ajast aega pisendatud: löömine on ata-ata, juustest tirimine on saku-saku, peksmine on laksu ja vitsa andmine jne. Tegelikult on tegemist räige vägivallaga ja seda tuleks hakata lõpuks ometi nimetama õigete nimedega. Vanemad peksavad lapsi, öeldes: „Vaata, mida sa sundisid mind tegema!“ või „Kui sa ainult teaksid, kui valus minul on seda tehes!“.

Lapsed ei õpi sellisest kohtlemisest mitte midagi ja hiljem elus see neid ei aita. Küll aga pannakse nad väljapääsmatusse olukorda, millega nad ise ilma abita hakkama peavad saama. Juhtub see, et laps võtab vastutuse olukorra eest ja süü enda kanda, mis iganes see ka poleks. Kui ema või isa midagi ütlevad ja teevad, siis see peab ju tõde olema. Laps ei juurdlegi selle üle, ta võtab „tõe“  automaatselt üle. Õpitakse ära, et suurem võib nõrgemat jõuga allutada. Mõistus pekstakse taguotsast pähe, nagu öeldi. Kas tagurpidi maailmas on tarkus taguotsas? Kas ei peaks pead peksma, kui laps rumal on? Ja kuidas peksmine seda parandama peaks? Ei saagi parandada, aga sunnib alluma, mis ongi tegelik eesmärk. Ühtlasi saab lapsevanem omale eluaegse sõbra asemel eluaegse vaenlase.

Üks mees rääkis, et ta kuulis lapsena, kuidas täiskasvanud ta kuuldeulatuses arutasid, kuidas saab kõige kergema füüsilise vaevata ja teistele märkamatult lapsele kõige tõhusamalt valu teha. Selgus, et kõrva tagant juuste keeramine. Panid tähele, mida tundis sinu keha seda lugedes?

Lapse nurka seisma panek võiks ju ometi olla leebe viis asju lapsele selgeks teha? Nurka panemine ja oma tuppa saatmine on lapse eraldamine olukorrast, kus oleks just eriti vaja talle selgitada, kuidas võiks asju paremini ajada. Last nurka pannes vanem nagu ütleks: „Kui ma ise vanemana ei oska sulle olukorda selgitada ega parimat lahendust näidata, karistan ma sind endast eemaletõukamisega. Teeme nägu nagu alati, et sina oled süüdi, kuigi mina olen siin kauem elanud ja peaks oskama paremini. Aga muidu ei saa ma sulle üle anda neid süükoormaid, mille all ma juba ise ägisen.“

Paljud ütlevad nurka pandud lapsele: „Mõtle siin nüüd elu üle järele!“. Nagu laps oskaks kuidagi teistmoodi mõelda nagu enne. Ta on aina suuremas segaduses ja näeb, et allutamise ja käsuga saab maailmast läbi. Polegi vaja rohkem teada ega osata. Just vanem peaks olema see, kes näitab, mida võiks teisiti teha. Laps õpib, et kui ei oska, siis mõtle ise välja, aga süüdi oled igal juhul. Ka omaette olek on karistus, midagi halba, sest laps eraldatakse teistest siis, kui ta on teinud midagi mittesobivat.

Kodeerimine on nii riukalik, et laps võib hakata isegi oma nime seostama halva ja süüdi olemisega. Näiteks kui lapsele on pandud väga pikk nimi või mitu nime, siis tavaliselt kutsutakse teda mõne lühema hüüdnimega, näiteks võidakse Margaret-Johannat kutsuda Mannuks. Tavaolukorras ta nii oma nime kuulebki – Mannu. Tema pikk nimi hüütakse välja ainult väga erilistel puhkudel.

Kui see ei juhtu just lasteaia lõpupeol, siis tähendab see ainult ühte: mingi jama on majas. Margaret-Johanna öeldakse ainult puhkudel, kui ta ei allu, on midagi valesti teinud või ootamas on karistus. Sellepärast soovitan ma kutsuda oma lapsi selle nimega, mille te talle panite. Kutsuda väikest poissi sündimisest saadik Johanneseks, mitte Jossuks, on omaette austuseavaldus. Kui nimesid sai liiga palju, siis valige üks, tema lemmik, ja kasutage seda väärikalt.

Karistamist, eriti laste karistamist on peetud alati elu normaalseks osaks ja meil on tõepoolest õnnestunud kuidagi ellu jääda kogu seda vägivalda kogedes. Noh, mis siis ikka, jäime ellu. Kuid vägivalla kogemise tõelised traumeerivad tagajärjed ilmutavad ennast lähisuhtes, sest lapsena alandust ja vägivalda kogedes hakkame suureks kasvades armastust seostama alanduse ja vägivallaga ning samu kogemusi alateadlikult oma suhetes otsima ja looma. Seemned allutamisele, peksmisele, vägistamisele, väänamisele ja allumisele on ammu idanema pandud, enne, kui me ise arugi saime. Need mehhanismid on väga sügavad ja tugevad ning seepärast lähevad mööda põlvkondi edasi nii vaesus, viha, alaväärsus, vägivald, alkoholism kui seksuaalne väärkohtlemine.

Kõik valusate kogemuste võtmed on lapsepõlves. Nii raskeid asju, nagu lapsepõlves kogetakse, ei pea sa enam kunagi taluma. Kõik hilisem on sama kogemuse kordus ja seda võimendatakse nii kaua, kuni aru saadakse, millega tegu on. Kui nähakse läbi, siis on õppetund ka tehtud. Mõned õppetunnid on kergesti märgatavad, nagu vägivald, alkoholism ja lapse hülgamine. Paljud on aga varjatud ja siis veedame suure osa elust, et neid üldse üles leida, märgata ja taibata, millega on tegu.

Kodeeringute tulemusena on meil tekkinud tunne, et kõik teised teavad ja oskavad. Mina olen ainuke loll, kes ei oska. Tema seal teab täpselt, mida ta tahab, ja ta saab ka alati seda, mida ta tahab. Või nii mulle vähemalt tundub, sest ta on edukas ja rikas. See tunne valdab enamikku inimesi, isegi neid, kes näivad teistele edukad. Kõige valusam on seda taluda suhtes. Alateadlikult arvame, et ainult minul on valus, ainult mina ei tea, ei oska ja ainult minul on õigus mitte osata. Tema teab, isegi kui ta on emotsionaalselt kildudeks. Ta teeb seda kõike ainult minu kiusamiseks. Tegelikult on kõik ametis oma eludega ega pööra sinu elule kuigi palju tähelepanu. Ka temal on õigus mitte osata.

Praegusel vaba valiku ajal ei julge paljud noored inimesed peret luua ega lapsi sünnitada, sest alateadlikult nad ei taha, et keegi teine peaks kogema sama, mida nemad pidid. Kui su enda elu ei tundu teiste omadega võrreldes kõige raskem, siis ei tohi sa sellest midagi rääkida, sest siis oled tänamatu laps. Mõned on isegi enda eest selle dilemma ära peitnud: näiliselt tahaks saada lapsi, aga keha ütleb, et ei saa.

Keha on küll paindlik ja lõpmatult kohanemisvõimeline, aga valetada ta ei oska. Valu on surutud kehasse nii osavalt, et inimene isegi ei tea. Füüsilise vägavallaga kaasneb alati ka vaimne vägivald. Pole mõeldav, et peksmine ei jätaks lapse hinge haavasid. Raske on uskuda, et laps küll tunneb veriseid vorpe vastu püksisäärt valuga nühkimas, aga muus mõttes jookseb rõõmsalt tänutundega uuesti mängima.

Sul on siiani lugedes võibolla tekkinud tunne, et vanemaid süüdistatakse liialt ja miks küll peaksime oma probleemides süüdistama alati vanemaid. Vanemad nagu ka sina ise ega keegi teine ei olegi süüdi. Jah, tihtipeale nad oleks võinud olla armastavamad ja hellemad, aga nad ei osanud, sest paindusid ise kodeeringute koorma all. Ja selles ei saa neid süüdistada, kui nad ei osanud või ei näinud paremat lahendust. See oli kõik, mida nad teadsid, sest nendega oli ka nii käitutud. Keegi ei ole süüdi. See on inimkonna ühisteadvus, millega koos me sellisest karmist kogemusest läbi tuleme.

Sellepärast vaata nende probleemidega tegeledes võimalikult suurt pilti. On loomulik, et hakkad lugedes otsima sarnasusi iseendas, vanemates või vanavanemates. Aga palun ära võta isiklikult, kui midagi ei ole nii, nagu tahaks, sa polekski saanud teisiti teha. Mõtle selle peale, kuidas sinu arvates on laste ja vanemate suhted olnud viimastel sajanditel laiemas mõttes, siis hakkad märkama laiaulatuslikumaid mustreid.

Aga mul on lapsepõlvest ka palju häid mälestusi, kõik ei olnud nii halb ju, mõtled ehk siinkohal. See on normaalne, et on hästi, kõht täis, soe-pehme ja sa oled armastatud, seda ei peagi märkama. Me ju ei märka kogu aeg, et hingame ja päike paistab, aga kui varba ära lööme, võtab see mõneks ajaks kogu tähelepanu endale. Kui lapsepõlves poleks olnud neid normaalseid asju, siis me poleks ellu jäänud.

Kas oled ise olnud oma lapse vastu ebaõiglane, teda löönud või karistanud muul moel ja see kripeldab nüüd su südames? Kunagi pole hilja, sinu ja lapse vahelise hea suhte rong pole kunagi läinud. Suhete paranemine saab alguse alati ja ainult vanema poolt. Laps ei saa seda parandada, ta saab ainult vanadele mustritele alluda või mitte. Ta ei saa neid muuta. Ta saab muuta neid mustreid, mis lähevad temast edasi. Ta saab neid oma lastele mitte edasi anda. Aga see ei puuduta enam sind.

Kas laps suudab saada vabaks või ei, pole mitte tema viha, vaid ellujäämise küsimus. Ta proovib varem või hiljem uuesti ja siis on ta veel tänamatum ja halvem laps oma mõistmatule vanemale. Kõik see raske teekond läheb lapse energia arvelt. Tõeline lahendus saab tulla ainult vanemalt, kuna omavaheline halb läbisaamine sai kunagi alguse vanemalt. See sai ainult nii juhtuda, sest laps oli sündides täiesti puhas leht. Ta hakkas õppima seda, mida vanem talle õpetas. Kui see ei meeldi, mida sa näed, siis näita uuesti, midagi paremat. Näita, kuidas olla õnnelik, austav ja andestav! Alusta oma lapsest ja lapse isast või emast. Kas sa ise austasid oma vanemaid või kartsid neid karistuse hirmus?

Väga oluline on, et oleksid lapsevanemana alati oma lapse poolel, tema kõrval. Eriti konfliktide ajal ja eriti seoses vanavanematega. See on hea võimalus sul iseseisvuda ja täiskasvanuks saada. Lapsel on vaja näha, et ta on sinuga sama meeskond ja ta saab maailmas hakkamasaamisel sulle toetuda ja sinult õppida. Ta näeb, kuidas lahendatakse konflikte ja saadakse hakkama eluraskustega.

 

Tiina Tiitus

 

Allikas: Tiina Tiitus “Armastuse varjatud saladused” (Pilgrim, 2018)

NB! Raamatu esitlused toimuvad:

28. novembril kell 18.00 Mall of Tallinn uues raamatupoes Raamatukodu (FB)

29. novembril kell 18.00 Pärnu Port Artur 2 Rahva Raamatus (FB)

Fotod: iStock, Pilgrim