Kuidas suhkrutööstus rasvast patuoina tegi

2. mai 2018 kell 9:12



Meile on pikka aega sisse juurutatud arusaama, et raudse tervise ja modellimõõtude saavutamise valemi tähtsaim mutter on tarbida kõike, mis kuulutab end rasvavabaks. Levinud on väited, et rasva enda menüüst eemaldades on lihtne end suveperioodiks mitu numbrit väiksematesse riietesse mahutada ning samaaegselt südameprobleeme vältida. Tegelikult rajaneb see pehmelt öeldes infomanipulatsioonidel ja võib hullemal juhul tervisliku supermodelli asemel meist teha Alzheimerit põdeva ülekaalulise inimeksemplari. Praegusel ajal võime rasva kasulikkust rõhutavat infot kohata ka peavoolumeedias, kuid heidame hetkeks pilgu kogu selle saaga telgitagustesse.

 

Jahupeade ühiskond

Raamatus “Jahupea” toob neuroloog dr David Perlmutter välja hulga uuringuid ja selgitusi selle kohta, miks üha suurem osa rahvastikust on peale rasvavabale dieedile minekut muutunud paksuks ja uimaseks. Neuroloog tõdeb, et me ootame arstidelt, teadlastelt ja muudelt ekspertidelt läbinäritud soovitusi selleks, et terve püsida. 20. sajand on kahtlemata olnud selles valdkonnas tormiline muutuste aeg, eriti mis puudutab ülitähtsaid avastusi selle kohta, mis teeb meid haigeks ja haigustele vastuvõtlikuks. Samal ajal on rahvastikku üha lihtsam petta.

Dr David Perlmutter kirjutab, et ajast, mil me toitumisele teaduslikult lähenema hakkasime,  on iroonilisel kombel inimeste terviseseisund halvenenud. “Teadlikud valikud rajanevad lühinägelikel toitumisteooriatel, kus ei võeta arvesse, millist teed pidi on inimkond tänapäeva jõudnud. Ei tasu unustada ka ärihuvisid,” märgib ta. Me armastame rasvast toitu põhjusega –  meie aju armastab ja vajab seda. Viimastel kümnenditel on rasv aga kuulutatud saatanlikuks. Pole vale, et teatud tüüpi rasva saab seostada terviseprobleemide tekkega. Imelist tervenemist ja heaolu ei tasu oodata tööstuslikult modifitseeritud rasvast ja õlidest. Teaduslikult on küllaldaselt tõestatud ja rõhutatud, et transrasvad on mürgised ja seotud paljude krooniliste haigustega. Selle kõige juures jäetakse aga ütlemata, et inimese organism vajab hädasti häid rasvu. Nendest rasvadest üks on samuti saatanlikuks tunnistatud kolesterool.

“Huvitaval kombel ei vaja inimene praktiliselt üldse süsivesikuid, vaid saab läbi ajada minimaalse süsivesikukogusega, mida võib vastavalt vajadusele sünteesida maks. Kuid me ei pea pikalt vastu rasvata,” kirjutab Perlmutter “Jahupeas”. Meil ei lähe hästi külluslike süsivesikute kogustega isegi kui need ei sisalda gluteeni, on täisteratooted ja rikkad kiudainete poolest. Paljud arvavad et rasva söömine on sama, mis paks olemine, kuid tegelikult pole rasvumisel ja selle ainevahetuslikel tagajärgedel peaaegu midagi pistmist rasva toiduks tarbimisega. Sama kehtib kolesterooli kohta: “Kõrge kolesteroolisisaldusega toidu söömine ei mõjuta meie tegelikku kolesteroolitaset ja väidetav seos kõrgete kolesteroolinäitajate ja suure südamehaiguste riski vahel on täielik eksiarvamus. Rasv, mitte süsivesikud, on inimese ainevahetuse jaoks sobivaim kütus ning on olnud seda inimkonna evolutsiooni vältel. Viimased kaks miljonit aastat kestnud rasvarohke dieet muutus alles põllumajanduse tulekuga umbes 10 000 aastat tagasi, mis tõi lauale palju süsivesikuid. Meil on endiselt küttide-korilaste genotüüp, mis käitub säästlikult, muutes meid paksuks külluse aegadel.” Vähegi märgatav genotüübi muutus, mis lubaks meil kohaneda uue toidulauaga ja anda võimaluse “säästmisgeenidel” öelda ei käskudele rasva talletada, võtab aega 40-70 000 aastat.

Neuroloog kirjutab, et kuigi niinimetatud “lipiidide hüpotees” pärineb juba 19.sajandi keskpaigast, ei hakanud teadlased rasvarohket dieeti seostama “rasvast ummistunud” arteritega enne 20. sajandi keskpaika, kui südame isheemiatõvest tingitud surmade arv hakkas kasvama. Vastavalt hüpoteesile tõstab küllastunud rasv vere kolesteroolitaset, mistõttu kolesterool ja muud rasvad ladestuvad naastudena arterites. Selle teooria tõestuseks tõi Ancel Keys (rahva tervise uurija Minnesota ülikoolist) välja peaaegu sirgjoonelise seose toidus leiduvast rasvast saadud kalorite ja südamehaigustest tingitud surmajuhtumite arvu vahel 7 riigis. Ta jättis endale mugaval moel välja need riigid, mis graafikuga ei sobinud. Kaasa arvatud need, kus söödi palju rasvu, kuid südamehaigusi oli vähe, ja need, kus rahvastiku rasvatarbimine oli väike, kuid surmaga lõppenud südameinfarkte oli palju.

Washingtoni ülikooli südamekirurg ja kirurgiaprofessor Donald W. Miller väljendas oma 2010. aasta essees “Süsivesikuvaese ja küllastunud rasvade rohke dieedi mõju kasu tervisele“, et 60 aastat kestnud rasvavaese ja süsivesikurohke dieedi aeg saab läbi. See juhtub tema sõnul siis, kui toidus leiduvate liigsete süsivesikute tervistkahjustav mõju laiemalt teadvustatakse ja küllastunud rasvade kasu tervisele hindama hakatakse.

Inimesed ei tea, et küllastunud rasvad mängivad keskset rolli mitmes biokeemilises võrrandis, mis tagavad meie tervena püsimise. Loodus on meid nii loonud. Näiteks moodustab küllastunud rasv 54% rinnapiimas olevast rasvast. Ilmselt põhjusega. Iga rakk kehas vajab küllastunud rasvu, sest need moodustavad 50% rakumembraani koostisest, kuuluvad kopsude, südame, luude, maksa ja immuunsüsteemi koosseisu ning aitavad neil funktsioneerida. Samuti saadavad rasvad ajule signaali, et kõht on täis ja võib lauast tõusta, samal ajal kui süsivesikud ja suhkrud ajavad meid eufooriliselt õgima. Me kõik teame, mis juhtub siis, kui “ma võtan ainult ühe küpsise” ja veerand tundi hiljem on laual tühi pakk ja juba liigub mõte selle poole, kust juurde saaks. Lusikatäis kookosrasva või muud rammusat saadab juba peale väikese koguse peale signaali, et samas rütmis jätkates hakkab peagi süda läikima.

 

Tõeline kurjajuur – suhkur ja süsivesikud

Süsivesikud (sealhulgas ka teravili ja suhkur) põhjustavad veresuhkru kiire tõusu ja sellel on negatiivne mõju ajule, mis omakorda käivitab põletikutsükli. Neuroloog selgitas, et teaduslikud põhjused on organismis leiduvates neuromediaatorites ehk virgatsainetes, mis on peamised meeleolu ja ajutegevuse regulaatorid. Kui veresuhkur tõuseb, jääb kohe virgatsaineid (serotoniini, adrenaliini, noradrenaliini, GABA-d ehk gamma-aminovõihape, dopamiini) vähemaks. Samal ajal kasutatakse ära B grupi vitamiinid, mida on vaja nendesamade virgatsainete sünteesis ja veel lugematu muu funktsiooni jaoks, ning väheneb magneesiumisisaldus, mis mõjub halvasti nii maksale kui ka närvisüsteemile.

Lisaks vallandub reaktsioon nimega glükosüleerimine. Lihtsustatult öeldes on tegemist bioloogilise protsessiga, milles glükoos, valgud ja teatud rasvad kleepuvad kokku ja muudavad koed ja rakud (isegi ajus) jäigaks ja paindumatuks. Suhkrumolekulid ja aju valgud moodustavad uusi üliohtlikke struktuure, mis mõjutavad rohkem kui ükski muu tegur aju degeneratsiooni ja funktsioneerimist. Aju on glükoosi vallapäästetud glükeerimise suhtes ülitundlik ning selle teeb veelgi hullemaks kui tugev antigeen nagu gluteen kiirendab kahjustuste teket, hoiatas dr David Perlmutter. 1994. aastal soovitas Ameerika diabeediühing ameeriklastel 60-70% kaloritest saada süsivesikutest ja diabeedijuhtude arv kasvas plahvatuslikult. 1997-2007 see kahekordistus. Diabeet omakorda kahekordistab Alzheimeri tõve riski ja isegi “diabeedieelset” seisundit, kus veresuhkru näitajad alles hakkavad tõusma, seostatakse ajufunktsioonide ja mälu jaoks oluliste ajuosade vähenemisega.

Süsivesikuid saab lisaks magustatud asjadele peamiselt näiteks teraviljatoodetest, mille kohta oleme harjunud palju head kuulma ning tunneme neid tarbides, et oleme tervislikkuse musternäited. Eriti kehtib see pealtnäha tervislike täisteratoodete kohta. Makaronid, nuudlid, küpsised, koogid, saiakesed, lisaks kartulid, mais, puuviljad, riis – see on meeletu kogus süsivesikuid, millega me enesele märkamatult organismi koormame. Palju propageeritakse puuviljade söömist, kuid tulles tagasi meie korilastest ja küttidest esinevanemate juurde, siis nemad tarbisid puuvilju küllalt piiratud koguses. Ilmselt mitte selle tõttu, et nad oleksid olnud teadlikud liigsete süsivesikute laastavast mõjust, vaid luksuslike supermarketite ja lookas puuviljalettide puudumise tõttu.

 

Kõike muud kui elupäästev ujumisrõngas puusadel

Toidust saadud süsivesikud, sealhulgas suhkur ja tärklis, muudetakse organismis glükoosiks, mis annab pankreasele ehk kõhunäärmele signaali vabastada vereringesse insuliini, mis omakorda toimetab glükoosi rakkudesse ja salvestab selle glükogeenina maksas ja lihastes. See on organismis ka peamine katalüsaator, mis muundab glükoosi keharasvaks, kui lihastesse ja maksa enam glükogeeni ei mahu. Seetõttu nuumatakse põllumajanduses loomi teravilja ja maisiga, mitte rasvade ja valkudega.

Süsivesikuvaene dieet alandab kehamassi ja parandab insuliinitundlikkust. Kui toidus on pidevalt palju süsivesikuid, hoiab see insuliinipumbad pidevalt töös ja see pidurdab keharasvade energiaks kasutamise. Seetõttu ei saa paljud ka kaalu langetada – nende insuliinitase hoiab rasvavarusid pantvangis. Mida rohkema glükoosiga me vereringet kostitame, seda rohkem kulub insuliini sellega toimetulemiseks. Sealt ka mõiste insuliiniresistentsus – glükoos ei allu enam tavapärasele insuliinikogusele ning läheb vaja üha suuremaid koguseid selleks, et veresuhkrut stabiliseerida.

Raskeks muudab asja see, et organism on glükoosist sõltuvuses ning iga kord kui veresuhkur langeb, tunneme jõuetust ja meeleolulangust ning oleme põlvist nõrgad iga kord kui möödume kohvikust, kust aurab meeliülendavaid aroome. Kiiret energiat otsides oleme nagu narkomaanid, kes vajavad üha uut doosi šokolaadi, kommi või saiakest. Need annavad kiiret energiat ja ajutise heaolusööstu, kuid hoiavad meid tegelikult tsüklis, mis röövib energiat ja teeb meist sõltlased.

Rasv seevastu on alati olnud üks toidu tugisambaid. Inimese aju koosneb 70% ulatuses rasvast. Head rasvad nagu oomega-3 rasvhapped ja monoküllastamata rasvad vähendavad põletikku. Modifitseeritud hüdrogeenitud rasvad, mis on kaubanduses üldlevinud, seevastu süvendavad põletikulisi protsesse. Vitamiinide A, D, E ja K imendumiseks on vaja rasvu ja nende vitamiinide imendumishäired võivad kaasa tuua tõsiseid tagajärgi ning lisaks ka ajuhaigusi. “Kui te suudate vähendada süsivesikute tarbimist hädavajaliku koguseni ning katta vahe maitsvate rasvade ja valkudega, saate oma geenid ümber programmeerida selliseks, nagu need olid sünnihetkel. See võimaldab teil toimida rasva põletava masinana, olles vaimselt tippvormis,” jagas Perlmutter oma neuroloogitöö kogemusi.

Ta rõhutas samuti, et kui teha kolesteroolisisalduse analüüsi, on tähtis teada, et ligi 80% kolesteroolist on mitte toidust saadud, vaid keha toodetud. Kolesteroolirikkad toiduained tegelikult hoopis vähendavad keha poolt toodetud kolesteroolihulka. Me valmistame iga päev umbes 2 grammi kolesterooli, mida on kordades rohkem kui me saame toidust. Hoolimata sellest on oluline saada seda ka toiduga.

Dr Perlmutter kirjutab: “Organism eelistab sissesöödud kolesterooli enda toodetule, sest selle süntees on keeruline mitmeastmeline bioloogiline protsess, mis koormab maksa. Toidust saadav kolesterool on nii tähtis, et organism omastab seda nii palju kui suudab. Kui selle tarbimist piirata, tõstab keha häiret, et käes on kriis (nälg) ja maks võtab selle signaali vastu ning hakkab tootma ensüümi nimega HMG-CoA-reduktaas, mis aitab puudujääki tasa teha, kasutades toidust saadud süsivesikuid täiendavate varude tootmiseks. Kui te vähendate kolesterooli tarbimist ja tõstate sv tarbimist, surute kehale peale pideva kurnava kolesterooli ületootmise.”

Suhkrusõltuvuse juures on kõige häirivam see, kui me tarbime fruktoosi ja glükoosi koos (mida teeme sageli süües lauasuhkruga valmistatud toite). Fruktoos ei mõjuta veresuhkrut küll kohe, küll aga teeb seda glükoos, mis stimuleerib insuliini eritust ja annab rasvarakkudele signaali valmistuda varude täiendamiseks. Mida rohkem suhkrut sööme, seda rohkem anname kehale signaali seda rasvaks muundada ning täiendame oma polstrivarusid. See ei toimu ainult maksas (mis viib seisundini, mida kutsutakse rasvmaksaks), vaid ka mujal organismis. Selle protsessi lõpptulemusena vaatavad meile vastu “õllekõhud”, rasvased ujumisrõngad, sangad ja kõige hullem sort rasva üldse – nähtamatu sisemine rasvakiht, mis ümbritseb elutähtsaid organeid.

 

Uuringud tõestavad rasva kasulikkust

Dr Perlmutter jagab “Jahupeas” viiteid mitmetele uuringutele, mis paljastavad rasva olulisust mitmete haiguste ärahoidmisel. Ta märgib, et teadlikus kirjanduses on köidete kaupa materjali rasva ja südamehaiguste kohta. 2010. aastal avaldas American Journal of Clinical Nutrition (1) loo, mis paljastas rasvade, eriti küllastunud rasvade ja südamehaiguste kohta käivate linnalegendide varjus oleva tõe. Selles uurimistöös anti tagasivaateline hinnang 21 varasemale meditsiinilisele artiklile, milles käsitleti rohkem kui 34 000 uurimisalust, keda oli jälgitud 5st kuni 23 aastani. Jõuti järeldusele, et “küllastunud rasvade tarbimine ei ole seotud südame isheemiatõve, infarkti ega südame-veresoonkonna haigustega.” Enim rasvu tarbinud grupi liikmete seas oli südame isheemiatõppe haigestumise risk 19% väiksem. Autorid väitsid, et tulemused näitasid, et artiklite avaldamises võib täheldada selektiivsust: meelsamini avaldatakse artikleid, milles on leitud tugevaid seoseid pldise arusaamaga, et rasv põhjustab südamehaigusi. Lisaks on need meelepärasemad farmaatsiatööstusele ja neid avaldati suurema tõenäosusega.

Meid on pandud uskuma, et toidus olev rasv tõstab kolesteroolitaset, see omakorda suurendab insuldi- ja infarktiohtu. See kummutati juba 20 aastat tagasi tehtud uuringus. 1994. aastal avaldati väljaandes Journal Of The American Medical Assiciation (2) artikkel, milles võrreldi kõrge ja normaalse kolesteroolisisaldusega (vastavalt üle 240 mg/ dl ehk 6,2 mmol/l ja 200 mg/dl ehk 5,2 mmol/l) eakaid inimesi. Yale-i ülikooli teaduris mõõtsid ligi 1000 katsealusel üldkolesterooli ja kõrge tihedusega lipoproteiini HDL sisaldust veres ning jälgisid hospitaliseerimisi infarkti ja ebastabiilse stenokardia puhul ning surmajuhtumeid südamehaiguste ja muude põhjuste tõttu. Kahe grupi vahel ei täheldatud mingeid erinevusi. Nende seas, kelle vere kolesteroolisisaldus oli väike, esines sama palju infrakte ning surmajuhtumeid kui neil, kellel see oli suur. Paljude suurte uurimuste kokkuvõtteis pole leitud seost südamehaiuste ja kolesteroolinäitajate vahel. Sellised tulemused ajendasid Framinghami südameuuringus osalenud teadlast Georg Manni ütlema: Toitumisest tingitud südamehaiguste hüpoteesi, mille kohaselt rasva ja kolesteroolirikas toit põhjustab südamehaigusi, on korduvalt ümber lükatud, kuid ikkagi jätkatakse mitmesugusel uhkuse, kasusaamise või eelarvamuslikel põhjustel selle hüpoteesi reklaamimist teadlaste, fondide, toiduainete tööstuse ettevõtete ja isegi riigiametite poolt. Rahvast veetakse ninapidi sajandi suurima petuskeemiga.

Üks erakordsemaid uurimusi, milles on käsitletud kolesterooli positiivset mõju närvisüsteemile, on 2008. aastal ajakirjas Neurology (3) avaldatud artikkel, kus kirjeldatakse kõrget kolesteroolitaset kui kaitsvat tegurit amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) vastu. See on laastav haigus, millele ei ole teada mingit põhjustest lähtuvat ravi. Prantsuse teadlased näitasid, et lisaks Rilutekile (ravim, mis võib parimal juhul elu umbes 3 kuu võrra pikendada, kuid on kallis ja kahjulik ning enamik keeldub sellest) on tunduvalt kõrgema kolesteroolitasemega patsiendid vastu pidanud  umbes aastajagu kauem kui normaalse kolesteroolitasemega patsiendid. Autorid sõnasid, et see näitab kui tähtis on haiguse arengu peatamiseks rakendada toitumisalast strateegiat ja seda tuleb arvestada, kui patsiente ravitakse lipiidide taset langetavate ravimitega.

 

Suhkrutööstuse kinnimakstud mainekahju rasvale

1960ndatel aastatel rahastas suhkrutööstus uuringu, mis alahindas suhkru tarbimise riske ning rõhutas rasva ohtlikkust, vahendab uus JAMA Internal Medicine-is avaldatud artikkel. Lugu ise põhineb sisedokumentidel, mis näitavad, et tööstusgrupp nimega Sugar Research Foundation (SRF) ehk Suhkru uurimise sihtasutus tahtis lükata ümber ja kummutada väiteid suhkru võimalikust rollist südamehaiguste väljakujunemisel. Seejärel sponsoreeris SRF Harvardi teadlaste poolt läbi viidud uuringut, mis täpselt seda ka tõestas. Tulemused avaldati 1967. aastal Suurbritannia meditsiiniajakirjas New England Journal of Medicine, kusjuures kordagi avalikult mainimata, et rahastus tuli otse suhkrutööstuse taskust.

Kõnealuse projekti puhul oli tegemist erineva asjakohase kirjanduse analüüsi ja arvustamisega. Analüüsitav kirjandus vaatles erinevaid uuringuid ja eksperimente. Seal väideti, et kõikide suhkrut puudutavate uuringutega ja nende vettpidavusega olid suured probleemid ning tehti järeldus, et rasva elimineerimine ameeriklaste dieedist on parim viis tegeleda südamehaiguste ennetamisega. Uue artikli autorid väidavad seevastu, et viimase 50 aasta jooksul on suhkrutööstus püüdnud mõjutada teaduslikku debatti, mis puudutab suhkru ja rasva tarbimisega seotud riske. “See, mida suhkrutööstus tegi, oli ääretult tark. Eriti arvestades, et uuringute arvustused on need, mis kipuvad kujundama üldist teaduslikku diskussiooni, seda enam, kui need arvustused õnnestub avaldada mõnes väga prominentses ajakirjas,” ütles üks kaasautoritest Stanton Glantz The New York Times’ile.

Artikli autorid Stanton Glantz, Cristin Kearns ja Laura Schmidt ei püüa enda avaldatud töös luua kunstlikku seost suhkru ja südamehaiguste vahel – nende huvi peitub protsessis. Nad väidavad, et dokumendid paljastavad suhkrutööstuse püüdluseid mõjutada teaduslikku debatti. Peab märkima, et puuduvad tõendid selle kohta, et SRF toimetas ja redigeeris otse seda käsikirja, mille Harvardi teadlased 1967. aastal avaldasid. Teadurid väidavad siiski, et on olemas kaudsed tõendid selle kohta, et suhkrutööstuse huvid kujundasid uurimistöö järeldusi ja kokkuvõtet. Teadlased rõhutasid, et aastal 1954 pidas SRF-i president kõne, milles rääkis “suurepärasest ärivõimalusest”. Kui õnnestuks panna ameeriklasi jälgima rasvavaest dieeti, peaksid nad rasva asendama millegi muuga. Ameerikas võiks nõnda iga elaniku kohta tarbitav suhkrukogus tõusta lausa kolmandiku võrra.

 

Erinevatele uuringutele kehtivad “erinevad standardid”

Glantz, Kearns ja Schmidt ütlevad, et paljud uuritud artiklid selles arvustuses olid SRF poolt spetsiaalselt välja valitud. Kokkuvõttes võttis projekt kauem kui esialgu arvati, sest avaldati üha enam uuringuid, mis viitasid sellele, et suhkrul võib olla roll südamehaiguste esinemises. Lõplikult avaldati projekt siiski aastal 1967. Hickson oli tulemusega igati rahul: “Ma kinnitan teile, et see oligi see, mida me silmas pidasime ning me jääme ootama loo ilmumist trükis,” ütles ta ühele teadlasele. Avaldatud töös tehtud järeldused õõnestasid eelnevaid uurimistöid, kus väideti, et suhkur võib mängida rolli südameprobleemide tekkel. Teadlased märkisid, et mõnel juhul võib olla tegemist uurija ebakompetentsuse või vigase metoodikaga ning kasutatakse ebakorrektseid võtteid.

“Alati on põhjust kahelda individuaalsete uuringute vettpidavuses,” ütles Kearns väljaandele Bloomberg. Ta lisas, et samas “lähenesid autorid erinevatele uuringutele erineval moel”. Kriitiliselt vaadeldi suhkrut puudutavaid uuringuid ning ignoreeriti neid, milles leiti rasva ohtusid rõhutavaid uuringuid. Suhkru tarbimist puudutavad epidemioloogilised uuringud, mis vaatlesid tervise ja reaalsuses levivate haiguste mustreid, heideti kõrvale, sest neis oli liialt palju segavaid faktoreid. Eksperimentaalsed uurimistööd heideti kõrvale, sest need olid “päriselust liialt kauged”. Üks uuring, mis leidis tervisele kasuliku tegurina selle kui inimesed söövad vähem suhkrut ning rohkem köögivilju, heideti samuti kõrvale, sest niisugune toitumisharjumuste muutus ei olnud nende meeles reaalsuses rakendatav. Veel üks uuring, milles hoiti rotte madala rasvasisalduse ja kõrge suhkrusisaldusega dieedil, heideti kõrvale, sest “kuigi palju inimesi ei jälgi niisuguseid dieete”.

Harvardi uurijad pöördusid uuringute poole, mis keskendusid rasva riskifaktoritele. Need sisaldasid samasuguseid epidemioloogilisi uuringuid nagu need, mille nad olid ise kõrvale heitnud siis, kui need puudutasid suhkrut. Viidates “mõne uuringu ebapiisavale kvantitatiivsetele tulemustele”, nagu Kearns, Glantz ja Shmidt seda sõnastasid, tegid nad järelduse, et just rasva menüüst välja jätmine oli kahtlemata parim toitumisalane muutus, mis aitaks vältida südamehaigusi.

 

Suhkrupoliitikud: “Läbipaistvad standardid ei olnud normiks”

“Me tunnistame, et SRF (Sugar Research Foundation) oleks pidanud oma uurimistöödes olema läbipaistvam. Kuid siis kui kõnealused uuringud avaldati, ei olnud standardid ja rahastuse avalikustamise nõuded samad, mis need on tänapäeval,” tähendas SuhkruAssotsiatsioon oma avalduses. “Üldjoontes võib öelda, et see pole mitte ainult kahetsusväärne, kuid ka suur tänamatus, et tööstuse poolt rahastatud uuring on tembeldatud vigaseks,” lisasid nad oma avalduses. “Tihti jäetakse tähelepanuta, et tööstuse poolt rahastatud uuringud on olnud võtmeprobleemide üle arutamisel informatiivsed.”

Kõnealused dokumendid on viis kümnendit vanad, kuid probleem ei kaota oma aktuaalsust, nagu ütles Marion Nestle JAMA Internal Medicine-i numbris:

“Kas see on võimalik, et toidutööstus manipuleeris teadlikult uurimistööde tulemustega nende oma kasuks? Jah, on küll.  Ja sama muster jätkub edasi. Aastal 2015 sai The New York Times ligipääsu e-mailidele, mis paljastasid Coca-Cola soojad suhted teadlastega, kes töötasid uuringute kallal, mis olid mõeldud selleks, et rahva silmis vähendada suhkrurikaste jookide mõju ülekaalulisusele. Hiljuti sai press enda käsutusse e-kirjad, milles nähtus, kuidas maiustuste ja kommide tootmisega tegelev tööstus rahastas ja mõjutas uuringuid näitamaks, et lapsed, kes söövad magusat, on tervislikumas kaalus kui need, kes magusat ei söö.

Autorid, kes kaevusid rahastamist puudutavatesse dokumentidesse, käivad välja kaks mõtet. “Reegleid ja poliitikat kujundavad komiteed peaksid kaaluma võimalust, et tulevikus oleks toidutööstuse enda poolt rahastatud uuringutel vähem kaalu ja mõjuvõimu,” märkisid autorid. Nad lisasid, et samuti oleks vaja läbi viia uued südamehaiguste ja suhkru seostele keskenduvad uuringud.

 

Allikad: NPR, JAMA, New York Times, Bloomberg, JAMA2, NY Times Blog, AP News 

 

(1) P.W.Siri-Tarino et al., “Meta-analysis of Prospective Cohort Studies Evaluating the Association of Saturated Fat with Cardiovascular Disease,” American Journal of Clinical Nutrition 91, nr 3 (märts 2010): 535-46

(2) H.Petousis-Harris, “Saturared fat has been unfairly demonsied: yes,” primary health care 3, nr 4 (1.dets 2011): 317-19

(3) L.Dupuis, et al., “Dyslipemia Is a Protective factor in Amyotrophic Lateral Sclerosis,” Neurology 70, nr 13 (25.märts 2008): 1004-09

+ lingid uuringutele artikli sees

Foto: stivespharmacy.com

 

Toimetas Kristina Kretova

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.