Kuidas hingamisguru Dan Brulé armus hingamise imesse

11. august 2019 kell 21:53



USA hingamisguru Dan Brulé on õpetanud teadlikku ja vabastavat hingamist enam kui 125 000 inimesele 55 riigis. Kuigi maailmas on palju hingamiseksperte, eristub Brulé neist oma tohutu kogemuspagasiga, mida ta Tallinnas 9.-14. novembrini teadliku hingamise meisterlikkuse kursusel ka eestlastega jagab. Seoses sellega avaldame katkendi Brulé raamatust “Lihtsalt hinga”.

 

Muide, Brulé juurde on teise seas jõudnud ka sellised kliendid ja -partnerid nagu maadleja Aleksander Karelin, vabasukeldumistšempion Stig Åvall Severinsen, transpersonaalse psühholoogia rajaja Stanislav Grof, new age’i pioneer Leonard Orr, külmakartmatu Wim Hof ja motivatsioonikoolitaja Tony Robbins.

 

Katkend raamatust “Lihtsalt hinga“: Hingamise ime

1969. aasta sügisel, mil ma radioloogiatehnikuks õppisin, märkasin infotahvlil kunstliku hingamise koolituse teadet. Panin end pikemalt mõtlemata kirja. Tundsin kohe, automaatselt ja kindlalt, et tahad õppida teise inimese sisse „elu puhuma“. Kohale jõudes ei jõudnud ma ära imestada, et olin oma kursusel ainus osaleja.

Mõne nädala pärast kästi mul kaasa võtta portatiivne röntgenaparaat ja minna intensiivraviosakonda rindkerest pilti tegema. Hiljem sain teada, et see patsient – John – oli pesapalli talentide otsija. Uksest sisse astudes sain kohe aru, et midagi on valesti.

Kummardasin talle nii lähedale, kui sain, vaatasin, kuulasin tähelepanelikult, tunnetasin. Ta ei hinganud! Samal hetkel kostus monitorilt piip, piip, piip asemel üks ja stabiilne piiiiiiiiiiiip. Tema süda jäi seisma, kuid minu oma hakkas peksma. Mõõtis ta pulssi.

Mitte midagi! Avasin ta silmalaud – pupillid seisid paigal ja olid suurenenud. Ta oli kliinilises surmas.

Asusin kohe tegutsema ja tegin kõik täpselt nii, nagu ma koolitusel õppinud olin. Viskasin padja selja taha põrandale. Kallutasin ta pea tahapoole, pigistasin nina kinni, katsin ta suus enda omaga ja hingasin talle suhu. Nägin, kuidas ta rinnakorv täitus ja vaatasin ja kuulasin, kuidas õhk välja läks. Puhusin temasse teise suure sõõmu õhku ja hüüdsin ka teisi appi. Asetasin käed ta rinnakule täpselt nii, nagu mind oli õpetatud ja tegin kiiresti viis vajutust. Õed ja arstid hakkasid saabuma, kuid neil tekkis probleeme, et saada suur elustamisaparaat palatisse, kuna minu röntgenaparaat blokeeris ukseava. Voodi oli liiga pehme ja kogu ta keha andis mu vajutuste all järele. Mul oli hirm, et südamemassaažist pole kasu. Kuulsin iseennast karjumas: „Meil on kanderaami vaja! Tooge keegi kanderaam!“

Oli see minu hääl? See oli kaks oktavit kõrgem kui tavaliselt. Mõistsin, et kui ma teda aidata tahan, pean kõigepealt lõdvestuma ja ise hingama. Paar inimest libistasid kiiruga kanderaami talle selja alla ja puhusid temasse veel kaks kopsutäit õhku. Hakkasin uuesti ta rinnakut vajutama ja tundsin end enesekindlamalt. Üks õde kummardus tema kohale hingamiskotiga, et ventileerimine üle võtta. Üks arstidest võttis minu kõrval koha sisse ja valmistus rinnakut suruma, kui John äkitselt võpatusega ellu ärkas. Ta silmad läksid pärani lahti. Ta näis üllatunud, hetkeks hirmunud, kuid siis muutus täiesti rahulikuks – ja hakkas ise vabalt hingama. Keegi kontrollis ja ütles: „Tugev pulss!“ Kõik lõppes peaaegu sama kiiresti, kui alanud oli.

Enamus elustamismeeskonnast läks oma toimetuste juurde tagasi ilma mingi kärata. Nende jaoks oli see ilmselt tavaline, igapäevane tegevus. Aga mina tahtsin üles-alla hüpata ja karjuda. See oli ime! Alles mõni hetk tagasi oli mees kliinilises surmas ja nüüd ta elas ja hingas. Ma tahtsin tähistada. Ma tahtsin nutta. Tundsin vajadust kedagi kallistada. Kaks õde jäid tuppa. Rahulikult ja hoolikalt klaarisid nad kõik ta torud ja juhtmed paika. Üks neist küsis Johnilt: „Kuidas te ennast tunnete?“ Ta ei vastanud. Adrenaliinist saadud energia ja rõõm vibreerisid ja tormlesid minus. Olin nagu laksu all ja värisesin kui leheke tuules. Seisin ukseavas ja toetusin oma röntgenaparaadile. Olin elevil ning kuulasin ja jälgisin Johni hingamist. Kui õed oma toimetused tehtud said, tegin seda, milleks mind sinna saadetud oli: tegin röntgenpildi ja teesklesin, nagu midagi poleks juhtunud. Aga tegelikult oli see mu elu kõige imelisem päev.

Armusin hingamise imesse!

 

Rohkem infot Dan Brulé sügisel toimuva kursuse kohta leiad siit.

Seekordse Tallinnas toimuva kursuse teeb eriliseks see, et praktiseeritakse ja õpitakse sünnikogemuse hingamist 37,7-kraadises vees. Osalejal avaneb võimalus kogeda, millises keskkonnas viibiti enne siia ilma sündimist ning saada ligi sügavale alateadlikule informatsioonile. Vilunud juhendaja juhatamisel võib see luua võimaluse sügavaks tervenemiseks ja taipamisteks.

Vaata ka: Dan Brulé “Lihtsalt hinga” (Pilgrim, 2018)

Foto: pilgrim.ee (Dan Brulé oma raamatu esitlusel Tallinnas)

 

Toimetas Monika Kuzmina / GoodNews