Holotroopne hingamine – uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale, I osa

2. juuni 2019 kell 16:19



Selle kümnendi alguses ilmunud raamatus “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” kirjeldavad Stanislav Grof ning Christina Grof oma uut ning paradigmat muutvat eneseuuringute ning psühhoteraapia vormi – holotroopset hingamist. Holotroopne tähendab “terviku suunas liikuvat”, kreekakeelsetest sõnadest holos (tervik) ning trepein (millegi suunas liikuv). Nende loodud hingamismeetodis kasutatakse teadvuse ebatavaliste seisundite märkimisväärset tervendavat ning transformatiivset potentsiaali. Neist seisunditest sünnib rikkalikult unikaalse tervendava potentsiaaliga kogemusi – elatakse uuesti läbi lapsepõlve, imikuea, sünni ning sünnieelse elu mälestusi, ning esile kerkivad elemendid kollektiivse alateadvuse ajaloolistest ning arhetüüpsetest sfääridest. Väga lihtsate vahendite – kombinatsioon kiirendatud hingamisest, muusikast ning kehatööst turvalises ja toetavas keskkonnas – abil esile kutsuna integreerib holotroopne hingamine teadmised moodsatest teadvusuuringutest, süvapsühholoogiast, transpersonaalsest psühholoogiast, antropoloogiast, Ida vaimsetest praktikatest ning müstilistest traditsioonidest.

 

Grofide töö teadvuse holotroopsete seisunditega on toonud revolutsioonilisi muutusi psühhiaatriasse, psühholoogiasse ning psühhoteraapiasse. Kirjutatud selges ning kergelt mõistetavas stiilis, annab see asendamatu raamat ülevaate nende silmapaistvatest saavutustest. Avaldame Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni (ESTRA) poolt eesti keelde tõlgitud teosest lugemiseks ühe pikema katkendi kahes osas. Avardavat lugemist!

 

Holotroopsed teadvusseisundid

Ebatavaliste teadvusseisundite tähelepanuväärne tervendav jõud, mida iidsed tsivilisatsioonid ja pärismaised kultuurid on aegade algusest teadnud ja ära kasutanud, leidis 20. sajandi teise poole teadvusuuringutes ja terapeutilistes eksperimentides kinnitust.

Lisaks on need uuringud näidanud, et ebatavalistes teadvusseisundites esinevaid ja nendega seotud nähtusi ei ole võimalik akadeemilises psühhiaatrias ja psühholoogias praegu kasutatavate kontseptuaalsete raamistike abil seletada. Et see teema on holotroopse hingamise mõistmise seisukohast eluliselt tähtis, siis enne kui jätkata selle meetodi kirjeldamist, tasuks vaadelda, milliseid teoreetilisi väljakutseid ebatavalised teadvusseisundid psühhiaatriale, psühholoogiale ja psühhoteraapiale, aga ka lääne teaduse põhilistele metafüüsilistele eeldustele esitavad.

Alustuseks paar semantilist märkust. Selles raamatus on meie põhihuviks ebatavaliste teadvusseisundite tervendav, transformatiivne ja evolutsiooniline potentsiaal ning nende tohutu väärtus teadvust, inimpsüühikat ja reaalsuse loomust puudutava elutähtsa info allikana. Sellest vaatenurgast on termin „muudetud (altered) teadvusseisundid”, mida peavoolu arstid ja teadlased harilikult kasutavad, ebasobiv ja ühekülgne, sest viitab „korrektse” enese- ja maailmataju moonutustele või halvenemisele. (Inglise kõnekeeles ja veterinaaride slängis tähistatakse tegusõnaga alter lemmikloomade – koerte ja kasside – kastreerimist). Isegi mõnevõrra parem väljend „ebatavalised teadvusseisundid” on liiga üldine, sest hõlmab tervet rida selliseid seisundeid, mis ei puuduta meie arutelu vähimalgi määral.

Mitmesugused patoloogilised protsessid – ajutraumad, kahjulike kemikaalide põhjustatud mürgistused, infektsioonid ning aju degeneratiivsed ja verevarustuse häired – võivad teadvust väga tugevalt muuta. Selliste olukordadega võivad kahtlemata kaasneda sügavad psühholoogilised muutused, mida võib „ebatavaliste teadvusseisundite” alla liigitada. Seisundeid, mida need protsessid tekitavad, võib aga nimetada „triviaalseks deliiriumiks” või „orgaaniliseks psühhoosiks”. Delirioossete seisundite all kannatavad inimesed on harilikult desorienteeritud; nad ei tea, kes nad on ja kus nad on ja mis kuupäev on. Lisaks sellele on nende vaimsed võimed märgatavalt halvenenud. Harilikult on nende intellektuaalsed funktsioonid häirunud ning nad ei mäleta hiljem oma kogemustest midagi. Selliste olukordade jaoks on mõiste „muudetud teadvusseisundid” kindlasti väga sobiv. Need seisundid on kliinilisest vaatenurgast küll väga olulised, aga terapeutilisest ja heuristilisest seisukohast ei paku need huvi.

Käesolevas raamatus keskendume kitsamalt ebatavaliste teadvusseisundite suurele ja tähtsale alagrupile, mis on ülalkirjeldatutest kardinaalselt erinev. Just neid seisundeid kogevad šamaaniteed alustavad noored oma initsiatoorsete kriiside ajal ja just neid seisundeid hakkavad nad hiljem oma patsientides esile kutsuma.

Iidsed ja pärismaised kultuurid on kasutanud neid seisundeid oma tervendamistseremooniatel ja siirderiitustes. Neid seisundeid on kirjeldanud läbi aegade nii müstikud kui ka iidsetes surma ja taassünni müsteeriumites osalejad. Nende seisundite esilekutsumise protseduurid olid olemas ja kasutusel ka maailma suurtes religioonides – hinduismis, budismis, taoismis, islamis, judaismis ja kristluses.

Ebatavaliste teadvusseisundite tähtsust iidsetes ja pärismaistes kultuurides peegeldab ainuüksi aja- ja energiahulk, mida kulutati selleks, et arendada välja „pühaduse tehnoloogiaid” – protseduure, millega oma teadvust rituaalsetel ja vaimsetel eesmärkidel muuta.

Sellisteks meetoditeks olid näiteks trummimäng ja teiste löökriistade kasutamine, muusika, laulmine, rütmiline tants, hingamise muutmine ja eriliste teadvelolekuvormide arendamine. Seda laadi ebatavaliste seisundite esilekutsumise vahendina mängis tähtsat rolli ka pikaajaline sotsiaalne ja sensoorne isolatsioon, nagu näiteks viibimine koopas, kõrbes, arktilisel jääalal või kõrgel mägedes. Selleks otstarbeks sobisid ka äärmuslikud füsioloogilised mõjutusvahendid nagu paast, unedeprivatsioon, dehüdratsioon, tugevatoimeliste kõhulahtistite kasutamine ning isegi tugeva valu tekitamine, enese keha vigastamine ja intensiivne aadrilaskmine.

Kõige tõhusamaks tervendavate ja transformatiivsete ebatavaliste seisundite esilekutsumise vahendiks on olnud psühhedeelsete taimede rituaalne kasutamine.

Peavoolu psühhiaatrid algul ignoreerisid või koguni naeruvääristasid põlisrahvaste rituaale, pidades neid teadmatusest ja maagilisest mõtlemisest tingitud ebausu sünnitisteks. Nad liigitasid igasugused ebatavalised teadvusseisundid psühhopatoloogia hulka.

See olukord hakkas 20. sajandil, eriti selle teisel poolel, järk-järgult muutuma, sest ka lääne teadlased ise lisasid „pühaduse tehnoloogiate” hulka mitu uut meetodit. Eksperimentaal- ja kliinilistel psühhiaatritel ja psühholoogidel avanes tänu keemiliselt puhastele psühhedeelsetele ainetele ja mitmetele laboratoorsetele teadvust muutvatele tehnikatele, nagu näiteks sensoorne deprivatsioon ja biotagasiside, võimalus ebatavalisi teadvusseisundeid ise vahetult kogeda.

Ebatavalisi teadvusseisundeid võimaldasid kogeda ka mitmesugused hingamisel ja kehatööl põhinevad kogemusliku psühhoteraapia tehnikad, uusreichiaanlikud strateegiad, vabastav hingamine (rebirthing) ja holotroopne hingamine. Kõik need, kes olid piisavalt avatud mõtlemisega, et nende murranguliste meetodite pakutavad väljakutsed vastu võtta, said niisiis enda käsutusse võimsad abivahendid, millel oli tohutu terapeutiline potentsiaal.

Kui saime aru, et see ebatavaliste teadvusseisundite kategooria on oma olemuselt täiesti unikaalne, siis tundus lausa uskumatu, et kaasaja psühhiaatrias ei leidunud nende nii teoreetilises kui praktilises plaanis oluliste kogemuste jaoks eraldi kategooriat ja terminit. Et meie arvates oli tähtis eristada neid väärtuslikke kogemusi „muudetud teadvusseisunditest” ja mitte pidada neid tõsiste vaimuhaiguste ilminguteks, siis hakkasime neid tähistama sõnaga holotroopne (Grof 1992). See liitsõna tähendab otsetõlkes „tervikule suunatud” või „terviku poole liikuv” (kreekakeelne sõna holos tähendab „tervikut”, trepein „millegi poole või suunas liikumist” ja tropos „pööret“). Sõna holotroopne on küll neologism, kuid on seotud levinud terminiga heliotropism (fototropism), mis tähistab taimede omadust pöörata ennast alati valguse poole.

Nimetus „holotroopne” viitab keskmise lääne inimese jaoks millelegi väga üllatavale – tõigale, et oma igapäevases teadvusseisundis samastume ainult killukesega sellest, kes me tegelikult oleme, ega koge oma olemuse täit ulatust.

Holotroopsed teadvusseisundid aitavad meil aru saada, et me ei ole „nahka kapseldatud egod” – nagu Briti filosoof ja kirjanik Alan Watts seda nimetas – ning et lõppkokkuvõttes väljendame me kõik kosmilist loovat printsiipi. Või – kui kasutada Prantsuse paleontoloogi ja filosoofi Pierre Teilhard de Chardini sõnu – „me ei ole inimolendid, kellel esineb vaimseid kogemusi, vaid vaimolendid, kellel esineb inimlikke kogemusi” (Teilhard de Chardin 1975).

See hämmastav idee ei ole uus. Iidsed India upanišadid annavad küsimusele „Kes ma olen?” järgmise vastuse: „Tat tvam asi.” See lühike ja tabav sanskritikeelne lause tähendab sõna-sõnalt „Sina oled Too” või „Sina oled Jumal”, viidates sellele, et me ei ole namarupa – nimi ja vorm ehk kuju (keha/ego) –, vaid et meie sügavaimat identiteeti ja olemust (atman) iseloomustab jumalik säde ning et lõppkokkuvõttes väljendame me kõik ülimat universaalset printsiipi (brahman). Hinduism ei ole sugugi ainus religioon, mis on selle avastuseni jõudnud.

Just see ilmutus, mille sisuks on üksikisiku ja jumaliku printsiibi identsus, on ülimaks salateadmiseks, mis moodustab kõigi suurte vaimsete traditsioonide müstilise põhituuma. Kõnealust printsiipi on nimetatud väga mitmeti: tao, Buddha, Kosmiline Kristus, Allah, Suur Vaim, sila jne. Holotroopsed kogemused võivad aidata meil avastada oma tõelist identiteeti ja kosmilist staatust (Grof 1998).

Tänu psühhedeelsetele uuringutele ja intensiivsete kogemusliku psühhoteraapia tehnikate arengule leidsid holotroopsed seisundid tee kirjaoskuse-eelsete kultuuride ravitsejate maailmast tänapäeva psühhiaatriasse ja psühhoteraapiasse. Terapeudid, kes olid nende lähenemisviiside suhtes avatud ja kasutasid neid oma praktikas, leidsid holotroopsete seisundite erakordsele tervendavale potentsiaalile tõestust ning avastasid, et need seisundid annavad teadvuse, inimpsüühika ja reaalsuse loomuse kohta tõeliselt väärtuslikku ja murrangulist uut informatsiooni.

Peavoolu akadeemiline kogukond on aga algusest peale mainitud radikaalsetele uuendustele tugevalt vastu seisnud ning ei ole tunnustanud neid ei teraapiaviisidena ega ka kriitilisi kontseptuaalseid väljakutseid pakkuvate infoallikatena.

Teatud mõttes on see vastupanu mõistetav, arvestades seda, kui ulatuslikult ja radikaalselt tuleks praegused teadmised holotroopsetes seisundites esinevate väga mitmesuguste „anomaalsete nähtuste” valguses ümber hinnata. Olemasolevate teooriate (tehnilises keeles nimetatakse neid ad hoc hüpoteesideks) kosmeetilisest korrigeerimisest ei piisaks, et neid erakordseid nähtusi seletada – vaja oleks kõige fundamentaalsemate mõistete ja kõige põhilisemate metafüüsiliste eelduste radikaalset revideerimist.

Selle tagajärjel tekkiv kontseptuaalne kataklüsm oleks võrreldav revolutsiooniga, millega füüsikud seisid silmitsi 20. sajandi kolmel esimesel kümnendil, kui neil tuli njuutonliku füüsika juurest liikuda kvantrelativistliku füüsika juurde. Teatud mõttes oleks selline nihe loogiliseks lõppvaatuseks radikaalsele muutusele reaalsuse käsitlemises, mis on füüsikas tänaseks juba toimunud.

Järgnevalt kirjeldame lühidalt, milliseid kontseptuaalseid väljakutseid holotroopsetes seisundites saadud kogemused ja tähelepanekud meile esitavad, ning vaatleme, milliseid muudatusi tuleks nende valguses praegustes teadvuse ja inimpsüühika käsitlustes teha.

Akadeemilises maailmas igati tunnustatud antropoloog Michael Harner, kes läbis välitöödel Amazonase džunglites šamanistliku initsiatsiooni ja praktiseerib šamanismi, on väitnud, et lääne psühhiaatria ja psühholoogia on vähemalt kahe tähelepanuväärse eelarvamuse küüsis – ta nimetab neid „etnotsentriliseks” ja „kognitsentriliseks” eelarvamuseks (Harner 1980).

Peavoolu teadlased ja arstid peavad lääne materialistliku teaduse inimpsüühika ja reaalsuse käsitlusviisi ainsaks õigeks ning kõigi teiste seisukohtade suhtes ülimuslikuks. Preindustriaalsete kultuuride rituaalid ja vaimuelu kirjutavad nad primitiivse ebausu, maagilise mõtlemise või otsese psühhopatoloogia arvele (etnotsentriline” eelarvamus). Oma teoreetilistes spekulatsioonides võtavad nad arvesse ainult tavapärastes teadvusseisundites saadud kogemusi ja vaatlusandmeid ning ignoreerivad või väärtõlgendavad holotroopsete seisundite uuringutes kogutud andmeid („kognitsentriline” ehk „pragmatsentriline” eelarvamus).

Michael Harneri kriitika tõstatab mõningaid huvitavaid küsimusi: millised oleksid psühhiaatria ja psühholoogia siis, kui etnotsentriline eelarvamus õnnestuks ületada – kui õnnestuks lõpetada kõigi selliste kogemuste ja käitumisviiside patologiseerimine, mida pole võimalik monistliku-materialistliku paradigma kitsas kontekstis mõista, ning kui teiste kultuuride rituaalsesse ja vaimuellu suhtutaks austusega.

Huvitav on mõelda ka sellele, milliseid muudatusi tuleks sisse viia psühhiaatria teooriasse ja praktikasse, kui holotroopsete seisundite uuringud võetaks hoolikalt teadusliku luubi alla ning nähtaks nendes seda, mis nad tegelikult on – suurt hulka „anomaalseid nähtusi”, mida praegused teooriad ei suuda seletada ning mis kujutavad endast ületamatut kontseptuaalset väljakutset.

Holotroopset hingamist praktiseerides, psühhedeelset teraapiat läbi viies või vaimsetes kriisides (vaimsetes hädaolukordades) olevaid inimesi toetades oleks traditsioonilise psühhiaatria ja psühholoogia kontseptuaalse raamistiku kasutamine ebakohane, ebatõhus ja ebatulemuslik. Selle asemel tuleks tugineda käsitlustele, mis lähtuvad tänapäeva teadvusuuringutest või, täpsemalt, holotroopsete teadvusseisundite uuringutest esile kerkinud materjalist teadvuse, inimpsüühika ning emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste häirete loomuse ja funktsioonide kohta.

Holotroopsete seisundite uuringud tingivad meie mõtteviisis radikaalseid muutusi, mis jagunevad mitmesse suurde kategooriasse. Et tänapäeva teadvusuuringute tähelepanekuid saaks korralikult seletada, tuleks praegu psühhiaatrite ja psühholoogide poolt kasutatavat psüühikamudelit tohutult laiendada, nii et see hõlmaks ka uusi, akadeemiliste ringkondade poolt seni tunnustamata või väärtõlgenduste ohvriks langenud valdkondi. See hõlmab nii emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste häirete loomuse uut käsitlust kui ka tõdemust, et nende häirete tekkepõhjused peituvad palju sügavamal kui seni arvatud. Sellel kainestaval avastusel on ka helgem külg – nimelt hakkavad teadvustamatuse sügavamatel tasanditel tööle uued tervendavad ja positiivseid isiksusemuutusi põhjustavad mehhanismid.

Ilmselt kõige põnevamad muutused, mille on endaga kaasa toonud holotroopsete seisundite uuringud, seisnevad selles, et eneseuuringute ja psühhoteraapia verbaalsed meetodid on asendunud kogemuslike strateegiatega ning terapeut ei ole enam niivõrd suunaja, kuivõrd abimees, kes aitab kliendil omaenda psüühika kaasasündinud tervendavat intelligentsust ära kasutada.

Tõdemus, et kosmiline teadvus (C. G. Jungi anima mundi) etendab kogu maailmakorralduses põhitähtsat osa ning et selline nähtus nagu kollektiivne teadvustamatus on tõepoolest olemas, viib loogilise järelduseni, et vahetul kogemusel põhinevad vaimsed eneseotsingud on igati omal kohal ning mängivad inimese elus väga tähtsat rolli.

 

Inimpsüühika dimensioonid

Traditsiooniline akadeemiline psühhiaatria ja psühholoogia kasutavad inimpsüühika mudelit, mis piirdub üksnes sünnijärgse elulooga (postnataalne biograafia) ja Sigmund Freudi kirjeldatud individuaalse teadvustamatusega. Freudi järgi algab meie psühholoogiline elulugu sünnihetkest; vastsündinu on tabula rasa, puhas leht. Meie psühholoogiline funktsioneerimine sõltub bioloogiliste instinktide ja kogu meie senist elu kujundanud mõjurite vastastoimest; viimaste hulka kuuluvad näiteks imetamise kvaliteet, potil käima õpetamise iseloom, erinevad psühhoseksuaalsed traumad, superego areng, meie reaktsioon oidipaalsele kolmnurgale ning hilisema elu konfliktid ja traumaatilised sündmused. Selle, kelleks me saame ja kuidas me psühholoogiliselt toime tuleme, määrab ära meie sünnijägne personaalne ja interpersonaalne elulugu.

Freudi järgi on individuaalne teadvustamatus põhimõtteliselt sünnijärgse eluloo tulem; see on ladu, kus hoitakse kõike unustatut, aktsepteerimatuna kõrvaleheidetut ja allasurutut. See psüühika allilm ehk id, nagu Freud seda nimetas, on primitiivsete instinktiivsete jõudude meelevallas olev sfäär. Freud kirjeldas psüühika teadvustatud osa ja teadvustamatuse seost kuulsa jäämäe kujundi abil.

See, mida me peame psüühikaks kui tervikuks, moodustab sellest ainult väikese osa – täpselt nagu jäämäest on näha ainult väike veest välja ulatuv osa. Psühhoanalüüs avastas, et palju suurem osa psüühikast, mis on võrreldav jäämäe vee alla jääva osaga, on teadvustamatu ning suunab meie teadmata meie mõtteprotsesse ja käitumist. Peavoolu psühholoogia ja psühhiaatria on selle mudeli
muudetud ja täiustatud kujul kasutusele võtnud.

Töötades holotroopsete teadvusseisunditega, mis on kutsutud esile psühhedeelsete ainetega või mitmesuguste muud tüüpi vahenditega või esinevad spontaanselt, torkab selle mudeli ebaadekvaatsus valusalt silma. Et kõiki nendes seisundites esinevaid nähtusi seletada, peame oma inimpsüühika dimensioonide käsitlusi radikaalselt revideerima. Uus laiem inimhinge kaardistik sisaldab küll sünnijärgset (postnataalset) biograafilist tasandit, nagu traditsiooniline mudel, kuid hõlmab lisaks kahte suurt lisasfääri.

Neist esimest võib nimetada „perinataalseks”, sest see on tihedalt seotud bioloogilise sünnitraumaga. Teadvustamatuse kõnealune piirkond sisaldab mälestusi looteea kogemustest sünniprotsessi järjestikustes staadiumites, sealhulgas kõiki protsessi käigus läbi elatud emotsioone ja füüsilisi aistinguid. Need mälestused moodustavad neli selgelt eristuvat kogemuslikku klastrit, mis vastavad sünniprotsessi neljale etapile. Me nimetame neid „perinataalseteks baasmaatriksiteks” (basic perinatal matrices, BPM I–IV).

BPM I sisaldab mälestusi prenataalsest seisundist vahetult enne sünnituse algust. BPM II on seotud sünnituse esimese staadiumiga, kui algavad emaka kokkutõmbed, aga emakakael ei ole veel avanenud. BPM III peegeldab heitlusi väljapääsu nimel, mis algab siis, kui emakakael on avanenud. Ning viimaks, BPM IV hõlmab mälestust maailma jõudmisest, sünnist selle sõna otseses mõttes.

Nende maatriksite sisu ei piirdu looteea mälestustega; igaüks neist on ka teatud mõttes „ukseks” ajaloolisesse ja arhetüüpsesse kollektiivsesse teadvustamatusesse, mis sisaldab sarnase kogemusliku kvaliteediga motiive. BPMide mõiste juurde pöördume selles raamatus hiljem tagasi; sügavama huvi korral võite leida perinataalsete maatriksite kohta üksikasjalikumat teavet mitmetest varasematest teostest (Grof 1975, 1987 ja 2000).

Uue kaardistiku teist transbiograafilist sfääri on kõige õigem nimetada „transpersonaalseks”, sest see sisaldab rikkalikult selliseid kogemusi, kus teadvus ületab keha/ego piirid ning vabaneb lineaarse aja ja kolmemõõtmelise ruumiga harilikult kaasnevatest piirangutest. Selle tulemuseks on kogemuslik samastumine teiste inimestega, inimgruppidega, muude eluvormidega või isegi anorgaanilise maailma elementidega. Ajapiiride ületamine võimaldab kogeda ka esivanematega seotud, rassilisi, kollektiivseid, fülogeneetilisi ja karmalisi mälestusi.

Transpersonaalsetel kogemustel on veel üks kategooria, mis on seotud kollektiivse teadvustamatuse selle sfääriga, mida Šveitsi psühhiaater C. G. Jung nimetas arhetüüpseks. See regioon hõlmab mütoloogilisi tegelaskujusid, teemasid ja sfääre kõikidest kultuuridest ja ajastutest – isegi nendest, mille kohta meil igasugused teadmised puuduvad (Jung 1959a). Mõnel juhul võib individuaalne teadvus samastuda koguni universaalse meele või kosmilise teadvusega – universumi loova printsiibiga. Ilmselt kõige sügavamaks vahetuks kogemuseks, mida holotroopsed seisundid pakuvad, on samastumine suprakosmilise ja metakosmilise tühjusega (sanskriti keeles sunyata) – iseendast teadlik oleva ürgalgse tühjuse ja eimiskiga. Tühjusel on paradoksaalne loomus; ta on „vaakum”, sest seal ei leidu ühtegi konkreetset vormi, aga samal ajal ka täidetud ruum, sest ta näib sisaldavat potentsiaalsel kujul kogu loodut.

Seda tohutult palju laiendatud psüühikamudelit aluseks võttes võiksime Freudi kasutatud võrdluse „psüühika kui jäämägi” nüüd ümber sõnastada. Võiksime öelda, et kõik, mida freudistlik analüüs on psüühika kohta avastanud, kujutab endast üksnes vee kohale jäävat jäämäe tippu.

Holotroopsete seisundite uuringud on teinud võimalikuks uurida ka jäämäe ülejäänud tohutut osa, mis jääb vee alla ning millele Freud koos oma järgijatega tähelepanu ei osanud pöörata, kui tähelepanuväärsed „ketserid” Otto Rank ja C. G. Jung välja arvata. Mütoloog Joseph Campbell, kes on tuntud oma tabava Iiri huumori poolest, kasutas teema iseloomustamiseks järgmist metafoori: „Freud püüdis kala, istudes vaala seljas.” Üksikasjalikumalt olen käsitlenud transpersonaalset sfääri ning kirjeldanud ja toonud näiteid erinevat tüüpi transpersonaalsete kogemuste kohta varasemates raamatutes (Grof 1975, 1987 ja 2000).

 

Emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste häirete loomus, funktsioon ja arhitektuur

Selleks, et seletada mitmesuguseid emotsionaalseid ja psühhosomaatilisi häireid, millel puudub orgaaniline aluspõhi (nn „psühhogeenne psühhopatoloogia”), kasutavad traditsioonilist suunda esindavad psühhiaatrid ülalkirjeldatud pinnapealset psüühikamudelit.

Nad usuvad, et nende seisundite algpõhjusteks on perekonna interpersonaalne dünaamika ning mitmesugused imikueas ja lapsepõlves läbi elatud psühhoseksuaalsed traumad. Dünaamilises psühhoteraapias näib valitsevat üksmeel selles osas, et nende häirete sügavus ja tõsidus sõltub sellest, mis eas algne traumaatiline sündmus aset leidis.

Seega, klassikalise psühhoanalüüsi järgi tuleb alkoholismi, narkosõltuvuse ja maniakaal-depressiivsete häirete algpõhjusi otsida libidinaalse arengu oraalsest perioodist, obsessiiv-kompulsiivse neuroosi juured ulatuvad anaalsesse staadiumi, foobiad ja konversioonihüsteeria tulenevad „fallilisest faasist” ning Oidipuse ja Elektra kompleksi perioodil juhtunud traumadest jne (Fenichel 1945).

Psühhoanalüüsi hilisemad arengud hakkasid seostama mõningaid väga sügavaid häireid – nagu näiteks autistlikud ja sümbiootilised lapseea psühhoosid, nartsissistlik isiksusehäire ja piirialast tüüpi isiksusehäire – kõrvalekalletega varasel objektisuhete arenemise perioodil (Blanck ja Blanck 1974 ja 1979).

Ülaltoodud järeldusteni on jõudnud peamiselt verbaalseid vahendeid kasutanud terapeudid. Kasutades meetodeid, mis on seotud holotroopsete teadvusseisunditega, asetuvad psühhogeensed häired täiesti uude valgusse. Need meetodid võimaldavad saada kontakti selliste teadvustamatuse tasanditega, mis jäävad enamike verbaalsete teraapiate jaoks kättesaamatuks.

Holotroopseid teadvusseisundeid rakendavatel teraapiaseanssidel kerkivad harilikult algul esile mälestused imikuea ja varase lapsepõlve asjaomastest traumadest, mis on emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste probleemidega tähendusrikkal moel seotud ning näivad olevat nende allikaks. Kui aga „edasi kaevata”, ilmuvad nähtavale teadvustamatuse sügavamad kihid ning me leiame, et samadel probleemidel leidub juuri ka psüühika perinataalsel tasandil ja isegi transpersonaalsel tasandil.

Erinevad holotroopsete seisunditega töötamise meetodid, nagu näiteks psühhedeelne teraapia, holotroopne hingamine ja psühhoteraapia spontaanseid psühholoogilis-vaimseid kriise kogevate inimestega, on näidanud, et emotsionaalseid ja psühhosomaatilisi probleeme ei ole võimalik üksnes sünnijärgsete psühhotraumade abil adekvaatselt seletada. Selliste probleemidega seotud teadvustamatu materjal moodustab harilikult paljutasandilisi dünaamilisi kogumeid, mida nimetatakse „kondenseerunud kogemuste süsteemideks” ehk COEX süsteemideks (systems of condensed experience) (Grof 1975 ja 2000).

Tüüpiline COEX süsteem koosneb arvukatest teadvustamatu materjali kihtidest, mida iseloomustavad sarnased emotsioonid või füüsilised aistingud; teisisõnu, COEX süsteem moodustub psüühika erinevatelt tasanditelt pärinevast samalaadsest materjalist. COEX süsteemi pinnapealsemad ja ligipääsetavamad kihid sisaldavad mälestusi imikuea, lapsepõlve ja hilisema elu emotsionaalsetest või füüsilistest traumadest. Sügavamal tasandil on iga COEX süsteem harilikult seotud sünnimälestuse mingi kindla aspektiga ehk mingi kindla BPMiga; millise maatriksiga konkreetsel juhul tegu on, sõltub asjaomaste emotsionaalsete ja füüsiliste aistingute iseloomust. Kui COEX süsteemi teemaks on ohvriroll, siis on selleks maatriksiks BPM II; kui teemaks on võitlus võimsa vaenlasega, siis võib näha seost BPM III-ga jne.

Emotsionaalsete ja psühhosomaatiliste häirete taga peituvate COEX süsteemide sügavaimad juured ulatuvad psüühika transpersonaalsesse sfääri. Näiteks võib tuua mitmesugused esivanematega seotud, rassilised, kollektiivsed ja fülogeneetilised mälestused; kogemused, mis tunduvad pärinevat teistest eludest (eelmiste elude kogemused) ja erinevad arhetüüpsed motiivid.

Terapeutiline töö vihaga ja kalduvusega vägivallale võib viia teatud etapil kogemusliku samastumiseni tiigri või musta pantriga, tõsise antisotsiaalse käitumise sügavaimaks aluspõhjuseks võib olla deemonlik arhetüüp, foobia võib saada positiivse lõpplahenduse pärast eelmisest elust pärineva kogemuse taasläbielamist ja integreerimist ja nõnda edasi.

COEX süsteemide üldist ülesehitust on kõige parem iseloomustada näitega kliinilisest praktikast. Psühhogeense astma all kannatav inimene võib avastada järjestikuste hingamisseansside käigus, et selle häire taga peitub võimas COEX süsteem. Selle kogumi biograafiline osa võib sisaldada mälestusi peaaegu uppumiseni viinud õnnetusest seitsmeaastaselt, mälestusi sellest, kuidas vanem vend teda kolmenelja aasta vanuselt korduvalt kägistas ning mälestust kaheaastasena läbi põetud rängast läkaköhast või difteeriast. Selle COEX süsteemi perinataalne osa võib hõlmata kaela ümber keerdunud nabanööri tõttu sünniprotsessi käigus kogetud lämbumistunnet. Selle hingamishäire tüüpiliseks transpersonaalseks aluspõhjuseks võib aga olla poomis- või kägistamiskogemus, mis näib pärinevat mõnest varasemast elust. Üksikasjalikumalt olen COEX süsteeme koos erinevate näidetega käsitlenud varasemates teostes (Grof 1975, 1987 ja 2000).

 

Järgneb järgmisel pühapäeval…

 

Allikas: Stanislav ja Christina Grof  “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” (ESTRA, 2011)

Fotod: Pildid: ryanmdschmidt.com, transpersonaalne.ee