Holotroopne hingamine – uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale, III osa

16. juuni 2019 kell 20:46



Holotroopne tähendab “terviku suunas liikuvat”, kreekakeelsetest sõnadest holos (tervik) ning trepein (millegi suunas liikuv). Selle kümnendi alguses ilmunud raamatus “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” kirjeldavad Stanislav ja Christina Grof oma uut ning paradigmat muutvat eneseuuringute ning psühhoteraapia vormi – holotroopset hingamist. Nende loodud hingamismeetodis kasutatakse teadvuse ebatavaliste seisundite märkimisväärset tervendavat ning transformatiivset potentsiaali. Neist seisunditest sünnib rikkalikult unikaalse tervendava potentsiaaliga kogemusi – elatakse uuesti läbi lapsepõlve, imikuea, sünni ning sünnieelse elu mälestusi, ning esile kerkivad elemendid kollektiivse alateadvuse ajaloolistest ning arhetüüpsetest sfääridest. Väga lihtsate vahendite – kombinatsioon kiirendatud hingamisest, muusikast ning kehatööst turvalises ja toetavas keskkonnas – abil esile kutsuna integreerib holotroopne hingamine teadmised moodsatest teadvusuuringutest, süvapsühholoogiast, transpersonaalsest psühholoogiast, antropoloogiast, Ida vaimsetest praktikatest ning müstilistest traditsioonidest.

 

Grofide töö teadvuse holotroopsete seisunditega on toonud revolutsioonilisi muutusi psühhiaatriasse, psühholoogiasse ning psühhoteraapiasse. Kirjutatud selges ning kergelt mõistetavas stiilis, annab see asendamatu raamat ülevaate nende silmapaistvatest saavutustest. Allolev katkend on jätkuks esimesele ja teisele osale.

 

Vaimsuse roll inimese elus

Lääne teaduse juhtfilosoofia on olnud monistlik materialism. Mitmesugused teaduslikud distsipliinid on kirjeldanud universumi ajalugu areneva mateeria ajaloona ning pidanud tõeliseks ja tegelikuks ainult seda, mida saab mõõta ja kaaluda. Elu, teadvust ja intelligentsust peetakse materiaalsete protsesside enam-vähem juhuslikeks kõrvalproduktideks. Füüsikud, bioloogid ja keemikud küll tunnistavad meeltele kättesaamatute reaalsusesfääride olemasolu, kuid ainult tingimusel, et need on oma olemuselt füüsilised ning neid saab erinevate “meelepikendustega”, nagu mikroskoobid, teleskoobid ja spetsiaalsed salvestusseadmed, avastada ja uurida.

Seda laadi universumis ei ole kohta mitte mingisugusele vaimsusele. Jumala olemasolu, idee mittemateriaalsete olendite poolt asustatud nähtamatutest reaalsuse dimensioonidest, võimalus teadvuse säilimisest pärast surma ning uuestisünni ja karma mõiste on tembeldatud muinasjuttudeks, mille koht on psühhiaatria käsiraamatutes. Psühhiaatrilisest perspektiivist väljendab selliste asjade tõsiselt võtmine ignorantsust, teaduslike avastustega mitte kursis olemist, ebausku ja primitiivset maagilist mõtlemist. Kui Jumalasse või Jumalannasse usuvad intelligentsed inimesed, siis nähakse selles märki suutmatusest üle saada imikueas ja lapsepõlves vanematest kui kõikvõimsatest olenditest loodud kujundist. Vaimsete reaalsuste otsest kogemist peetakse aga märgiks tõsisest vaimuhaigusest – psühhoosist.

Holotroopsete seisundite uurimine on heitnud vaimsuse ja religiooni küsimusele uut valgust. Uue vaatenurga aluseks on avastus, et nendes seisundites on võimalik elada läbi hulgaliselt kogemusi, mis on maailma suurtele religioonidele inspiratsiooni pakkunud kogemustega väga sarnased – nägemused Jumalast ning erinevatest jumalikest ja deemonlikest olenditest, kohtumised eeterlike olenditega, psühholoogilis-vaimse surma ja taassünni episoodid, põrgus ja taevas käimised, eelmiste elude kogemused jpt.

Kaasaja uuringud on ilma igasuguse kahtluseta näidanud, et need kogemused ei ole mitte aju patoloogiliste protsesside tulemus, vaid märk kollektiivsest teadvustamatusest esile kerkivast arhetüüpsest materjalist, mis on seega inimhinge normaalne ja põhitähtis osa. Kuigi nende müütiliste elementidega saadakse kontakti psüühikasiseselt, kogemuslike eneseuuringute ja introspektsiooniprotsessi käigus, on need ontoloogiliselt reaalsed ja objektiivselt eksisteerivad nähtused. Et eristada transpersonaalseid kogemusi individuaalse fantaasia või psühhopatoloogia imaginaarsetest sünnitistest, nimetavad jungiaanid seda sfääri “imaginaalseks”.

Prantsuse õpetlane, filosoof ja müstik Henri Corbin, kes kasutas esimesena mõistet mundus imaginalis, sai selle idee islami müstilist kirjandust uurides (Corbin 2000). Islami teosoofid tähistavad imaginaalset maailma, kus kõigele meeltega tunnetavas maailmas eksisteerivale leidub analoog, terminiga alam al-mithal ehk “kaheksas kliima”, et eristada seda islami traditsioonilise geograafia “seitsmest kliimast” ehk piirkonnast. Ka imaginaalses maailmas on olemas mõõtmed ja dimensioonid, vormid ja värvid, aga need ei ole meie meeltele tajutavad nagu siis, kui need oleksid füüsiliste objektide omadused. See sfäär on aga igas mõttes ontoloogiliselt väga tõeline ning selle olemasolu on võimalik konsensuse alusel valideerida täpselt samamoodi, nagu meeleorganitega tajutava materiaalse maailma olemasolu.

Nende tähelepanekute valguses tundub äge lahing, mida religioon ja teadus on viimasel paaril sajandil pidanud, naeruväärne ja täiesti tarbetu. Tõeline teadus ja autentne religioon ei konkureeri sama territooriumi pärast; nad esindavad kahte erinevat lähenemist eksistentsile, mis täiendavad teineteist, mitte ei võistle omavahel.

Teadus uurib materiaalse maailma nähtusi – mõõdetavat ja kaalutavat sfääri; vaimsus ja tõeline religioon ammutavad aga inspiratsiooni holotroopsetes teadvusseisundites ennast ilmutava imaginaalse maailma kogemustest ja teadmistest.

Konflikt, mis näib religiooni ja teaduse vahel valitsevat, peegeldab mõlema valdkonna põhiolemuslikku vääritimõistmist. Nagu Ken Wilber on osundanud, ei saa juhul, kui teadust ja religiooni mõistetakse ja praktiseeritakse õigesti, nende vahel konflikti olla. Kui nähtub, et konflikt siiski eksisteerib, siis on tõenäoliselt tegemist “võltsteaduse” ja “võltsreligiooniga”. Näilised lahkhelid tulenevad asjaolust, et mõlemad osapooled mõistavad teise seisukohti lootusetult valesti ning esindavad väga suure tõenäosusega ka enda distsipliini “valeversiooni” (Wilber 1982).

Ainus teaduslik distsipliin, mis saab vaimsete teemade kohta mingeid asjakohaseid ja kehtivaid otsustusi teha, on holotroopsete teadvusseisunditega tegelevad teadvusuuringud, sest see eeldab imaginaalse sfääri põhjalikku tundmist. Aldous Huxley väitis oma teedrajavas essees “Taevas ja põrgu”, et sellised kontseptsioonid nagu taevas ja põrgu on väga veenvad subjektiivsed reaalsusekogemused, mida võib psühhedeelsete ainete nagu LSD või meskaliin või mitmesuguste võimsate mittekeemiliste tehnikate abil esile kutsutud ebatavalistes teadvusseisundites igaüks läbi elada (Huxley 1959).

Näiline konflikt teaduse ja religiooni vahel põhineb vääruskumusel, et need teispoolsed elupaigad asuvad füüsilises universumis – Taevas tähtedevahelises ruumis, Paradiis planeedi mõnes varjulises piirkonnas ja Põrgu maakera sisemuses.

Astronoomid on äärmiselt keerukate seadmetega, nagu näiteks Hubble’i teleskoop, kogu taevalaotuse põhjalikult läbi uurinud ja kaardistanud. Nende jõupingutuste tulemusena ei ole muidugi mõista leitud mingit Jumalat ega Taevast koos harfi mängivate inglite ja pühakutega ning seega peetakse neid uuringuid tõendiks selle kohta, et selliseid vaimseid reaalsusi ei ole olemas.

Samamoodi on maadeuurijad ja geograafid katalogiseerinud ja kaardistanud maakera iga hektari. Nad on leidnud küll palju looduslikult erakordselt kauneid paiku, kuid ükski nendest ei ole vastanud erinevate religioonide pühakirjades leiduvatele paradiisikirjeldustele.

Geoloogid on avastanud, et maakera tuum koosneb tahketest ja sulanud nikli ja raua kihtidest ning et selle temperatuur on kõrgem kui Päikese pinnal. See ei ole saatana koobaste jaoks just kõige tõenäolisem asupaik.

Tänapäevased holotroopsete seisundite uuringud on Huxley kaemusi veenvalt kinnitanud, näidates et taevas, paradiis ja põrgu
on ontoloogiliselt tõelised – nad kujutavad endast eripäraseid ja tähtsaid teadvusseisundeid, mida kõik inimesed võivad teatud tingimustes oma eluajal kogeda. Taevased, paradiislikud ja põrgulikud visioonid moodustavad lahutamatu osa nii psühhedeelsete siserännakute, surmalähedaste seisundite, müstiliste kogemuste kui ka šamanistlike initsiatoorsete kriiside ja teist tüüpi „vaimsete hädaolukordade” kogemuslikust spektrist. Psühhiaatrid kuulevad sageli oma patsiente kõnelemas kogemustest, mille sisuks on Jumal, Taevas, Põrgu, arhetüüpsed jumalikud ja deemonlikud olendid ning psühholoogilis-vaimne surm ja taassünd. Oma ebaadekvaatse pinnapealse psüühikamudeli tõttu kalduvad nad pidama neid tundmatu tekkelooga patoloogilise protsessi põhjustatud vaimuhaiguse ilminguteks. Nad ei mõista, et iga inimese psüühika teadvustamatu osa sügavikud peidavad endas nende kogemuste alusmustreid.

Mitmesugustes holotroopsetes seisundites esinevate transpersonaalsete kogemuste üks hämmastavaid aspekte on see, et nende sisu võib pärineda maailma mõne suvalise kultuuri mütoloogiast, sealhulgas sellisest mütoloogiast, millest inimesel endal aimugi ei ole. Seda erakordset fakti demonstreeris juba C. G. Jung, näidates et patsientide unenägudes ja psühhootilistes kogemustes esineb mütoloogilise sisuga episoode. Nende tähelepanekute põhjal sai ta aru, et inimpsüühikal on juurdepääs mitte ainult freudistlikule individuaalsele teadvustamatusele, vaid ka kollektiivsele teadvustamatusele, mis kujutab endast inimkonna kogu kultuuripärandi varasalve.

Võrdlev mütoloogia on seega midagi palju tähtsamat kui lihtsalt isiklikku huvi pakkuv teema või üks akadeemiline uurimissuund
paljude seas. Võrdlev mütoloogia sisaldab kogemusliku teraapia ja eneseuuringutega tegelejate jaoks väga olulisi ja kasulikke suuniseid ning on asendamatu abivahend nende jaoks, kes tahavad teisi nende siserännakutel toetada ja saata (Grof 2006b).

Kogemusi, mis pärinevad psüühika sügavamatelt tasanditelt, kollektiivsest teadvustamatusest, iseloomustab teatav kvaliteet, mida Jung nimetas “numinoossuseks”. Sõna “numinoosne” on võrdlemisi neutraalne ning seetõttu parem kui teised sarnased mõisted nagu religioosne, müstiline, maagiline, pühalik või püha, mille kasutamine on sageli problemaatiline ja võib kergesti segadusse ajada. (Numinoosne – (ld numen, jumalus) nuumenile omane, jumalik -Toim.)

Transpersonaalsete kogemustega seoses kirjeldab termin “numinoossus” nende kogemuste erakordse loomuse vahetut tajumist. Nende kogemustega kaasneb ülimalt veenev tunne, et need kuuluvad mingisse kõrgema astme reaalsusesse – sfääri, mis on püha ja materiaalsest maailmast radikaalselt erinev.

Arvestades seda, et imaginaalne sfäär on ontoloogiliselt vägagi reaalne, võib öelda, et vaimsus on inimpsüühika väga tähtis ja loomulik dimensioon ning et vaimsed eneseotsingud on inimese jaoks igati väärtuslik ja õigustatud tegevus. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et see kehtib ehtsa, isiklikul kogemusel põhineva vaimsuse kohta ega toeta organiseeritud religioonide ideoloogiaid ja dogmasid. Vältimaks vääritimõistmisi ja segadusi, mis on varasematel aegadel paljusid sarnaseid diskussioone kummitanud, tuleb ilmtingimata teha selget vahet vaimsusel ja religioonil.

Vaimsus põhineb tavaliselt nähtamatute numinoossete reaalsusesfääride
– millele pääseb ligi holotroopsetes teadvusseisundites
– vahetul kogemisel. Jumalikuga kontakti saamine ei nõua mingit erilist kohta ega ametlikult määratud vahendajat. Müstikud ei vaja kirikuid ega templeid. Kontekst, milles nad kogevad pühasid reaalsuse dimensioone, sealhulgas omaenda jumalikkust, on nende enda keha ja loodus. Jumalateenistust pidavate preestrite asemel vajavad nad sarnastest eneseotsijatest koosnevat tugigruppi või suunavat õpetajat, kes on omaenda siserännakutel veel kaugemale jõudnud.

Otsesed vaimsed kogemused võivad ilmneda kahes erinevas vormis. Esimene neist – “immanentse jumalikkuse” kogemus – põhineb peenel, kuid ometi väga põhjalikul moel transformeerunud igapäevasel maailmatajul. Seda laadi vaimset kogemust läbi elav inimene näeb ümbritsevates inimestes, loomades ja elututes objektides kosmilise loova energia ühendvälja kiirgavaid manifestatsioone ning mõistab, et nendevahelised piirid on illusoorsed ja ebatõelised. Sel moel tajutakse otseselt Jumalat looduses või Jumalat kui loodust. Televisiooni analoogiat kasutades võib öelda, et see kogemus sarnaneb olukorraga, kus mustvalge pilt muutub ühtäkki erksaks elavaks värvipildiks. Nagu immanentse jumalikkuse kogemuse puhul, nii jäävad ka telepildi paljud omadused samaks, kuid uue mõõtme lisandumine annab neile täiesti uue kvaliteedi.

Teine vaimsete kogemuste vorm – “transtsendentaalse jumalikkuse” kogemus – on seotud arhetüüpsete olendite ja sfääridega, mida igapäevases teadvusseisundis pole võimalik tajuda. Seda laadi vaimse kogemuse puhul näivad “lahti rulluvat” või “eksplitseeruvat” (kui kasutada David Bohmi terminit) täiesti uued elemendid, mis tunduvad pärinevat teiselt reaalsustasandilt. Kui kasutada taas varem mainitud analoogiat televisiooniga, võib öelda, et see meenutab olukorda, kus inimene avastab, et seni vaadatud kanali kõrval on olemas veel teisigi.

Vaimsus on seotud erilise suhtega indiviidi ja kosmose vahel ning on oma olemuselt isiklik ja privaatne asi. Võrdluseks, organiseeritud religioon on institutsionaliseeritud grupiviisiline tegevus, mis toimub määratud kohas, olgu selleks tempel või kirik, ning põhineb määratud ametnike süsteemil, kellest osadel võib, kuid ei pruugi olla vaimsete reaalsustega isiklikke kogemusi. Kui religioon muutub kord organiseerituks, kaotab ta sageli täielikult ühenduse oma vaimse allikaga ning temast saab ilmalik institutsioon, mis üksnes kasutab inimlikke vaimseid vajadusi ära, mitte ei rahulda neid.

Organiseeritud religioonid kalduvad looma hierarhilisi süsteeme, mis keskenduvad võimu, kontrollimise, poliitiliste eesmärkide, raha, varanduse ja muude maiste asjade jahtimisele.

Religioosne hierarhia reeglina taunib ja tõrjub oma liikmete vahetuid vaimseid kogemusi, sest need soodustavad iseseisvust ning neid ei saa tõhusalt kontrollida. Sellisel juhul jätkub tõeline vaimne elu üksnes religioonide müstilistes harudes, mungaordudes ja ekstaatilistes sektides. Inimesed, kellel on olnud kogemusi immanentse või transtsendentse jumalikkusega, võtavad enamasti omaks just maailma suurte religioonide müstilistes harudes või nende mungaordudes viljeletava vaimsuse, mitte aga religioonide peavoolu organisatsioonide tõekspidamised. Sügav müstiline kogemus kaldub lahustama religioonidevahelisi piire ning paljastama nendevahelisi sügavaid seoseid. Organiseeritud religioonide dogmatism seevastu kaldub hoopis rõhutama erinevate uskude erinevusi ning sünnitama vastuolusid ja vaenulikkust.

Võib kahtluseta öelda, et organiseeritud religioonide dogmad on teadusega põhiolemuslikus vastuolus – ükskõik kas see teadus põhineb mehhanistlik-materialistlikul mudelil või esilekerkival uuel paradigmal. Vaimsetele kogemustele tugineva autentse müstitsismi puhul on aga olukord hoopis erinev. Suured müstilised traditsioonid on kogunud inimteadvuse ja vaimsete sfääride kohta tohutul hulgal teadmisi, rakendades sisuliselt samalaadseid meetodeid, mida teadlased materiaalse maailma kohta teadmisi hankides kasutavad.

Kõigepealt kutsutakse esile transpersonaalsed kogemused, seejärel kogutakse süstemaatiliselt andmeid ning viimaks toimub nende andmete konsensuslik (“intersubjektiivne”) valideerimine. Vaimseid kogemusi saab, nagu reaalsuse kõiki teisigi aspekte, hoolikalt ja eelarvamusteta vaadelda ja teaduslikult uurida.

Transpersonaalsete nähtuste ning nende nähtuste poolt materialistliku maailmakäsitluse teele veeretatavate takistuste erapooletus ja ranges uurimises ei ole midagi ebateaduslikku. Ainult sellise lähenemisviisiga saab vastata kriitilisele küsimusele müstiliste kogemuste ontoloogilise staatuse kohta: kas need kogemused paljastavad mingi sügava tõe eksistentsi teatavate põhitahkude kohta, nagu igavikulise filosoofia mitmed koolkonnad väidavad, või tulenevad need kogemused ebausust, fantaasiast või vaimuhaigusest, nagu väidab lääne materialistlik teadus.

Lääne psühhiaatria ei tee mingit vahet müstilisel kogemusel ja psühhootilisel kogemusel, nähes mõlemas vaimuhaiguse ilmingut.

Religiooni täiega hüljates ei tee ta vahet ühelt poolt primitiivsetel rahvauskumustel ja fundamentalistide sõnasõnalistel pühakirjatõlgendustel ning teiselt poolt keerukatel müstilistel traditsioonidel ja ida suurtel vaimufilosoofiatel, mis põhinevad psüühika sajanditepikkusel süstemaatilisel introspektiivsel uurimisel. Tänapäeva teadvusuuringud on andnud imaginaalse sfääri olemasolu kohta palju objektiivseid ja veenvaid tõendeid ning kinnitanud seeläbi müstilise maailmavaate, ida vaimufilosoofiate ja koguni pärismaiste kultuuride uskumuste põhilisi metafüüsilisi eeldusi.

 

Allikas: Stanislav ja Christina Grof  “Holotroopne hingamine. Uus lähenemisviis eneseuuringutele ja teraapiale” (ESTRA, 2011)

Pildid: collective-evolution.com, transpersonaalne.ee