Unerütmid on ajas muutunud

24. august 2013 kell 17:19



Saint-Joseph-Reading-By-CandlelightMe oleme harjunud, et täiskasvanute puhul on normaalne on magada öösel kaheksa tundi, siis ärgata ja järgmised 16 tundi jälle ringi toimetada. On leitud aga tõendeid, et veel paarsada aastat tagasi elasid inimesed pisut teistsuguse rütmiga.

 

USA ajalooprofessor Roger Ekirch, kes uuris vanaaja ööelu ja kirjutas sellest ka raamatu, leidis, et tollal ei maganud inimesed kaheksa tundi järjest, vaid hoopis kahe neljatunnise tsüklina, mille vahel oli paaritunnine ärkvelolekuperiood. Vihjeid sellele leidis ta kirjandusest, kohtudokumentidest ja isiklikest ülestähendustest. Ilmselt oli see täiesti tavapärane ja laialt aktsepteeritud unerütm, sest allikates viidati kaks korda öö jooksul magamisele kui tavateadmisele.

Näiteks kirjutas üks Inglise arst, et õppimiseks ja mõtisklusteks on parim aeg just esimese ja teise magamise vahepeal. Teine arst märkis ligi 500 aastat tagasi, et põhjus, miks madalam klass rohkem lapsi saab, on see, et nad olid sageli pärast esimest und vahekorras.

Öösel ülevaloldud tunde kasutati ilmselt erinevalt, kuid tihti jäädi magamistuppa või isegi voodisse, vahel lugema, sageli aga ka palvetama. On isegi spetsiaalsed palved, mida lugeda kahe magamiskorra vahel.

Vana rütmi lõhkus ilmselt tänavavalgustuse ja hiljem elektri kasutuselevõtt, mis tõi öödesse palju rohkem elu. Öö polnud enam kurjategijate ja heidikute pärusmaa ning pimedast ajast sai samuti töötegemise või suhtlemise aeg. Kaks korda magamist hakati pidama aja raiskamiseks ning pikka aega oli see meie mälust täiesti pühitud.

 

Keha mäletab 

Kaks magamistsüklit võib olla küll iganenud meetod, kuid varjatult elab see inimestes ikka edasi. Ilmselt on sellel ka asjaolude kokkulangemisel ka bioloogilised põhjused.

1990-ndate alguses uuris psühhiaater Thomas Wehr valguse mõju meie magamismustritele. Uuringu käigus veetsid 15 meest neli nädalat nii, et nende päevavalguse aeg oli kunstlikult piiratud. Selle asemel, et olla üleval ja aktiivsed harilikud 16 tundi, olid nemad üleval ainult kümme. Ülejäänud 14 tundi veetsid nad suletud pimedas ruumis, kus nad pidid puhkama või magama nii palju kui võimalik. Selline rütm jälgis kesktalvist perioodi, mil päevavalgust vähe ja ööd pikad.

Alguses magasid osalejad väga pikalt, millega nad tegid ilmselt tasa unevõlga, mis on tänapäeva inimeste puhul väga tavaline. Kui nad aga võla tasa olid teinud, hakkas juhtuma midagi kummalist. Nad hakkasid magama kaks korda.

Esimene uni kestis neli kuni viis tundi, siis olid nad mitu tundi üleval ja magasid siis hommikuni. Kokku tuli ikkagi kaheksa tundi. Öösel üleval oldud tunde kirjeldasid eksperimendis osalejad kui ebahariliku rahu aega, mis oli sobiv näiteks mediteerimiseks. See polnud öise vähkremise aeg, millega paljud meist kokku on puutunud, sest katsealused ei olnud öise ärkamise pärast stressis vaid kasutasid aega, et lõdvestuda.

Oxfordi professor Russell Foster toob välja, et isegi kui jälgida meile tavapärast unegraafikut, ei tasu öise ärkamise pärast muretseda: “Paljud inimesed ärkavad öösel üles ja satuvad paanikasse. Ma ütlen neile, et see, mida nad kogevad, on jäänuk ajast, mil valitses bi-modaalne unerütm.”

Sellist rütmi on kirjeldanud ka inimesed, kes on eksperimendi korras talvel elektrivalgusest loobunud. Näiteks J. D. Moyer, kes oma perega kuu aega talvel ilma elektrita elas, kirjutab: “Ma läksin voodisse väga vara, umbes 20.30, ja ärkasin hommikul kell pool kolm. Alguses oli see väga rahutukstegev, kuid siis mulle meenus, et selline rütm oli elektrieelsel ajal tavaline. Pärast seda ma hakkasin keset ööd küünlavalgusel lugema või kirjutama, mis kestis tund või paar, ning läksin siis tagasi voodisse.”

 

Kas peaksime vana rütmi taaselustama?

See, et kunagi magati teistmoodi, ei tähenda tingimata, et see oleks kuidagi kasulikum. Kahe unega võib küll paremini välja puhata, kuid arvatavasti tuleb see sellest, et lased endal teadlikult rohkem puhata, lõõgastuda ja magada. Ilmselt töötaks see samamoodi, kui teha seda 8-tunnise unetsükliga.

Samuti pole meil enam otsest vajadust pimedat aega kodus mööda saata, vaid saame nautida vabadust, mida kunstlik valgus meile annab.

Ka töötab meetod vaid siis, kui on palju pimedat aega. Suvel on selline rütm üsna mõeldamatu. Kuid järgmine kord, kui ärkad keset ööd üles, meenuta oma kaugeid esivanemaid ja leia lohutust mõttest, et nemad tegid seda igal öösel.

 

 

Allikas: Slumber Wise

Foto: parishdeacon.com

 

Toimetas Maarja Aljas