Raamatukatkend: “Veetka talu lugu ehk kuidas linnatüdrukust metsamoor sai”

10. detsember 2016 kell 11:21



FB_banner2 (2)Pereraamatus “Veetka talu lugu ehk kuidas linnatüdrukust Metsamoor sai,” lahkab Metsamoorina tuntud Irje Karjus koos oma nüüdseks täiskasvanud laste Jonatani, Kaspari ja Johanna Mariaga viimase 25 aasta sündmusi linnast maale elama minekust nõuka-aja ja uue Eesti Vabariigi vahetuse segastel aegadel. Avaldame teile lugemiseks väikese sissejuhatuse ja ühe peatüki.

 

See juhtus siis kui maale elama minemine polnud veel popp. Ka ökokogukondi ei olnud. Oli 1990. aasta, Vabariigi sünniperiood. Kaks noort inimest – üks Tallinnast, teine Tartust – istusid sinisesse Ladasse ja põrutasid linnast välja, eesmärgiga leida kodu. Kodu leiti Eestimaa kaugeimast nurgast, paksu metsa ja sillerdava järve veerelt. Tänaseks on see talu tuttav tuhandetele inimestele, kes Metsamoori Perepargi Veetka talu külastanud.

See on lugu ühe pere arengurõõmudest ja -valudest ühiskonna arengu taustal. Raamat räägib armastusest ja armastuse muutumisest, unistustest ja unistuste purunemisest, lootusest ja lootusetusest. Sellest, kuidas saada lastega hakkama pärapõrgus, ehitada külakogukonda ja arendada ettevõtlust. Ja mis kõige olulisem, kuidas säilitada usku, et ka kõige keerulisematest olukordadest on võimalus välja tulla.

Irje Karjus: “Mõtlen sageli, et kui nooremana oleks olnud selline teadlikkus nagu elukogemusega on tulnud, kuidas siis oleks kõik elus kulgenud. Kuidas vahendada noortele kogemust, et eelkõige armasta ja austa iseennast, siis jaga seda mehega ning seejärel vahendage see koos lastele, kuidas teha hobist töö ja siduda see perega, kuidas õppida nautima elu, kuidas võtta vastutus pere tervise eest? Kirjutades seda raamatut, laotasin oma elurollid enda ette ritta ja tegin süvaanalüüsi oma sisemisele minale. Arvan, et inimesed peaksid endale andma võimaluse rääkida ka teistele oma lugusid, sest siis me just kui loeks mitut
eluraamatut korraga ning meis käivituvad äratundmise, kaasatundmise ja ühtetundmise energiad.”

 

15. peatükk

VAATAME ELU LÄBI LILLEDE ehk sisenemine looduse tagatubadesse

Kui praegusel ajal on mul loenguteemasid, millega Eestis ringi käin ja mida ka oma Herbaatika ja Holistilise Fütoteraapia koolis käsitlen, kümmekond, siis pean tõdema, et teemal „Taimede energeetika ja sõnumid“ võin ma rääkida lõpmatuseni. See teema on seotud lillevetega ja need on minu „lapsed“. Ma olen need „sünnitanud“ läbi katsetuste, proovimiste, testimiste, kogemiste, sadu ja sadu kordi uuesti proovimiste. Nii, nagu kunstnik loob maali ja kirjanik kir-jandusteost, muusik helipala, olen mina saanud luua midagi vaimustavat loodusest. Ma pole neid mitte lihtsalt pajas keetnud ja pudelisse pannud, vaid ka hinges keetnud ja valmistanud, neile peale laulnud ja puhunud, sõnunud ja loitsinud. Tahaksin seda teemat veidi pikemalt tutvustada, et teadmine sellisest imelisest veest jõuaks rohkemate inimesteni ja hoiaks nende hinge.

Lilleveed on taimedest tehtud destillaadid. Lillevete valmistamiseks kasutan ma taimede lehti, pungasid ja õisi, mis sisaldavad eeterlikke õlisid. Iga taim on vaja korjata erilise hoole ja armastusega. Seejärel järgneb destilleerimine: allikavesi, mille kohale on asetatud taimed, aurustatakse tulel spetsiaal-ses nõus ja seejärel jahutatakse kiirelt.

Lillevee toime sarnaneb elava taime toimega, kuid on kontsentreeritum. Taime eeterlikest õlidest ja taimemahladest tekib aurustumise abil energoinformatiivne hologramm, mille mõju energiaväljadel on võimendunud taime energoinformatsioon. Mis kõige tähtsam – lillevee toime avaldub taime ja inimese koostöös. Teatavasti reageerib vesi sinna laetavale informatsioonile, kuid ta ka säilitab selle informatsiooni. Kvantfüüsika põhimõtte järgi eksisteerib meie elus see, millele me tähelepanu pöörame. Niisiis, kui lillevette on salvestunud taime eeter – infoväli, siis see, kes seda vett teadlikult laeb, salvestab sinna ka oma informatsiooni. Lilleveed kannavad kaasas ja hoiavad koha ning nende valmistajate hologramme. Taimede ja lillevee tundma õppimine on nagu luuletuse lugemine. Teed raamatu lahti ja loed luuletuse läbi – tead, saad aru, et oli luuletus, loed teist korda läbi, hakkad aimama, et oli hea luuletus. Kui loed kolmandat korda, hakkad aru saama autori mõttest või tundeväljendusest, kui loed neljandat korda läbi, hakkavad tekkima iseenda mõtted. Kui jõuad viienda korrani, hakkavad tekkima seosed autori lähenemise ja enda arusaamise vahel, kuuendat korda lugedes tundub, et armastad seda luuletust ja seitsmendat kord loetuna hakkab see salvestuma mällu ja mõttemustritesse. Täpselt sama toimub ka taimemaailma mõistmisel ja selle paremaks ning sügavamaks mõistmiseks lillevete kasutamisel.

Käies Tallinnas Sternum koolituses homöopaatiat õppimas, kuulsin seal inimesi rääkimas lilleveest. Meie koolitaja Ülle Liivamägi rääkis, et Soome lillevete tootja otsib taimekasvatajat, kes suudaks puhtas looduses kvaliteetseid taimi kasvatada, kuna Soome taimekasvatajate seas on tekkinud probleemid ja lillevesi rikneb. Juba tookord mõtlesin, et võiks proovida, kuid ilmselt polnud veel õige aeg, ma polnud sel-leks veel küps. Kuid juba siis, kui käisime Frantsila talus naistega talu toimimist uurimas ja nägime seal lillevee tegemise näitlikku õppetundi, tekkis minu sees äratundmine, et see ongi minu asi. Tegelikult tekkis juba siis kuskil minu sügaval sisimas mingi tuttav tunne, millest alles nüüd aru olen saanud: see nimelt pole ainult minu selle elu kogemus, olen seda ka varem teinud. See on pigem midagi äratundmise moodi. Aga alustan algusest.

Esimese lillevee tegin kummelist. Kuna mingit retsepti polnud, tegin tunde järgi. Panin peenralt nopitud kummelit-aimed kuuma vette ja ootasin, mis imevesi jahuti torust tilkuma hakkab. Olin varem Rootsis nuusutanud kummeli lillevett ja enam-vähem teadsin, milline see olla võiks. Andsin kummelivett nuusutamiseks ka Eleryle, kes mulle külla oli tulnud, kuna tema oli varem lilleveega rohkem kokku puutunud. Ta nuusutas, nuusutas mitu korda ja ütles siis, et iseenesest on ju kummeli lõhnaga küll, aga päris õige tunne ei ole. Mhmm, mis seal siis olla võib? Proovisin kümneid ja kümneid kordi, enne kui taipasin – selleks, et saada energeetiline lillvesi, tuleb taimedega suhelda, tuleb astuda taimedega dialoogi veel enne, kui nad korjata. Ja siis, ühel päeval, oli tule-mus õige ja võimas. Olin taimed korjanud päikesepaistelisel keskpäeval ja pannud nad siis korraks veel vilusse laadima. Suhtlesin mõttes taimedega kogu pika protsessi jooksul. Kui lillevesi tilkuma hakkas, tundsin kohe, et seekord on tulemus teistsugune. Sellest ajast peale algas minu elu üks huvitava-maid etappe – tunnete ja tajumiste aeg, meelte teravdamise aeg. Laadisin taimed enne valmistamist ja lilleveed peale valmistamist, laulsin neile ja sõnusin. Valmistasin lillevett elaval tulel. Sidusin mõttes maa, vee, tule ja õhu elemendi. Kasvasin ise koos protsessiga iga kord. Inimesed, kes on proovinud minu lillevett, teavad, et need erinevad kõigist teistest maa-ilmas. Nad on nagu minu „lapsed“ – hoitud ja armastatud. Muidugi, nii nagu lastega ikka, juhtus ka lillevee tegemisega igasugu asju, mis andsid vajalikke õppetunde. Nii oli näiteks õppetund kodukeemiast.

Ühel päeval, kui olin vastu võtnud mitu huviliste gruppi, panin lillevee õhtul hakkama. Siis tegin seda veel loitsukeldri ees pliidil. Tookord kedagi teist kodus ei olnud ning mõtlesin, et on hea võimalus puhata ja omaette olemist nautida. Heitsingi korraks puhkama… ja puhkasin hommikuni. Ärgates oli esimene mõte – lillevesi. Hüppasin voodist püsti ja jooksin alasti, nii nagu ma voodis olin, oma lillevett vaatama.

Aga ega tulega nalja ole. Kohe, kui uksest välja sain, tundsin vänget kärsahaisu. Muidugi oli kogu taimepuru potis täiesti kõrbenud ja kõrbenud olid ka kõikvõimalikud torukesed ja pilukesed, mis seadmel on. Olin täiesti segaduses ja ei teadnud, mida selle kärsanud aparaadiga peale hakata. Sünteetilisi puhastusvahendeid kasutada ei tohi, kuna tegemist on energeetilise saadusega ja nii ei saa lubada sellesse ühtegi ainejääki. Omast tarkusest püüdsin äädikaga leotada ja kuumutada, kuid see polnud hea mõte. Kuna tegemist oli vask-nõuga, siis tekkis oksüdatsiooniprotsess. Uurisin internetist ja leidsin, et kõige paremaks kõrbenud mustuse eemalda-jaks loetakse ketšupit. Just samal ajal tulid mulle külla head tuttavad, kellest üks tundis maaülikooli üht lugupeetumat keemikut. Helistasime talle ja küsisime, millist puhastusvahendit võiks kasutada, et peeneid torusid puhtaks saada. Äädikhape, sidrunhape, õunhape – milliseid happeid veel saaks kasutada, ja jõudsime ühtäkki fosforhappeni. Kus seda on? Coca-Colas muidugi. Läksin siis kohalikku poodi ja ladusin letile kaks kõige suuremat ketšupipudelit, igaks juhuks veel tosina jagu sidrunhappe pakke ja kaks suurt Coca-Colat, üks neist aspartaamiga. Müüja vaatas mind, silmad pärani, teades, et tegemist on terviseteadliku inimesega ja mis ma muud oskasin öelda, kui et nüüd läheb peoks. Tulin siis koju, nühkisin pada ketšupiga ja tõepoolest, pada hakkas hiilgama, aga kuidas saada puhtaks peenike jahutustoru, kuhu niisama ligi ei pääse, ja mis oli seestpoolt samamoodi süsimust. Mõtlesin, et proovin siis Coca-Colat, kuigi mul erilist usku sellesse polnud. Valasin joogi torusse, sulgesin mõlemad otsad ja asetasin selle päikese kätte toimima. Suur oli minu imestus, kui ma viieteistkümne minuti pärast valasin toru tühjaks ja see läikis seest nagu prillikivi. Kas te kujutate ette, veerand tundi ja vasktoru puhas! Mida teeb see jook meie soolestikus?!

Lillevee tegemisest sai minu kirg ja hobi. Valmistasin seda erinevatest taimedest, erinevatel aegadel ja kasvuperioodidel ning kasvasin koos sellega.

 

Allikas: Irje Karjus, Jonatan Karjus, Kaspar Karjus, Johanna Maria Karjus “Veetka talu lugu ehk kuidas linnatüdrukust Metsamoor sai” (Tervise Kodu, 2016)

Pilt: Metsamoor