Ettevõtja Evelin Liiva: “Tõde” maaelust, millel reaalsusega mitte mingit pistmist ei ole

24. november 2017 kell 21:15



evelin liiva 2Ettevõtja Evelin Liiva, kes on varasemalt Telegrami lugejatele tuttav mahlaka artikliga “Ettevõtja: Olen alati naiivselt uskunud, et on õiglane olla aus kodanik. Täna ma enam nii ei mõtle“, avaldas oma Facebooki seinal taas südika postituse, seekord vastulausena Barbi Pilvre sõnavõtule

 

Tere Barbi!

Mina olen Evelin ja kirjutan Sulle esimest korda. Ise salamisi loodan, et ka viimast korda.
Tahtsin ennast tutvustada.
Olen 43- aastane naine, kes elab maal. Juba ammu. Korteris elades läksin nädalalõppudel esimesel võimalusel maamajja.

Kunagi ammu korteris elades olid mul teisel pool seina naabriteks leedulanna ja venelane, kes kogu aeg jõid, kuniks mees roostes pussnoa naise sisse torkas. Mees, kui ta just surnud ei ole ja vangist peaks kah väljas olemas, ostab oma alkoholi nüüd vast Põhjakeskusest.

Räägid, et maainimene on tänapäeval mobiilne. Olen nõus, seda olen ma küll. Vuran aga jõudumööda mööda Eestit tööd teha, järgmine kuu lendan Indoneesiasse ja paar kuud tagasi tulin Itaaliast. Aastaid tagasi käsime naistega Tšehhist kaupa toomas, 4 naist, 5000 km ja 6 päeva.
Tšehhist tõime meestele kohalikku õlut ka, seega ei käinud me mitte Lätis õlle järgi, vaid Tšehhis.
Maainimene on ikka tegija, on ju!

Mul on siin maal naabrid ka. Palju väikeseid lapsi, paar mahetalu, palju mobiilseid noori inimesi.
Ma tean, kui raske on Sinul, targal ja laialdase silmaringiga inimesel uskuda, aga tead mida me enamjaolt siin maal teeme?
Ma tean, see ehmatab Sind ja Sa keeldud uskumast, aga me teeme TÖÖD.
Uhh, kole sõna, sest Sina ju tead, et me joome õlut ja käime seda Lätist toomas.
Kui me kokku saame, siis me arutame uut maksuseadust, et kuidas ja mismoodi siis ikkagi ette ennustada, palju teenime, sest paljud meist teevad mitme kohaga tööd.
Veel arutame me seda, kui kurb ja kohati ka õudne on see, kuidas metsad meie ümber järjest langevad ja ikka koos linnupoegadega…
Siis arutame me seda, et tasuta bussisõitu te juba hoogsalt planeerite, aga millal maanteede äärde peldikud tulevad?
Just, just, millal meie riik nii kaugele jõuab, et vene turist ei pea meil küla servas metsas kükkima ja mina ei pea iga jumala päev kellegi riista nägema külatee ääres?

Tulles tagasi maainimese mobiilsuse juurde, siis jah, liigun ma palju ja väga palju aasta lõikes ka pimedal, ööhakusel ajal.
Peamine mure ei ole praegu, üllatus, üllatus, kust hilisel tunnil alkoholi saab, vaid see, et teed on kuram klaaslibedad, ikka nii libedad, et kõhe on. Jaa, ma tean, soolapuistur tuleb alles hommikul, nii on ette nähtud.
Kui aastaid tagasi lumetorm Monika oli, istusime me siin maal lumevangis 4 päeva.
Ei õlut, ei viina, mitte midagi.
Mure oli hoopis see, kuidas kassid teises külas söödetud saab.
Mis kassid küsid Sa?
Tean, ka see ehmatab Sind, aga ma alkoholi ei joo ja kuna raha jääb kohutavalt palju alles, siis mul on kassidele loodud turvakodu. Üles korjatud, täis söödetud, paksud, õnnelikud kassid. Tänaseks ka mõned maanteede äärde „unustatud“ koerad.

No ja me siis sumpasime kilomeetreid jalgsi, et käidud saaks.

Ma võiksin Sulle pikalt kirjutada, milline argipäev TEGELIKULT maal on, aga ma kahtlustan, et see on ajaraisk, sest Sul on Sinu peas niikuinii oma tõde, millel reaalsusega mitte mingit pistmist ei ole ja seda ma Sulle kirjutada tahtsingi, et: Barbi, enne, kui ütled, mõtle!

 

Evelin Liiva

 

Allikas: Facebook

Foto: Evelin Liiva erakogu