Valitsus rahva vastu: see läheb ainult hullemaks

28. juuni 2013 kell 9:47



police-stateKõik valitsused – kommunistlikud, kapitalistlikud, fašistlikud, monarhistlikud, teokraatlikud jne – elatuvad koorimisest. Nad võtavad jõu või jõuga ähvardamise abil tootlikelt inimestelt raha. Ükskõik, kui ilustatud või õigustatud see fakt ka poleks, jääb see valitsemise keskseks tõsiasjaks, kirjutab Paul Rosenberg lehel Free-Man’s Perspective.

 

See on lihtne, kuid häiriv tõde: riigi viimase staadiumi tegutsemisviis peab alati olema “valitsus rahva vastu” – viis, mis on loomupäraselt kiskjalik. Ja see pole mitte selle pärast, et osalejad oleksid kõik sotsiopaadid (kuigi paljud on).

Enamiku ajast proovivad valitsused iga hinna eest vaikselt koorida, näiteks palkade maksustamisega, kus raha võetakse enne ära, kui see tootja kätte jõuab. Sel samal põhjusel on traditsioonilised olnud ka tollimaksud – keskmine inimene ei näinud neid kunagi ega tundnud end ärakasutatuna.

Kuid kui valitsused on ülemäära laiendatud, kaotavad nad vaikse koorimise luksuse ja muutuvad agressiivsemateks. See on lihtsalt see, mis juhtub pikaajaliste, monopolistlike institutsioonidega nagu valitsused. Nad kulutavad meeletult, et ennast heast küljest näidata ja avastavad siis, et vajavad rohkem raha. Nad pole valmis oma kulutusi piirama, niisiis on neil kaks valikut.

1. Valuuta degradeerimine, mida nad teevad alati esimesena. Kuid see trikk ei tööta kunagi väga pikalt, sest rahvas kasutab äri ajades oma pead ja kohandab oma hindu, et degradeerimise vastu võidelda.

2. Pigistada tootjad tühjaks, igal võimalikul viisil.

 

Legitiimsuse probleem

Te võite imestada, miks valitsused ei võiks lihtsalt oma kulutusi vähendada. See näib ilmse valikuna. Kuid nad ei saa kulutusi vähendada ilma, et nad rikuksid oma võimsa kaitsja ja inimliku kaastundeallika kuvandit. Inimesed maksavad makse meeleldi just selle kõrge ja võimsa kuvandi pärast; kaota kuvand ja kaotad maksudega nõustumise.

Mõelge selle üle: Lääne valitsused portreteerivad end kui nõrkade päästjaid, haigete ravijaid ja kõikide probleemide lahendajaid. Aga kui nad lõpetavad vaeste kinnimaksmise, tulevad mässud ja tootjad saavad kannatada. Kui neid enam ei kaitsta, võivad nad mitte enam nõustuda sellega, et nende raha päevast päeva ära võetakse.

Valitsused toimivad pigem legitiimsusel kui jõul. Kui nad kaotavad legitiimsuse, on nendega kõik. Seepärast ei saa nad ka raiskamist lõpetada.

 

“Valitsus rahva vastu” filosoofia praktikas

Meie läänetsivilisatsioon on oma hilises staadiumis, just nagu Rooma viiendal sajandil või Kreeka kolmandal ja neljandal sajandil e.m.a. või nagu egiptlased ja sumerid enne neid. Selles faasis kerkivad kõigil üles täpselt samad põhiprobleemid, kuid kasutame näitena Roomat, sest see on meile lähim nii ajaliselt kui ka temperamendi poolest.

Vaadake allolevaid graafikuid.

Esimene näitab roomlaste raha degradeerimist, kus hõbemüntidele hakati vermimisel juurde segama üha rohkem odavaid metalle (näiteks pliid):

silver-content-roman-denarius

Vaadake nüüd järgmist, mis näitab USA dollari degradeerimist, mis avaldub võlale põhineva valuuta loomises:

value-us-dollar

Need on oma olemuselt sama graafik, mis näitab sama fenomeni.

Roomas järgnes sellele tootjate ärakasutamine.

Rooma maksustas täiesti teistsugustel alustel kui tänapäeva valitsused, nii et seda kõike ei saa siin lahti kirjutada, kuid järgnevalt on välja toodud mõned tähtsamad punktid.

  • Kohalikud valitsejad, kes pidid makse koguma, ei suutnud Rooma nõudmistega sammu pidada ja hakkasid põgenema. Rooma ei suutnud enam leida kedagi, kes oleks neid väga kõrgeid positsioone tahtnud, ükskõik, kui palju prestiiži nendega ka seotud poleks olnud.
  • Rahvas õppis makse vältima ja Rooma andis vastukäiguna välja uusi seadusi. (See aitas kaasa feodaalorjuse kujunemisele keskajal.)
  • Rahvas põgenes germaanlaste ja frankide aladele, mis Roomat ümbritsesid.

Seda võiks jätkata pikalt, kuid pole vist vaja. Olid maksud sissetuleku pealt, maksud müügi pealt, juhuslikud maksud, põllumajandusmaksud, otsesed konfiskeerimised jne. Kui sul oli sõber, kes oli imperaatorile lähedal, oli sul võimalus tähelepanuta jääda, kuid kui ei, siis veristati sind armutult tühjaks.

 

Teie valikud praegu

On vist üsna selge, et me oleme samal tsivilisatsiooni tasemel kui hilis-Rooma. Mis meiega juhtuma hakkab, ei ole päris sama, aga see on sarnane. Üks suur eelis, mis meil on, on informatsioon. Kui me paneme tähele, siis me oleme võimelised nägema, mis hakkab juhtuma enne krahhi. Me saame ka kohanduda, et enamikku tagajärgi vältida. Meile ei pruugi meeldida, et me peame pidevalt kohanema, kuid ajalugu ei anna meile palju valikuid – hilise staadiumi mega-institutsioonid käituvad nagu hilise staadiumi mega-institutsioonid.

Ja lühemas plaanis ei kao “valitsus rahva vastu” filosoofia mitte kuskile. Tegelikult on tõenäoline, et asjad lähevad veel palju halvemaks. Meie valik on, kas kaome tee pealt eest või ei.

 

 

Allikas ja graafikud: Free-Man’s Perspective

Foto: thelibrarian.ca

 

Toimetas Maarja Aljas