Inimesed hakkavad mõistma USA jälgimisriigi ulatust?

15. mai 2013 kell 12:55



IAO-logoMai alguses avaldas The Guardian huvitava kolumni, mis esitas küsimuse, kas kõik telefonivestlused on salvestatud ja USA valitsusele ligipääsetavad. Artikkel jõudis järeldusele, et ilmselt see nii ongi. Viimastel päevadel lisandus teemale veel skandaal, mis lahvatas uudisteagentuuri AP kõnede jälgimise ümber ja mis aitab ilmselt teema teadvustamisele tublisti kaasa.

 

USA jälgimisriigi suutlikkus ja toimimine on üldsusele pea täielikult teadmata, sest nagu enamus tähtsaid asju, mida USA valitsus teeb, on seegi külg varjatud paksu saladusteloori taha. Kuid kilde kokku pannes võib saada päris hirmutava pildi.

 

Endine FBI töötaja kinnitab massilist jälgimist

Kui meedia arutas põhjalikult Bostoni pommirünnakut, siis üheks teemaks, millega tegelesid eriti aktiivselt pisut kollasemad telesaated, oli see, kas Tamerlan Tsarnajevi 24-aastane ameeriklannast abikaasa teadis midagi mehe plaanidest. Anonüümsed valitsusallikad andsid teada, et nad on selle kindlaks tegemiseks keskendunud Tsarnajevi ja tema naise enne ning pärast rünnakut toimunud telefonikõnedele.

CNN-I ajakirjanik palus kommentaari endiselt FBI terrorismivastase üksuse agendilt Tim Clementelt, et kindlaks teha, mida see täpselt tähendas ja kuidas see võimalik on. Küsimusele, et kas jutt käib ainult kõneposti kuulamisest, vastas Clemente üsna selgesõnaliselt, et rahvusliku julgeoleku tagajatel on viise, kuidas kõik asjassepuutuvad kõned taastada ning et see kehtib absoluutselt kõikide kõnede kohta. Samuti mainis ta, et sellisel teel saadud informatsioon pole päris selline, mida FBI kohtus tahaks esitada, aga et see võib aidata uurimisel.

Järgmisel päeval intervjueeriti Clementet CNN-i poolt taas ning seekord küsiti juba eelmisel õhtul tehtud märkuste kohta kõikide kõnede lindistamise kohta. Siis paljastas mees, et jutt ei käi mitte ainult kõikide kõnede pidevast salvestamisest, vaid ka kogu digitaalse suhtluse salvestamisest.

 

 

Paljud räägivad, kuid keegi ei kuula

Kolumni autor Glenn Greenwald asub seejärel otsima sellele hüpoteesile kinnitust ja leiab minevikust nii mõnegi vihje, mida üldsus suures osas eiranud on. Näiteks rääkis USA telekommunikatsioonihiiu AT&T endine tehnik juba 2007. aastal ajakirjandusele dokumentidest, millele ta üsna juhuslikut tööandja juures sattus ja mis kirjeldasid, kuidas firma võimaldab rahvuslikule julgeolekuagentuurile (NSA) ligipääsu e-postile, teostatud internetiotsingutele ja kõnedele. NSA ametnikke märkas ta firma peakontoris juba 2002. aastal, kui terrorismivastase võitluse sildi all läbi viidav jälgimine plahvatuslikult kasvamas oli.

2010. aastal avaldas Washington Post, et iga päev salvestab NSA 1,7 miljardit meili, telefonikõnet ja muul viisil toimunud kommunikatsiooni.

Paljastustega on välja tulnud ka endine NSA ametnik William Binney, kes lahkus agentuurist, et protestida sealse süstemaatilise jälitustegevuse vastu, mida viiakse läbi tavakodanike õigusi rikkudes. Binney kinnitas, et andmeid kogutakse absoluutselt kõigi kohta ja et see võimaldab võtta sihikule igaüht.

Kaks senaatorit, Ron Wyden ja Mark Udall, on samuti juba aastaid hoiatanud, et ameeriklased oleksid rabatud, kui nad saaksid teada, kui suures ulatuses USA valitsus jälgimistegevust läbi viib.

2010. aastal äratas kogu maailma tähelepanu uudis, et Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide valitsused keelasid ära osade Blackberry funktsioonide kasutamise, sest nad ei suutnud kogu seal liikuvat infot jälgida. Obama administratsioon mõistis sellise käigu hukka, sest selline käitumine ähvardab põhivabandusi. Vaid kuus nädalat hiljem nõudsid nad ise, et kõikidel digitaalse kommunikatsiooni vormidel peab olema valitsuse jaoks tagauks, mille abil nad kogu tegevust jälgida saaksid. Araabia Ühendemiraadid osutasid selle peale, et nad soovisid ju täpselt seda sama, mida Obama administratsioon ja seda samadel põhjustel – riikliku julgeoleku tagamine ja korrakaitsjate abistamine.

Kui 2002. aastal oli terrorismivastane hüsteeria oma kõrgpunktis, proovis Pentagon luua täieliku informatsiooniteadlikkuse (Total Information Awareness) programmi, mis avalikkuse suure vastuseisu tõttu siiski ametlikult seisma pandi. Muidugi toimub see kõik nüüd teise nime all ja ilma avalikkuse tähelepanuta, kuigi projekti üdini aus nimi ja seda läbiviiva üksuse logo, mis kujutas kõikenägevat silma poolt maailma jälgimas, oleks tegelikult päris hästi sobinud (vt artikli juures olevat pilti).

 

Ameeriklased hakkavad ärkama

Mõned viimasel ajal tehtud uuringud näitavad, et ameeriklased on hakanud muret tundma vabaduste pärast, millest nad terrorismi nimel loobuma on pidanud. Isegi need inimesed, kes väidavad, et nende jaoks pole teema oluline, lukustavad oma magamistoa uksi ja kaitsevad oma paroole. See on ka põhjus, miks USA valitsus nii kiivalt oma jälgimistegevuse ulatust varjab. Nad kardavad, et kodanikud peavad sellist tegevust lubamatult sekkuvaks ja ähvardavaks, nagu see juhtus siis, kui 2002. aastal kuuldi Pentagoni TIA programmist.

 

Ajakirjanike suukorvistamine

Sellel esmaspäeval teatas uudisteagentuur Associated Press (AP), et USA justiitsministeeriumi valduses on ajakirjanike ja toimetajate kahe kuu telefonivestluste lindistused, mis hõlmavad rohkem kui 20 liini (seal hulgas kodused telefonid ja mobiilid). See algatas suure pahameeletormi ja tõstatas taaskord küsimuse ajakirjandusvabaduse kohta.

AP jälgimise põhjuseks tuuakse eelmisel aastal aset leidnud leket, mis kergitas saladuseloori CIA tegevuse kohta Jeemenis. Lekke põhjustanud ametnike kõrvaldamiseks ja uute lekete vältmiseks hakkaski justiitsministeerium ajakirjanike tegemistel silma peal hoidma.

 

Allikad: The Guardian, The Guardian 2, AP

 

Toimetas Maarja Aljas