Mesilaste massiline hukkumine on tuliseks teemaks olnud juba ligi kümme aastat, eriti tõsiseks on asi muutunud aga viimastel aastatel. Peamine põhjus, mille tõttu mesilased hukkuvad, on seni teadmata põhjustel toimuv mesilaspere kollaps. Kollapsi korral kaovad tarust ootamatult täiskasvanud töömesilased ning tarudesse allesjäänud mesilasepere liikmetel – emal koos noorte mesilastega – tuvastatakse mitmeid ohtlikke seen-, viirus- ja bakteriaalhaiguseid. Nüüd aga loodavad teadlased saada abi loodusest, proovides mesilate raviks puuseene leotist.

Selleks, et mesilased püsiksid hea tervise juures, on vajalik, et nende toidus oleks piisavalt õietolmu, õienektarit ja vett. Kuid Washingtoni osariigi ülikooli teadlase Steve Sheppardi laboratooriumis täidetakse nende toiduvoolikud häguse pruuni vedelikuga. Tema mesilased saavad tõhusa annuse seeneleotist. Sheppard kommenteerib: “Kui see teeb seda, mida loodame, on tulemus revolutsiooniline. Mesinikel hakkavad muud lahendused otsa saama.”

USA-s hukkus peamiselt mandlipuude tolmeldamiseks peetavate mesilaste hulgas aastail 2006–2011 igal talvel ligi kolmandik mesilaskolooniatest. Alates 2012. aastast hukkub igal talvel ligi veerand kolooniatest. Teadlaste sõnul on mesilaspere kokkukukkumise sündroomi  põhjuseks vähemalt 60 erineva keskkonnateguri koosmõju, sealhulgas pestitsiidid, haigused, parasiidid, vaegtoitumine, rändmesindus (mesindamisviis, mille puhul viiakse mesilaspered kohtadesse, kus õitseb massiliselt korjetaimi) ja kliimamuutus.

Ohtlik vaenlane varroalest

Kaks teadlast, Paul Stamets ja Steve Sheppard on pannud pead kokku ja uurivad mesilaste ravimises uut ebatavalist ravimit – puuseent. Üks mesilaste talvise hukkumise põhjuseid on parasiit varroalest. Sheppard on aastakümneid püüdnud aretada mesilasi, kes oleksid varroalesta ja selle kaudu levivate haiguste suhtes vähem vastuvõtlikud, kuid teda on saatnud vähene edu.

Ravimata jääv varroalest hävitab mesilaspere keskmiselt kahe aastaga. Lestad kinnituvad mesilase kehale ja toituvad selle verest. Võrreldes lesta suurust mesilase suurusega võib tuua paralleeli, et see on nagu pannkoogi-suurune parasiit kinnituks inimese peale ja hakkaks verd imema. Lisaks kannavad varroalestad mitmeid viiruseid, mis omakorda põhjustavad deformeerunud tiibadega mesilasi ja vastsete hukkumist. Ning parasiit ise paljuneb kiiresti ja saavutab kiiresti ka resistentsuse keemiliste tõrjevahendite vastu. Seetõttu otsustas Sheppard koostöös Stametsiga uurida hoopis ebatavalisemat lähenemist.

Mesilaste tee jälgimine

Stamets esitas alustuseks küsimuse: “Oleme käinud Kuu peal ja Marsi peal, kuid me ei tea, kus käivad mesilased?” Ta märkas esimest korda seente ja mesilaste omavahelist suhet, kui jälgis oma tagahoovis kasvavate seenejuurte peal toitumas käivaid mesilasi. Viimastel aastatel on leitud, et haruldased seened, mis kasvavad vanades metsades, võivad aidata võidelda paljude viirushaigustega, sealhulgas tuberkuloos, rõuged ja linnugripp.

Stametsi hakkas huvitama, kas ka mesilased saavad puuseentest samasugust kasu. “Mesilastel on immuunsüsteem, täpselt nii nagu meilgi. Need seened on nagu miniatuursed farmaatsiatehased,” sõnas Stamets. Nii saigi alguse uuring, mille käigus söödetakse varroalestaga nakatunud mesilastele seeneekstrakti. Esialgsete tulemuste põhjal võib järeldada, et viit eri tüüpi puuseentel on omadus vähendada mesilase organismis viirusi ning pikendada mesilase eluiga.

Parasiitide hävitamine ilma mesilast kahjustamata

Lisaks püütakse leida tõhusat tõrjevahedit varroalesta enda vastu. Putukatele mürgiseid seenorganisme on juba aastaid kasutatud alternatiivina keemilistele pestitsiididele ning nüüd näitavad uuringud, et teatud tüüpi seenorganism aitab nõrgestada ka varroalesta. Sheppard ja Stamets usuvad, et on leidnud seenorganismi, mis hävitab varroalesta, kuid ei kahjusta sealjuures mesilasi.

Sel sügisel loodavad nad laiendada oma eksperimente partnerluses Washingtoni osariigi suurima mesiniku Eric Olsoniga. Olsoni mesilastest suri viis aastat tagasi välja kaks kolmandikku varroalesta nakkuse tõttu. Peale mitmeid aastaid, kui tal õnnestus parasiiti tõhusalt tõrjuda, viis ta taas oma mesilased California osariiki mandlipuid tolmeldama ning kaotas sellele järgnenud talvel taas peaaegu pooled oma mesilasperedest. Olson on annetanud 50 000 dollarit Sheppardi uuringute läbiviimiseks, kuna ta on mesilaste tuleviku ja ellujäämise pärast tõeliselt mures.

Vaata lisaks: Lühitutvustus Sheppardi ja Stametsi uuringu kohta

Paul Stametsi loeng

Allikas: pbs.org

Foto: jeffereyjaxen.com

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.