Talvine vitamiinipomm – tsitrusviljad

26. detsember 2013 kell 14:40



1-1232147469Qp3QTsitrusviljad on saanud Eestis peaaegu rahvuslikuks jõulutoiduks. Ajal, kui viimased kodumaised puuviljad hakkavad otsa saama, aitavad C-vitamiini rohked mandariinid, apelsinid ja sidrunid meie tervist toetada, kuid toovad kaasa ka allergiaid ning kõhulahtisust. Tsitrusviljade pere on suur ning eri liikide hulk ebaselge, kuna tsitruse perekonna esindajad ristuvad kergesti omavahel. Arvatakse, et perekonna kolm esivanemat on näsasidrunipuu, pomelipuu ja harilik mandariinipuu. Mis on mis tsitruste peres ning miks me neid just jõulude ajal nii palju sööme?

 

Tsitrusviljad pärinevad Lõuna- ja Kagu-Aasiast ning Malai poolsaarelt ning need eelistavad troopilist või lähistroopilist kliimat. Tänapäeval viljeldakse tsitrusviljalisi kõikjal lähistroopilistes piirkondades: Lõuna-Hiinas, Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Brasiilias, Lõuna-Aafrikas, Iisraelis ja Vahemeremaades (peamiselt Hispaanias, Itaalias ja Kreekas). Eestisse jõuavad need valdavalt Hispaaniast ja Itaaliast, vähem Kreekast.

 

Miks me mandariine just jõulude ajal sööme?

Traditsioonilise jõulutoiduna tuntakse mandariine USA-s ja Kanadas. Arvatakse, et see komme pärineb 1880-ndatest, kui Jaapani immigrantidele USA-s saadeti kodumaale jäänud peredelt uue aasta kingiks mandariine. See komme levis kiiresti ning paljude jaoks hakkas Jaapanist imporditud mandariinide saabumine tähistama jõuluhooaja algust. Peamine põhjus, miks need on aga saanud jõulutoiduks, on see, et tsitrusviljade tipphooaeg Lõuna-Euroopas algab novembri lõpus ja detsembri alguses. Sel ajal on neid võimalik suures koguses transportida ja soodsa hinnaga müüa. Kasvupiirkondades ei seostata tsitruseid valdavalt pühadega, samuti nagu eestlased ei seosta õunu ühegi kindla pühaga.

Tsitruspuud on keskmiselt 5–15 meetri kõrgused, igihaljad ja lihtlehised. Lehed on tumerohelised, nahkjad, ovaalsed, tavaliselt terveservalised, mõnel liigil hambulise servaga. Õied valged ja tugeva magusa lõhnaga. Viljade valmimine võib kesta üle aasta, seetõttu pole haruldane, kui ühel puul on korraga õied, viljahakatised ja viljad.

Kuna tsitruste ristamine on suhteliselt kerge, on püütud liikidevaheliste hübriididega vähendada tsitrusviljade puudusi, nagu näiteks rohke seemnete sisaldus, mõrkjas maitse või kõva sisekest. Näiteks apelsin on pomeli ja mandariini ristand, greip omakorda apelsini ja pomeli ristand.

 

Bergamotapelsin

Earl Grey teed tuntakse hästi. See on iseloomuliku lõhna ja maitsega musta tee segu. Kuid vähem on teada, et see on maitsestatud tsitrusviljast saadud eeterliku õli abil. Bergamot, millega seda teed maitsestatakse, on umbes apelsinisuurune vili, mille viljaliha on kollane nagu sidrunil. Enamus maailma bergamotapelsinidest kasvatatakse Lõuna-Itaalias, kus kliima ja pinnase tingimused on kõige soodsamad. Seda kasvatatakse peamiselt eeterliku õli ja marmelaadi tootmiseks. Kuna see on üsna mõru ja veidi hapu, siis ei kasutata seda söömiseks ega mahla tootmiseks.

Bergamotiõli on väga populaarne parfümeeriatööstuses, umbes kolmandik meestelõhnadest ja pea pooled naiste lõhnadest sisaldavad bergamotiõli. Aroomiteraapias kasutatakse bergamoti depressiooni vastu ja seedimist soodustava vahendina. Sarnaselt paljudele tsitrustele on bergamotiõli fototoksiline, mis tähendab, et kui seda määrida nahale, siis võib see olenevalt kontsentratsioonist päikese käes tekitada nahaärritust.

 

Mõruapelsin

Mõruapelsini tuntakse ka Sevilla apelsinina ning see on pomelo ja mandariini ristand. Sarnaselt bergamotapelsinile kasutatakse seda peamiselt marmelaadi tegemiseks või eeterliku õli tootmiseks. Taimeravis kasutatakse seda stimulandi ja söögiisu vähendajana. Kuid sellest valmistatud toidulisanditel on esinenud mitmeid kõrvalnähtusid, mille tõttu on hoiatatud, et nende tarvitamisel tuleks olla ettevaatlik ning vältida samal ajal kofeiini tarbimist. India köögis kasutatakse tooreid fermenteeritud vilju. Põhjmaades kasutatakse mõruapelsini koort piparkookide, jõulutoitude ja glögi maitsestamisel. Mõruapelsin sisaldab epinefriini-laadseid ühendeid, mis kiirendavad südametööd ja kõrgendavad vererõhku.

 

Apelsin ja veriapelsin

Apelsinid on kõige laiemalt kultiveeritavad tsitrused. Suurimad tootjad on Brasiilia, California ja Florida. Apelsinidel on palju erinevaid sorte, nagu näiteks nabaapelsin, mis on oma nime saanud iseloomuliku kuju järgi ja veriapelsin, mis on oma nime saanud erkpunase viljaliha tõttu. See tavalisest apelsinist väiksem vili sisaldab antotsüaniine, mis on mitmete tervisele kasulike omadustega antioksüdandid. Tänu antotsüaniinidele on veriapelsinide üldine antioksüdantide sisaldus kõrgem kui tavalistel apelsinidel ning ka veidi erinev maitse. Apelsinid sisaldavad ohtralt C-vitamiini, kiudaineid, folaate, kaltsiumi ja tiamiini (vitamiin B1).

 

Klementiinid, tangeriinid ja mandariinid

Mandariinid on mandariinid, eks? Mitte päris. Mandariinidel on erinevaid sorte, mis eristuvad üksteisest veidi kuju, värvuse, maitse ja seemnete sisalduse tõttu. Valdavalt on need magusamad kui apelsin ning neid on kerge koorida ja süüa, mis teeb neist eriti laste lemmikpuuviljad. Klementiinid on sügavama oranži värvusega ja peaaegu seemnevabad.

 

Greip

Greibisorte on erinevaid ning nende viljaliha võib varieeruda valgest ja roosast sügavpunaseni ning koor heledast kollakasrohelisest oranžini. Mõned greibisordid on veidi magusamad kui teised, kuid valdavalt hinnatakse greibi puhul just eelkõige sellele iseloomulikku mõrkjashapukat maitset. Populaarsuse saavutas greip pärast 1929. aastat, kui avastati roosa greibisort Ruby Red. Suurim greibitootja on tänaseni USA, neile järgnevad Hiina ja Lõuna-Aafrika vabariik.

Greibid mõjutavad paljude ravimite imendumist, mistõttu võidakse nende söömist mõningate ravimite võtmise ajaks keelata. Greip on suurepärane vitamiinide, kiudainete ja fütotoitainete allikas. Uuringud on näidanud, et see aitab alandada kolesterooli ja seda on kasutatud ainevahetust toetava vahendina.

Greibiseemnetest valmistatud ekstrakti peetakse üheks tugevamaks bakterite ja seenorganismide vastase toimega vahendiks. Seda on kasutatud efektiivselt pärmseenega seotud probleemide ravis ning “löökannus“ greibiseemneekstrakti viirushaiguse algusfaasis, võib aidata haigusest enne jagu saada, kui see tõeliselt võimust võtab. Kuid samas on see üks vastuolulisemaid preparaate. Paljud uurimused ei kinnita, et sellel oleks bakterivastast toimet ning sageli on see saastunud valmistamise protsessis mürgiste kantserogeensete kemikaalidega.

 

Pomelo

Pomelo pärineb Lõuna- ja Edela-Aasiast ning on enamasti kahvaturohelise või valge viljalihaga. See on kõige suurem tsitrusvili – üks pomelo võib olla 15–25 cm diameetriga ning kaaluda 1–2 kg. See maitseb nagu magus mahedamaitseline greip. Sarnaselt greibile on viljaliha ümbritsevad kilejad membraanid mõrud ja neid peetakse söömiskõlbmatuteks. Pomelost on arenenud mitmeid hübriide. Greipi peetakse pomelo ja apelsini hübriidiks. Tangeriiniga ristamisel on saadud tangelo, mis on vähem magus ja paksema koorega. Oroblanco ehk sweety on pomelo ja greibi ristand – see on heleda viljaliha ja rohelise või kollaka koorega vili, mis on veidi suurem kui greip ning magusam.

 

Sidrun ja laim

Sidrun sisaldab 5–6% sidrunhapet, mis annab sellele iseloomuliku maitse. Sidrunit kasutatakse väga palju toiduvalmistamisel, eriti vahemeremaades. Sidrunimahla piserdamine lahti lõigatud banaanidele, avokaadodele või õuntele aitab ennetada nende pruuniks tõmbumist. Sidrunimahla abil marineeritud liha on pehmem, kuid võib küpsetamisel kuivada. Sidrunimahl võib olla väga hea abiline kodu koristamisel, aidates eemaldada ladestunud soolasid, halbu lõhnasid segatuna söögisoodaga, on see suurepärane plekkide eemaldaja.

Kuigi sidrun on tugevalt happeline, aitab see muuta keha üldist pH-taset aluselisemaks ning toetab nii haiguse, pohmelli kui ka lihtsalt stressi puhul.

Laimid on sidrunitest väiksemad ja rohelisemad. Laimi puhul hinnatakse sellest saadavat eeterlikku õli, mida kasutatakse parfümeerias ja aroomiteraapias.

Seda, et puuvilju tuleb enne söömist pesta, teavad ka lapsed, aga kahjuks unustatakse jõulude aegses “mandariinihulluses“ sageli ära, et ka tsitruselised on puuviljad ning vajavad enne sööki pesemist. Olenemata tõsiasjast, et mandariinide viljaliha katab kollane hästilõhnav koor, ei suuda me magusaid vilju ilma puudutamata koorida. Seega korjame pesemata koorelt mustuse oma näppude külge ja sealt edasi pistame mustade näppudega puhta mandariini otse suhu. Pesemata koorelt satub nii suhu ka mandariinidele pritsitud riknemisvastaseid ja putukaid tapvaid aineid, tolmu, säilitusvaha ja kõikvõimalikku mustust. Kõige kasulikum on mandariine pesta enne söömist hoolikalt sooja vee ja harjaga. Tõhusalt hävitab koorel olevaid pisikuid üle 70–75 °C vesi. Eriti oluline on pesta puuviljade nn sabaosa, kuhu kemikaalid kipuvad kuhjuma.

 

Allikad: Wikipedia, Consumer Reports, Chemical Of The Day, The Fruit Pages, Bioneer

Foto: publicdomainpictures.net

 

Toimetas Katrin Suik