X

10 eurot =

Naermise teadus: millal ja miks me naerame

24. aprill 2014 kell 19:40



weems-scott lau 1114. märtsil andis USA raadiosaatele “Coast to Coast AM” intervjuu Scott Weems, kes alustas karjääri USA rannavalve sideohvitserina Alaskal. Ühendriikides palju reisinud mehel on magistrikraad psühholoogias, loovas kirjutamises ja hariduse korraldamises ning doktorikraad kognitiivses neuroteaduses California ülikoolist. Weems on raamatu “Ha!: The Science of When We Laugh and Why” (Teadus sellest, millal ja miks me naerame) autor.

 

Naer kui toimetuleku mehhanism

Weemsi sõnul naeratavad inimesed päevas keskmiselt 15–20 korda, mõni koguni 50 korda, teine jällegi ainult korra päevas. Vanasti ei peetud naermist kuigi heaks ja eeskujulikuks reaktsiooniks või eneseväljenduseks: näiteks Platon pidadas naermist inimese kergemeelsuse näitajaks (Umberto Ecco kuulsas “Roosi nimes” toimuvad õõvastavad mõrvad selleks, et varjata “ohtlikku” raamatut, milleks on Aristotelese “Poeetika” teine osa, mis käsitleb komöödiat – aga nali on ju saatana käteöö, mis viib inimesi hukatusse, nagu arvab vana munk Jorge, kes seetõttu raamatu mürgitas – toim.). On välja uuritud, et vanas testamendis naerdakse 29 korral, aga vaid kaks korda positiivse sündmuse tõttu – ehk siis ülejäänud korrad olid ajendatud põlgusest või soovist mõnitada. Seega ei ole huumorit sugugi alati austatud ja tuleb tõdeda, et harilikult ei võida komöödiafilm ka parima filmi Oscarit.

Suurim progress naeru mõistmisel on toimunud hoopis loomade naeru jälgimisel. Chicagost pärit biomeedik Jeffrey Burgdorf tegeleb rottide kõditamisega, et leida ravi inimese depressioonile. Nimelt, keerates roti selili ja kõditades looma kõhtu, toimuvad roti ajus inimesega sarnased reaktsioonid kindlates ajupiirkondades. Naermise sarnasusi inimeste, imikute ja loomade vahel on veelgi, näiteks naerdakse juba enne, kui sõrmed puudutavad kõhtu, ütleb Weems.

Saksa filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud, et inimene leiutas naeru rohkete kannatuste pärast, mis talle osaks saavad. See on üsna lähedal tõele, sest meie ajudes toimuvad sageli segadust tekitavad konfliktid. Kokkujooksnud arvutile tuleb teha taaskäivitus, kuid inimesele seda teha ei saa. Seetõttu on loodus varustanud aju universaalse psühholoogilise toimetuleku mehhanismiga, mis aktiveerub igapäevastes konfliktides või veidrates olukordades, millel on üllatuslik puänt. Vahel võib see olla ka vastuoluline olukord, kus kurba meeleolu üritatakse naljaga mahendada, nagu näiteks matusel lahkunuga toimunud naljakate sündmuste meenutamine.

aju Laur 11

 

 

Huumori mitmekülgsus

Head nalja teha pole sugugi nii lihtne, nagu see esmapilgul võib tunduda ja igaüks ei saagi sellega hakkama. Hea nalja rääkimiseks peab inimene harjutama, sest isegi kõige väiksemad muudatused loo jutustamisel võivad viia ebaõnnestumiseni. Huumoril puudub valem ja see ei ole seotud ainult koomikutega laval, sest me naerame tihti ka muude asjade, mitte ainul naljade üle.

USA näitleja ja produtsent Mel Brooks on öelnud, et tragöödia on see, kui lõikad sõrme, ja komööda see, kui astud avatud kanalisatsioonikaevu ja saad surma. Seega, me naerame vahel väga jubedate asjade peale, kuid miks me seda teeme, sellega on asi veidi keerukam. Näiteks tele-show’s “Jackass” saavad inimesed asjadega pihta ja neile sõidetakse autodega otsa, kuid naerdakse ikkagi, sest tegelikult ei soovita kellelegi haiget teha. Vastupidine olukord oli näitlejal Michael Richardsil, kes mängis sarjas “Seinfeld” Kramerit. Ta sattus alatihti pahandustesse rassiliselt solvavate naljadega – ta polnud naljakas, sest inimesed võtsid tema öeldut tõe pähe, toob Weems näite.

Headel naljarääkijatel on kaks peamist isiksuseomadust: neurotism ja psühhotism. See võib inimesi algul ehmatada, sest neil on soodumus emotsionaalseks häirituseks, mis avaldub depressioonis, agressioonis ja võimetuses kontrollida oma impulsse pingelistes ja kriitilistes olukordades, kuid samas võib neurootikul kõik korras olla. Neurootilised inimesed on huumori valdkonnas edukamad just oma teravuse tõttu, sest tasakaalutus aitab häid nalju teha, ütleb Weems.

naised naeravad laur 11

 

Naer on nakkav

Naerev inimene ajab suure tõenäosusega ka sind naerma, mistõttu võib öelda, et naer on nakkav. Komöödiaseriaalides kasutatakse võtet, kus tegevuse taustal kostan naerupahvakuid, mis peaksid ka vaataja aktiveerima, kuid sellel on üks konks. Kui teame, et keegi proovib meid naerma ajada, siis me nii hõlpsalt naerma ei hakka – naeru tekkemehhanismis on oluline roll spontaansusel, ehedusel. Tänapäeval on naerupahvakutega etendused oma aja ära elanud ja neid kasutatakse sketšisarjades iroonilises võtmes.

1962. aastal leidis Kesk-Aafrikas aset omapärane juhtum, kui Tansaanias (enne Tanganyika) algatasid kolm tüdrukut naeruepideemia. Naermine levis sõprade kaudu edasi ja ligikaudu 1000 inimest naersid pooleteise aasta jooksul kontrollimatult. Naermine põhjustas ka mõningaid tervisehäireid ja neliteist kooli oli sunnitud seetõttu uksed sulgema. Võimalik, et selle naeruepideemia põhjused peitusid ka tollastes sotsiaalsetes sündmustes – sel ajal toimusid riigis põhjapanevad reformid nagu iseseisvumine Inglismaast, muutused koolisüsteemis ja usulistes dogmades. Võib-olla tekitas see tüdrukutes sellise segaduse, millele aju reageeris naermisega, oletab Weems.

standup laur 11

 

Naermine on omaette “teadus”

Naerul on tähtis osa meie elus ja see seob meid, kuid selle uurimine on suhteliselt hiljutine nähtus. Teada on, et naermine ei sõltu kultuurist, kuid on riike, kus naerdakse vähem ja riike, kus naerdakse rohkem. Osa teadlasi uurib seda, mitu korda me naerame, teised uurivad naeru põhjusi ning kolmandad naermise psühholoogiat.

Kindlaks on tehtud, et naermine sõltub soost: naised naeravad rohkem kui mehed. Inimeste jälgimisega kohvikutes ja metroodes järeldati, et kaks naist koos naeravad kaks korda suurema tõenäosusega kui mehed. Kui naisel ja mehel on vestlus, siis naine naerab rohkem, olenemata sellest, kumb räägib. Kui küsida naiselt tähtsamat omadust mehes, siis nimetavad naised peamisena tihti huumorisoont, samas kui mehed arvavad, et naine peaks intelligentne ja kena ning siis alles humoorikas. Me otsime inimestes huumorimeelt, aga tegelikult on see seotud intelligentsusega ja probleemilahendamise oskusega, mis on vajalik eeldus pere loomiseks.

Huumor on seotud ka meie hormoonide ja päevakavaga. Ühes uuringus lasti inimestel hinnata ligikaudu miljonit naljakamat nalja internetis ja saadud andmete põhjal saadi infot, et inimestele meeldib naljatada enamasti õhtuti ja vähem töisel ajal. Seega, meie huumorimeel sõltub ka ärevusest, stressist ja teistest aspektidest, tõdeb Weems.

 

Positiivne ellusuhtumine on tervislik

Ameerika ajakirjanik, autor ja teadlane Norman Cousins lukustas end artriidi (liigeste põletik) raviks hotellituppa ja hakkas end naermisega ravima, kuna arsti sõnul oli ta tervislik seisund lootusetu. Ta vaatas komöödiafilme ja naeris tunde järjest, leevendades nii haigusest tulenevaid nähtusid. See aitas tal üle saada raskest haigusest ja Cousins terveneski sel määral, et elada veel pikemat aega täisväärtuslikku elu. Uuringud näitavad, et naer on tervislik ja mitte ainult – pärast komöödia või naljasaate vaatamist on ka inimese loomingulisus suurem.

 

Helistaja Jeffrey Californiast:

See on väga põnev teema, kuigi mulle endale ei jää naljad üldse meelde, et neid teistele edasi rääkida. Samas oskan ma kahemõttelisi või teravmeelseid nalju teha, mis teatud situatsioonides inimesi naerma ajab. Mulle tundub, et mu huumor puudutab just ümbruses toimuvaid sündmusi. Kuidas kommenteerite?

Scott Weems: Sellise huumoriga puutume kokku kõige sagedamani ja see on kõige tüüpilisem. Üks asi on teada paari nalja ja rääkida neid, kuid enamik nalju sünnib meie igapäevaste tegemiste juures. See on normaalne ja selleks me naeramegi, et vältida ebamugavustunnet pingelistes olukordades, nagu näiteks uue inimesega kohtumine.

 

Helistaja Dennis Detroidist:

Tutvusin elukaaslasega mitu head aastat tagasi ja tutvudes oli mul tunne, et soovin seda inimest järjepidevalt naerma ajada – näidata talle, et läbi naeru tuleb armastus, lootus ja koosolemise tunne. Nüüd on meil kaunis perekond, ühine äri ja meie päevad on täis naeru. Meie 4-aastane poeg on üles kasvanud naeru keskel ja ka ta ise mõjub teistele naermaajavalt. Arvan, et elu üks tähtsamaid komponente on naeru jagamine. Paraku on mind ennast üsna raske naerma ajada, sest vajan seda “nõksu”, mis mind tõeliselt naerma ajaks. Kui ma tõesti aga naerma puhken, siis saan vapustava kogemuse ja vabastuse.

Scott Weems: Vahel tunneme emotsionaalsest kogemusest tulenevaid külmavärinaid, mis aktiveeruvad naeruga samast ajupiirkonnast. Need piirkonnad on seotud dopamiiniga, mis on meie “autasukemikaal”. Iga kord, kui tunneme end hästi, saame ajult dopamiini. Seda annab ka šokolaadi söömine ja teatud illegaalsed narkootikumid – seega naermine ja huumor on kui looduslikud mõnutekitajad. Huumor on sotsiaalne nähtus ja öeldakse, et kui terve mõistus kõnnib, siis huumor tantsib. Jagatud naer on see, mis aitab ehitada tugevaid suhteid ning kõige pikemad abielud kestavad just tänu soovile teist inimest naerma ajada.

 

Kuula saadet siit (tund 1, 2).

Scott Weemsi kodulehekülg

Fotod: media.npr.org, images.fitsavvy.com, media.timeout.com, qicreative.com

 

Toimetas Laur Raudsoo