Fotokollaaž: Million Mindset + Canva.com

Kas teadsid, et sinu mõtted ja emotsioonid võivad otseselt mõjutada sinu keha tervist? Soome arhitekti, tervisenõustaja ja nelja lapse ema Maria Nordini poolt välja töötatud uuenduslik Free to Heal® meetod on aidanud lausa tuhandetel inimestel vabaneda füüsilistest sümptomitest, taastada elujõu ja taasavastada elurõõmu. Nüüd on see võimas, teaduslikult toetatud lähenemisviis kättesaadav ka Telegrami lugejatele – kingime koostöös Million Mindset kirjastusega Maria Nordini raamatu “Seadista oma aju ümber ja tervene!” (väärtus 20€) kõigile, kes tellivad enne veebruari lõppu Telegram.ee 6-kuuks (50€)!

Maria Nordin jagab ka oma inspireerivat lugu võitlusest ülitundlikkuse ja kroonilise haigusega, mille tulemuseks on täielik tervenemine, pakkudes nõnda lootust ja suuniseid kõigile, kes on valmis valla päästma oma tervenemisvõime.

Vaata allolevast videost, mida arvab raamatu kohta Telegram.ee peatoimetaja Mariann Joonas ja loe ka katkendeid raamatust.

Raamat “Seadista oma aju ümber ja tervene!” tutvustab sulle 12 elumuutvat sammu, mille abil on võimalik luua kehas optimaalsed tingimused tervenemiseks, kasutades selleks neuroplastilisusel ja teadvelolekul põhinevaid oskusi. Raamatus käsitletakse uusimatele uuringutele tuginedes sügavat seost meele, emotsioonide ja mikrobioomi vahel ning näidatakse, kuidas aktiveerida oma keha loomulik tervenemisvõime.

RAAMATUKATKENDID: 

Hea lugeja

Ma olen väga tänulik ja liigutatud, et oled otsustanud pühendada oma aega minu raamatu lugemisele. Soovin selle raamatu vahendusel tutvustada sulle täiesti uutmoodi viisi optimaalse tervise saavutamiseks ning pakkuda teistsugust lähenemist, mille abil tulla toime kõikide sümptomite või muude koormavate probleemidega, mis võivad sinu elu negatiivselt mõjutada.

Arhitektina olen harjunud nägema asju suures plaanis. Kui mõne tervisehäire või haiguse põhjust või ravi asutakse kliiniliselt uurima, tähendab see, et asi võetakse luubi alla: tehakse vereanalüüsid, uuritakse toitumist ning pööratakse tähelepanu pisiasjadele.

Minu sisetunne ütles mulle, et see pole sugugi kõige tõhusam – või vähemasti mitte ainus – lähenemine probleemi lahendamiseks. Kui ma ise haigustega võitlesin, hakkasin asju teistmoodi nägema. Selle asemel et keskenduda sümptomitele, astusin ma sammu tagasi ja püüdsin näha kogu probleemi tervikuna.

Olen aastaid mõelnud sellele, mis küll võib teha inimese, üksiku raku, elundi, ühiskonna või isegi kogu inimkonna nii haigeks, et see iseennast hävitama asub. Mis küll paneb inimese käituma viisil, mis on kahjulik tema enda või keskkonna suhtes? Mis küll paneb organismi iseennast hävitama? Haigused, keskkonna saastamine ja hävitamine, sõjad ja tuumarelvade leiutamine – kõik see taandub sisuliselt ühele ja samale asjale: miski põhjustab elu iseeneslikku hävingut.

Pärast erinevate teadusharude ja arvukate teadustööde uurimist hakkasin ma koostama teooriat erinevate sümptomite tekkemehhanismi selgitamiseks. Selles raamatus tutvustan ma sulle oma teooriat ja andmeid, mis viisid selle loomiseni. Seda teooriat võib rakendada kõigi elus esinevate raskuste, mitte ainult keha füüsiliste sümptomite puhul.

Minu lähenemine võib aidata sul mõista ennast, teisi ja elu tervikuna täiesti uuel viisil.

Millegi uue loomine nõuab nii oma mõtteviisi kui ka harjumuspäraste piiride proovilepanekut. Kui minult küsiti lapsena, kelleks ma tahan suurena saada, vastasin ma mõnikord, et arhitektiks või filosoofiks, aga sama tihti ütlesin ma hoopis, et tahan saada kunstnikuks või arstiks. Minu praegune töö hõlmab osaliselt kõiki neid ameteid. Olen laialdaselt uurinud erinevaid teadusharusid ja loonud endale sellise teadmistepagasi, mis polnud tervel kujul saadaval kusagil mujal. Pole ka ime, et ma ei osanud lapsena selgelt sõnadesse panna, mis suunas ma liikuda tahtsin.

Kui soovid leida lahendust mõnele seni lahendamata probleemile, on sul vaja julgust, et lasta oma mõtetel pürgida tundmatu poole. On võimalik, et neid mõisteid ja kirjeldusi, mida vajad lahenduseni jõudmiseks, ei olegi isegi veel välja mõeldud. Seetõttu olen minagi pidanud oma teooria jaoks looma uusi mõisteid, mida käesolevas raamatus ka selgitan. Mõistagi ei leidu nende mõistete kohta veel mingit teaduslikku materjali. Küll aga on minu teooria ja minu loodud Free to Heal® meetodi aluseks olevaid nähtusi uuritud laialdaselt mitmeski teadusharus ning ma kajastan neid ka selles raamatus.

Võid mu teooria kehtivuse proovile panna Free to Heal® meetodi abil, mille olen loonud oma uuringutele tuginedes ning mida siin raamatus sulle ka õpetan. Tegu ei ole ravimeetodiga ja see pole mõeldud alternatiiviks tavameditsiinile. Selle meetodi praktiseerimine ei välista ühtegi arsti poolt soovitatud ravi ja seda ei tohiks pidada asenduseks meditsiinilisele ravile. See raamat, minu teooria ja Free to Heal® meetod ei käsitle otseselt sümptomeid ja nende leevendamist, vaid kujutavad endast uutmoodi suhtumist sümptomitesse ja ellu endasse. Seda meetodit võib praktiseerida kõrvuti kliinilise meditsiini pakutava raviga.

Free to Heal® meetodit järgides märkad, et selle abil on võimalik mõjutada probleemi algpõhjust, selle asemel et ravida üksnes sümptomeid. Hakkad ühtlasi mõistma, et kõik sümptomid on olemuselt olulised märgid. Free to Heal® võib olla abiks mis tahes elus aset leidva raskuse puhul, olgu tegu siis mõne tervise-, suhte- ja tööprobleemi või igapäevaste katsumustega toimetulekuga.

Selle teooria üheks tähtsaimaks osaks on suhtumise muutmine: tuleb loobuda sümptomitele vastupanu osutamisest ja haiguse vastu võitlemisest. See ei tähenda, et haigusi ei tasugi ravida või et neid ei tohiks ravida. Vastupanust loobumine tähendab muutust teadvuse tasandil: selles, kuidas me sümptomeid kogeme ning millised tunded meie kehas tekivad. Just niisugune muutus meie mõtlemises ongi põhjuseks, mis mõjutab reaalselt haiguste ja sümptomite ilmnemist.

2019. aasta kevadel läbi viidud veebikursuse vahendusel jagasin ma oma teadmisi ja meetodit lausa tuhandetele inimestele mitmes maailmajaos. Paljud inimesed kõikjalt maailmast on kirjade ja videosõnumite kaudu mulle teada andnud, kuidas nad on vabanenud kõikvõimalikest vaevustest ning saanud tagasi oma elurõõmu – kõik tänu selle meetodi omaksvõtmisele ja praktiseerimisele. Free to Heal® meetod ei seisne haiguste ravimises. Tervenemine on tagajärg, mis kaasneb muutustega teadvuse tasandil.

Selles raamatus õpetan ma seda meetodit ka sulle. Näitan, kuidas sinu maailmavaade ja harjumus olla „mina“ on loonud eeldused selleks, et vaevused su teadvuses avalduksid. Soovitan sul pidada vaevusi ennekõike hinnalisteks sõnumiteks. Kui mõistad, et nad on tegelikult sinu poolel, võid lõpetada nende vastu võitlemise. Vaevused on kui hüppelaud sinu isiklikule arengule kaasa aitamiseks. Kui keha ja vaim on leidnud tasakaalu, ei vaja me enam neid sümptomeid, mis näitaksid meile kätte meie vead.

Selle raamatu eesmärk ei ole teaduslikult tõestada minu teooria või meetodi paikapidavust. Mina ja tuhanded inimesed, keda ma veebikursuse vahendusel juhendasin, on leidnud selle meetodi abil nii tasakaalu kui ka viisi, kuidas vabastada oma keha tervendav jõud parima tervise saavutamiseks. Kui soovid teada saada, kas see teooria on usutav ja kas meetod toimib, on parim lahendus seda ise praktikas järele proovida.

Sa ei pea loobuma kliinilisest meditsiinist ega arstide soovitatud ravist; sul tuleb lihtsalt õppida vaatama ennast ja oma sümptomeid uue nurga alt. Soovin jagada oma teooriat ja meetodit kui üht võimalust, mille abil paremini mõista elu ja toetada oma tervist.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses osas jutustan sulle endast ja oma teekonnast ning sellest, kuidas ma jõudsin niikaugele, et sinuga nüüd oma avastusi jagan. Teises osas tutvustan ma Free to Heal® meetodi taga olevat teooriat, selgitan üksikasjalikult meetodit ennast ning jagan juhiseid selle kohta, kuidas saaksid seda meetodit enda heaks rakendada.

Soovin sulle kõike head tervenemise teel!

***

Minu keha tekitas sümptomeid mu kaitsmiseks

Mu haigestumise peamine põhjus hakkas selguma kohe, kui asusin uurima oma elus ette tulnud olukordi ja seda, millised tunded mind haiguse ajal valdasid. Täheldasin, et kuigi sümptomid ja haigused avaldusid mitmel eri viisil, oli nende kõigi tekkimisel üks ühine süüdlane: minu kaitsesüsteemi ekslik tõlgendus. See tähendab, et keha või teadvus peab midagi kahjulikuks isegi siis, kui ohtu tegelikult pole: näiteks kolimist, toitu, keskkonda või isegi kilpnääret. Need ekslikud tõlgendused põhjustasid mu kehas tülikaid, piinavaid või isegi eluohtlikke sümptomeid.

Minu puhul kutsusid neid sümptomeid esile muuhulgas gluteen, hallitus (isegi vaid vähesel hulgal), külm ilm, ehitusmaterjalides ning majapidamistoodetes sisalduvad kemikaalid ja nii edasi. Ühel mu sõbral, kes samuti oma haigusest terveneda suutis, esinesid eluohtlikud sümptomid kokkupuutest kasetolmuga ja teisel sõbral kokkupuutest kaladega. Väikeses koguses ei ole ükski neist asjadest iseenesest inimesele ohtlik. Minu kaitsesüsteem aga pidas ekslikult neid normaalseid, kahjutuid asju ohtlikeks ning tekitas mu kehas valu, hingamisraskusi, aju udusust, turseid, peavalu ja nahasügelust, et mind neist eemal hoida.

Minu teadvusel polnud selle reaktsiooniga mingit pistmist. Mõni kemikaal, näiteks lateks, tekitas mulle sümptomeid isegi siis, kui ma seda kemikaali ei märganud või selle kohalolust teadlik polnud. Piisas sellest, et suutsin seda kemikaali tajuda meie voodimadratsi põhjas (ja siis olime sunnitud järgmised paar kuud põrandal magama…).

Ma mõistsin, et need kaitsesüsteemi ekslikud tõlgendused ja ohtlikud oletused pärinesid varasematest kogemustest, mil olin end ohustatuna tundnud, ning mu kaitsesüsteem muutus sellest teadlikuks ja asus seostama tavalisi asju ohuga. Kui näiteks tundsin lapsena meelehärmi seetõttu, et igatsesin emba-kumba oma vanematest, pidas mu kaitsesüsteem ohu põhjuseks kas mu ema parfüümi või seda ruumi, kus parajasti viibisin, ning ohutunde kogemise hetkel lõin vastava seose ka teadvuse tasandil. Kui hilisemas elus meelehärmi tundsin, aktiveerusid need seosed ja mu ülitundlikkus keskkonna suhtes lahvatas lõkkele.

Kaitsesüsteemi ekslikud tõlgendused pärinevad sageli varajasest lapsepõlvest, kus leiavad aset lapse suurimad arenguhüpped. Lapsepõlves õpib kaitsesüsteem tõlgendama maailma ja tuvastama asju, mida tuleks ohutuse nimel vältida. Enamasti ei ole meil neist kogemustest ja sündmustest hiljem mingeid mälestusi.

Kui ma seda mõistsin, muutus mu suhtumine sümptomitesse ja haigustesse. Kuigi mu sümptomid tekitasid mulle muret ja kannatusi, oli nende tekkimise põhjuseks see, et tahtsin mingil tasandil end kaitsta.

Minu teooria selle kohta, miks me sümptomeid kogeme

Olen jõudnud järgnevale järeldusele sümptomite peamise tekkepõhjuse kohta: kui inimene tunneb end ohustatuna, muutub tema kaitsesüsteem sellest teadlikuks ning asub seejärel otsima võimalikke ohuallikaid nii keha seest kui ka väljastpoolt, üritades leida midagi, mis seletaks ohutunnet. See mudel on välja kujunenud evolutsiooni käigus, eesmärgiga õpetada meile ohu vältimist ja soodustada ellujäämise tõenäosust nii palju kui võimalik. Kuna ohu tõlgendamine toimub meile hoomamatute tajude, mitte teadliku mõtlemise tasandil, võib ohutunne ja võimalike ohuallikate tuvastamine seostuda mõne täiesti juhusliku teguriga. Sel juhul tõlgendab kaitsesüsteem oletatavat ohtu ikkagi reaalse ohuna ja hakkab kehas tekitama sümptomeid, et sedasi hoiatada inimest tulevikus sarnaste ohuteguritega kokkupuutumise eest.

Toon siinkohal lihtsa näite: olen seitsmeaastane ja istun laua taha võileiba sööma. Kuulen, kuidas ema ja isa telefoni teel vaidlevad (olen nüüd ka ise lapsevanem ja tean, et nende süüdistamiseks pole siin küll mingit põhjust. Märkus ka mu emale: ma ei taha öelda, et lapse ees vaidlemine viib alati selliste olukordade tekkeni, mida siin kirjeldan, aga teatud puhkudel võib vaidlemine tekitada lapses lausa ületamatut ohutunnet). Ma tunnen end kohmetult ja minu kehas vallandub stressireaktsioon. Mul on tunne, nagu murest läbi imbunud leivatükk oleks mulle kurku kinni jäänud. Ma neelan pisaraid, sest ei taha oma kurbust välja näidata.

Lapse vaatenurgast on vanemate vaheline vaidlus märk reaalsest ohust, kuigi tegelikult ei ähvarda last ennast mingi oht. Küll aga on laps sõltuv vanemate hoolitsusest ning tülitsemist võib tõlgendada kui ohtu, et laps jääb sellest hoolitsusest peatselt ilma, mistõttu kaitsesüsteem asubki häirekella lööma.

Minu keha kaitsesüsteemid on häälestunud ümbritsevast keskkonnast selliste tegurite leidmisele, mis võiksid seletada ohutunnet. Kuna ma olen parajasti ametis söömisega, tajuvad mu aju ja kaitsesüsteem üheaegselt leiva koostisosi ja neelamisega kaasnevat tunnet mu kurgus. Vastavalt neuroplastilisuse põhimõtetele (millest ma peagi lähemalt räägin) tekib seejärel seos kurgust alla libiseva nisujahust leiva ning ohu tunnetamise vahel. Kui ma seega end millalgi hiljem ohustatuna tunnen, hakkab mu keha tekitama sümptomeid, mis on seotud söömise ja kurgupiirkonnaga. Ja seepeale on mu keha tekitanud samu sümptomeid iga kord, kui söön nisujahust valmistatud leiba, et mind selle kogemuse eest kaitsta.

Ülitundlikkuse või allergia tekkimiseks piisab vaid ühest tugevast emotsionaalsest kogemusest või korduvatest olukordadest, mis toetavad kaitsesüsteemi tõlgendust ja justkui tõestavad, et teatud tegur on tõepoolest ohtlik. Hiljem tugevneb mu kaitsesüsteemi tõlgendus nisujahu ja ohu vahelisest seosest veelgi, kui ma näiteks loen artikleid selle kohta, kuidas nisujahust on leitud jälgi putukamürkidest.

“Loodus on küll tark,
aga meie kaitsesüsteem
on ninatark.”

Ma panin proovile teooria, et sümptomid on põhjustatud kaitsesüsteemi ekslikest tõlgendustest, kasutades katsealusena oma teisi terviseprobleeme, näiteks autoimmuunset kilpnäärmehaigust. Täheldasin, et sellelgi puhul oli mängus sama toimemehhanism! Mu keha tõlgenduse kohaselt kujutas mu kilpnääre mulle ohtu ja seetõttu asus ta tootma antikehasid kilpnäärme vastu võitlemiseks.

Mõistsin ka, et kroonilise valu ja kehafunktsioonide häirete puhul mängivad tähtsat osa meie keha kaitsesüsteemid ja mõistus, mis tõlgendavad mingit tegurit või tegevust ohuna ning asuvad seejärel selle ohu vastu võitlema, tekitades nõnda valusaid sümptomeid.

Meie kaitsesüsteem võib ohtlikuna tõlgendada mis tahes asja meie kehas või ümbritsevas keskkonnas, isegi kui sel pole stressi algse põhjusega mingit pistmist, seni kui see on meile tajutav kas samaaegselt või vahetult pärast ohu ja stressi tekkimist. Kaitsesüsteem võib ohtlikuks pidada ka midagi head, näiteks romantilisi tundeid (minu puhul oli see kindlasti nii, sest armastus ja intiimsus olid mu lapsepõlves tugevalt seotud ebakindlusega). Sümptomeid on seinast seina.

Ülitundlikkuse ja allergiate puhul võitleb keha tavaliselt konkreetse füüsilise kehavälise mõjuri vastu. Autoimmuunhaiguste puhul peab kaitsesüsteem mingit elundit või kude kehas kahjulikuks ja püüab seda tõrjuda. Näiteks võib kasvaja tekkimise taga olla see, et kaitsesüsteem on seostanud mingi kehaosa või -piirkonna ohuga või mõne muu negatiivse tundega ning asunud selles piirkonnas infovoolu ja ainevahetust tõkestama. Selle tulemusena on häiritud valgete vereliblede tootmine organismis endas ja paranemine on raskendatud.

Niisiis on loodus küll tark, aga kaitsesüsteem on ninatark. Ja kipub meie kaitsmisega liiale minema.

Allikas: Maria Nordini raamatu “Seadista oma aju ümber ja tervene“ (Million Mindset, 2025)

💝🧠 Telli Telegram.ee 6 kuuks (50€) ajavahemikus 11.02. – 28.02.2025 ja saad kingituseks Maria Nordini raamatu “Seadista oma aju ümber ja tervene“ (väärtus 20€)!

PS! Koodiga “TELEGRAM” on meie lugejatele kirjastuse Million Mindset veebipoes kõik raamatud -10% soodsamad!

Toimetas Mariann Joonas