Eesti Naisjuristide Liidu aupresident Keiu Roosimägi: Me peame saama lahti kõigist kastisüsteemidest

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. märts 2020 kell 19:52



Keiu Roosimägi on südikas jurist, kes kohtusaalis tihti vastaspoolele tuule alla teeb. Lisaks sellele on ta erivajadustega inimesi vabatahtlike abistajatega ühendava veebiplatvormi Helpific üks ellukutsujaid, mitme ettevõtte juht ja ema. 36-aastase naise saavutuste ja tegevuste nimekirja vaadates ei tuleks selle pealegi, et Keiu on läbinud 54 operatsiooni ning tal on haruldane geneetiline häire neurofibromatoos, mis tekitab inimesele kehasiseseid ja väliseid kasvajaid. Puuetega inimeste ja eriti just puuetega naiste eestseisjana leiab ta, et ei ole häbi olla erivajadusega naine: “Tahan, et meie ühiskond oleks avatum. See, et mul on puue, ei tähenda, et ma oleksin intellektuaalselt vähem võimekas, madalama IQ-ga ning seksuaalselt väheatraktiivne naine.” 

 

Keiu Roosimägi valiti äsja Eesti Naisjuristide Liidu 2020. aasta aupresidendiks ning avaldame ka Telegramis sel puhul Keiu tänukõne.

***

Esimesena tänan Eesti Naisjuristide Liidu asutajat ja juhatuse liiget, Maarika Pählemäed, võimaluse eest olla Liidu aupresident aastal 2020.

Teisena. Nii nagu naised on põhitegijad uue elu tulekul siia maailma, on vaja, et rohkem naisi teeks suu lahti ja räägiks, ilma, et tuntaks häbi, mille tõttu paljud vaikivadki. Ilma selge ja valju eestkõnelemiseta muutusi ei toimu – ei hoiakutes, käitumises ega poliitikakujundamises. Hea poliitikakujundamise ja õigusloome protsessi juurde kuulub lahutamatult tingimus, et kaasa on võimalik rääkida kõigil, keda muudatus puudutab – kodanikul, valitsusvälisel partneril, eksperdil. Naised, me saame seada eesmärke, mille nimel tasub võidelda!

Nii nagu Maarikal, on ka minul, käed ja jalad tegevusi täis. Seda selle tõttu, et usun, et sellel, millele pühendame oma aja ja elu, peab olema mõju. Millelegi, kellelegi, maailmale ja inimestele. Midagi muutub ja peab muutuma.

Olen naine, kes ei tee saladust sellest, kes ma olen. Olen ema, partner, juht, kolleeg, sõber jne. Olen naine, kes on põdenud surmahaigust ja läbinud surmahaiguse. Kokku tänaseks läbitud 54 operatsiooni kõrvalt olen omandanud kõrghariduse, töötanud juristina, kasvatanud last, kraaminud kodu, olnud seltskondlikult aktiivne. Jätkan ka käesoleval ajal nendes tegevustes. Olen asutanud mitmeid organisatsioone ja ettevõtteid, mida juhin tänaseni. Olen läbi viinud tohutul hulgal projekte, et aset leiaksid muudatused, mille asetleidmist olen pidanud vajalikuks – žongleerides nii lapse koolide kui enda täiendkoolitustega, ajakavade, tähtaegade, isiklike ja tööalaste eesmärkidega, rahaliste kohustustega ning üritanud selle kõige kõrvalt jääda naiseks. Naiseks, kellest ei saa ega tohi mitte kunagi üle sõita. Naiseks, kellel on hääl. Naiseks, kellel ei ole häbi, et ta on just selline nagu ta on.

Nagu kirjutas luuletaja Indrek Hirv kogumikus “Ööpäev”:

“võta mind nii nagu mind tehti

ühel ammusel armuööl”.

Mulle on südamelähedased paljud teemad ja valdkonnad, kuid tooksin välja mõned, mille kallal (teiste tähtsate temaatikate kõrval) töötan ja mille puhul leian, et need vajavad senisest tõsisemat tähelepanu.

Laste õigused ja isata kasvanud lapsed.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui palju meil on emasid, kes teevad kõikvõimalikke takistusi, et lapsed ei saaks kohtuda oma isaga ja olla kasvatatud ka isa poolt. Paljude laste puhul, on just naised emadena need, kes vahendeid valimata soovivad kasvatada last teadmises, et tal ei olegi isa. Hoolimata naise kui ema enda isiklikust vastumeelsusest, ei ole põhjendatud teha järeldust, et ka lapse jaoks võiks sama isik ehk isa, olla ebameeldiv. Laps ei ole vanema sõnatu omand, vaid subjekt, kelle heaolu lapsena mõjutab kogu tema täiskasvanuelu. Vanema armastus lapse vastu ja tema vastutus lapse eest ei anna talle mitte kunagi lapsele valu tekitamise õigust. Emad ei teadvusta, kuidas lapsed kannatavad, kui nad kaotavad isa. Isaigatsus. Isa tulemata jätmine võib olla lapsele nii suur pettumus, et lapsel tekib sügav häbitunne, alaväärsuskompleks. See kandub tihti üle lapse täiskasvanuikka.

Soovitan kõigile siinkohal lugeda filosoofia ja riigiteaduste magistri ning  sotsiaalpsühholoog-psühhoterapeut Saara Kinnuneni raamatut „Igatsus isa järele“.

Erivajadusega naised.

Ei ole häbi olla naine ja ei ole häbi olla erivajadusega naine. Tahan, et meie ühiskond oleks avatum. See, et mul on puue, ei tähenda, et ma oleksin intellektuaalselt vähem võimekas, madalama IQ-ga ning seksuaalselt väheatraktiivne naine. Mulle tundub, et sõna “puue” ja “puudega naine” on meie ühiskonnas ikka veel miskit tohutut hirmuäratavat või lausa võigast, seda ka meestele naispartneri valikul.

Väärtushinnangud, millest mina lugu pean, põhinevad inimõigustel ja nende põhiprintsiipidel – ma austan neid nii juristi kui inimese kui ka naisena. Nad on sügavalt minu sisse juurdunud. Erinevad usud, nahavärv, vanus, seksuaalne orientatsioon jne – me oleme kõik inimesed ja selle järgi peakski meid identifitseerima ning defineerima, mitte millegi muu järgi.

Tegelikult ei ole olemas erinevusi ega „erivajadusi“ või “puudeid”. Need on kõik mõisted ja sildid ja prototüübid, et kastisüsteemis märgistada. Me peame saama lahti kõigist kastisüsteemidest.

Presbüteri minister, laulukirjutaja, kirjanik Fred Rogers on öelnud, et osa probleemist, mis seostub sõna “puudega”, peitub selles, et see viitab automaatselt võimetusele näha, kuulda, kõndida või teha muid selliseid asju, mida paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks. Aga inimesed, kes ei tunne? Või ei räägi oma tunnetest? Või kes pole võimelised moodustama lähedasi suhteid? Või inimesed, kes ei suuda leida rahuldust oma elust, või need, kes on kaotanud lootuse, kes elavad pettumuses ja kibestumises ega leia oma elus mingit rõõmu ega armastusest? Tundub, et need “võimetused” on tõelised puuded.

Siinkohal palun Teil vaadata filmi “Kas elan tõesti” (https://www.youtube.com/watch?v=k5L8E97Sh7c) – kolm elu, kolm karakterit, üks Saatus – olla naine ja puudega.

Õigus elule ja õigus surra.

Meist mitte keegi ei peaks mitte kunagi olema olukorras, kus riik võtab meilt või meie lapselt või lähedaselt võimaluse saada meditsiinilist ravi, sest see on riigile liiga kulukas. Meist mitte keegi ei peaks mitte kunagi olema olukorras, kus puudub võimalus otsustada raske ja ravimatu progresseeruva haiguse puhul iseenda elu üle. Jah, ma olen ristitud ja leeritatud, kuid ma tõesti usun, et Jumal annab andeks. Sest tema armastab tingimusteta.

Me ei pea kaotama oma inimväärikust ja elama sunniviisiliselt “kui silmades on sügav tiigivaikus” (I. Hirv).

 

Tänan!

Keiu Roosimägi

ENJL aupresident 2020

 

Allikas: ENJL

Loe ka intervjuud Keiuga: Eneseteostus blogi

Foto: erakogu