Hanso: Omarile asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis

5. mai 2013 kell 12:53



Another fine Seabee dayAasia poliitika ekspert Hannes Hanso kirjutab Delfis, et tõlk Omari kaasuse läbiarutamine on Eestile väga vajalik, küsides, mil määral me üldse vastutame selle olukorra eest, kuhu me jätame riigid, kust me pärast sekkumist lahkume.

 

Hanso ütleb, et Eestis mehele asüüli andmine võrduks sisuliselt meie ebaedu tunnistamisega. “Eesti, nii nagu kõik lääneliitlased on lubanud oma väed Afganistanist järgmise aasta lõpuks välja tuua. Koalitsioonipartnerid on ilmselgelt sekkumistest väsinud, sest need on kallid, sõdurid hukkuvad, ja seetõttu üha ebapopulaarsemad. Loodetud tulemusi – demokraatiat, stabiilsust, õitsengut ning läänesõbralikkust ei ole paraku kaugeltki nii lihtne saavutada kui loodeti. Iraagi õppetunnid olid väga kibedad, Afganistani omad on kardetavasti üsna sarnased, Süüriasse pole kellelgi isu sekkuda kuna peljatakse kõige negatiivse kordumist,” kirjutab ta.

“Meenutagem ka meie poliitikute avaldusi Afganistanis sekkumiseks. Toona räägiti sellest, kuidas me peame võitma afgaanide hinged ja südamed. Afgaani valitsusvägede sõdurite sagedased rünnakud NATO sõdurite vastu peegeldavad paraku kogu Afganistani ühiskonna negatiivset meelestatust lääneriikide sekkumise osas. Hingede ja südamete võitmine on meil kahjuks ebaõnnestunud,” tõdeb Hanso.

Hanso juhib tähelepanu ka sellele, et omal ajal räägiti, et lääneliitlaste väed aitavad teha lõppu Afganistanis vohavale narkokaubandusele, mis toidab Talebani ja terrorismi. “Nii kirjutas kaitseminister Aaviksoo näiteks 08.02.2008 tolle aja kohta tüüpiliselt, et „Terrorism riigipiire ei tunnista. Afganistan on maailma suurim oopiumi ja selle derivaatide, peaasjalikult heroiini eksportija. Nagu Eestile on liigagi hästi selgeks saanud, ei tunnista riigipiire ka narkokaubandus ega suuresti selle ajel epideemia mõõtmesse paisunud HI-viiruse levik. Taliibide ja paljude terroristlike rühmituste peamine rahastusallikas on aga just narkokaubandus”,” meenutab Hanso.

Hanso tõdeb, et tänaseks on kurb tõsiasi, et liitlasvägede kohaloleku ajal on oopiumi tootmine riigis mitu korda suurenenud – ja seda  paraku eriti Helmandis ja Kandahari piirkonnas, kus teenivad ka Eesti sõjaväelased – ja nimetatud eesmärgid on  jäänud täielikult täitmata.

“Meile esitati Afganistani minekuks väga selged eesmärgid ja probleemid, millede lahendamisel me pidime osalema. Eeltoodu näitel on väga raske pidada meie eesmärke saavutatuks. Vastupidi, võib väita, et asi on kordades hullemaks läinud. Kui on tõsi, et narkokaubandus teenib taliibe ja muid terroriste, siis on meie osalusel nende rahakott kordades paksem kui varem,” ütleb Hanso.

“Tegelikkus on, et Eesti osalemine Afganistanis ei olnud meie jaoks valikute küsimus. Nii nagu ka sealt lahkumine. Mitteosalemine polnud valik – parafraseerides NATO peasekretäri retoorikat. Oskus seisneb lihtsalt selles, kuidas leida sõnu toimunu põhjendamiseks. Tõlk Omar on paraku lihtsalt suurte hammasrataste vahele jäänud mutrike, kelle saatus Eestile tegelikult korda ei lähe. Ja sellest on kahju,” ütleb ta lõpetuseks.

 

Loe tervet artiklit Delfist.

Loe lisaks: “Lobjakas: Eestil ei jätkunud julgust ega au tõlk Omarile varjupaika anda”

Foto: winwithoutwar

 

Toimetas Ksenia Kask