Kelle huvides töötab seadusandja?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

12. märts 2013 kell 12:59



Paragraph

Avaldalme 11. märtsil Delfi Rahva Hääles avaldatud Jaak Laidla arvamusartikli täiskujul.

 

Kui õiguskaitseorganid võtavad mingis kuriteo avalduses otsuse vastu selle lahendamiseks kuu või aasta möödumisel. Kui uurimine, menetlemine kestab kuid või aastaid, ei ole kellelgi nendele midagi ette heita, sest vastus on alati üks: me ei ole seadusi rikkunud. Meil ei ole seadusega mingisuguseid tähtaegu ette nähtud otsuse vastuvõtmiseks ega materjali lahendamiseks. Millal meie politsei tööle hakkab?
26. veebruari Õhtulehest loeme, et justiitsminister Hanno Pevkur näeb probleemi selles, et elanikkonna kuritegudest teatamise tase on madal. Tundub, et nii nagu siseministeeriumi kantsler, nii ka justiitsminister, ei arva, et väga madal on politseinike töö kvaliteet, ehk siis töötamise tase. Kui siseministeeriumi kantsler iseloomustas Priit Kama kandidatuuri PPA juhi kohale, kui sellele ametikohale sobivat, siis tema juhtimisoskused, politseitöö tundmine, võimekus alluvaid politseis nõuetekohaselt tööle panna, ei kuulunudki kandidaadi sobivuseks vajalike omaduste nomenklatuuri.

Õhtuleht märkis väga õigesti, et rahvas on tõepoolest teadlik, et politsei poole pöördumine on mõttetu. Üheksakümnendate keskpaiku kogesin politseis töötades, kui võhikud olid politseinikud oma eriala tundmises. Kriminaalpolitsei vaneminspektor oli üksnes tehnikumi haridusega kalatöötlemise insener, kes elementaarseimaidki politseitöö teadmisi ei omanud. Tema seifis vedelesid menetluse peatatud kriminaalasjad, milles olid üksnes mõni tunnistajate omakäeline rida kirja pandud. Ei sündmuskoha vaatlusprotokolle, ei edaspidise tegevuse operatiivjälituslike ürituste plaane, ei kellelegi mitte ühegi ülesande andmist. Formaalne asja algatamine ja menetluse peatamine. Ühes toimikus oli neiu mõnerealine ütlus, et villa omanik palus temal ööseks villasse magama mitte minna. Öösel lendas villa õhku. Villa oli eelnevalt kahes kindlustuses viie miljoni krooni eest kindlustatud. Sellistki kuritegu ei suudetud avastada? Politseinik ei suutnud isegi selliste ütluste järel asjaosalisi kvaliteetselt üle kuulata!

Mitte mingisugust kontrolli politsei töö üle polnud. Kalle Laanet oli juurdlusosakonna ülem. Mis ta seal tegi? See vaneminspektor määrati komissariks, vaatamata sellele, et Laaneti osakonnas alluvad pidevalt vaneminspektorilt küsisid, millal ta tööle hakkab. Seda tööd ei saa teha, mida ei osata.

Saue politseinikud naersid, et õigesti tehti, et komissariks määrati, seal ei nõuta temalt enam töö tegemist. Töö käigus veendusin, et ta ei osanud isegi ülekuulamist teostada. Prefekti küsimusele vastas, et ei teostanud sündmuskoha vaatlust, sest seal oli juba käidud. Muidugi sama “tark” oli keemiku haridusega prefekt, kes mitte kelleltki töö tegemist ei nõudnud. Palusin endale ülekuulamistele appi konstaablit, kuid sain vastuse, et tema pole seda Paikusel õppinud.

Kahjuks pole olukord tänaseni politseis paremaks muutunud. See kuidas teostati Põlvamaal Waaksi elukohas läbiotsimise uurimistoiminguid, on ehedaks näiteks politseitöö tänapäeva tegelikkusest. Kõrgete ülemate suhtumine sellesse ja arusaam, kinnitavad, et politseis ei tööta kõrgetel ametikohtadel selleks sobivad ametnikud. Selline suhtumine loobki alluvates hoolimatu, lohaka ja nõuetele mittevastava teenistuskohustuste täitmise.

Meie seaduseloojad on huvitatud sellest, et mida halvem, seda parem. Miks on kuritegude uurimine antud prokuröridele? Prokurör on riikliku järelevalve organ, seaduslikkusest kinnipidamise üle. Seda ju pole. Mihkel Kärmas pole prokurör. Miks ainult temale loodetaksegi? Vanasti oli Marika Tuus uuriv ajakirjanik, kes ka palju seaduserikkumisi avastas. Nüüd pole teda keegi asendamas, sest korruptante, vargaid ja petiseid ei tohi segada.

Miks on kohtunikud ametitesse määratud eluaegselt? Kas selleks, et rahva poolt valitutena, ei saa enam nii turvaliselt praaki toota ja pistist võtt? Miks on kuritegude kohtueelsete ja kohtulike menetlemiste tähtajad kehtestamata? See on lausa uskumatu, kuidas politsei avaldusi lahendab. Nelja, viie kuu pärast alles hakkab inimesi küsitlema. Miks pole kehtestatud kindel tähtaeg, mille möödudes, peaks politsei vastama, mis on tema avaldusega, kaebusega ette võetud? Miks politsei menetleb kolleegide poolt toimepandud kuritegusid? Mäletame, kuidas need on lõppenud. Miks teatud uurimistoimingute (läbiotsimine) teostamise juures pole seadusega ette nähtud manukaid? Waksi elukohas oleks tragöödia ära jäänud. Kas manukad segaksid politsei tööd?

Palju oleks veel küsida, aga küsimuseks jääbki see, kelle huvides selliseid seadusi luuakse? Miks ei ole politsei struktuurid ja ametnike vastutus ja kohustused seadusega korralikult paika pandud, nagu oli nõukogude ajal? Kas sealt ka midagi positiivset ei tohtinud kaasa võtta? Miks ükski kõrge politseiametnik ei vastuta oma alluvate töö kvaliteedi ja nende tegude eest? Kas sellepärast, et nad alluvatelt midagi ei nõua, ei vastuta ka nende tegevuse eest? Aga miks siis nende loosungid, et neil on kõrged palgad sellepärast, et nendel on suur vastutus? Milles nende suur vastutus tänaseni on seisnenud?

Küsimusi oleks palju, aga kes nendele vastaks ?

 

Originaalartikkel: Delfi