Foto: Heather Mcardle | Dreamstime.com

“Kuidas hoida ruumi demokraatiale ruumi maailmas, mis pöördub tagasi vägivaldse vallutamise poole? Vastus on kaitsva föderalismi rajamises,” leiab The Guardiani Pariisis resideeruv kolumnist Alexander Hurst.

Seda, kas alloleva arvamusavalduse näol on tegu radikaalsuse või brutaalse aususega, otsustagu iga lugeja ise. Kas olukorra eskaleerumisest päästaks USA-le järgi andmine või just vastupidi? Mis toimub nende sündmuste taustal ja kes sellest kõigest võidab?

“Te sunnite mind valima Euroopa ja USA vahel – see oleks meie riigi jaoks strateegiline viga,“ ütles Keir Starmer eelmisel nädalal alamkojas, vastates küsimusele, kas USA sammud Gröönimaa suunal tähendaksid NATO lõppu.

Aga kuidas on lood Euroopaga? Kui Taani ja Gröönimaa ministrid valmistusid Valges Majas J. D. Vance’iga kohtuma, kerkis keskne küsimus: kas Euroopa suudab lõpuks valida iseenda? Kas selle juhid leiavad julgust tunnistada kogu tõde – et USA ei hülga lihtsalt oma liitlasi ega lõhu rahvusvahelist korda, vaid käitub üha enam vaenuliku kiskjana – ja mis veelgi olulisem, kas nad suudavad sellele ka vastavalt tegutseda? See tähendaks Taani selget toetamist ning Gröönimaale enesemääramise ja tulevase liikmelisuse perspektiivi pakkumist, mitte allumist USA poolsele ressursside rüüstamisele.

Donald Trump on juba andnud tooni, öeldes, et USA võtab Gröönimaa “ühel või teisel viisil“ enda kätte, ning ükski teda ümbritseva triumviraadi osa ei püüa enam oma imperiaalseid kavatsusi varjata. Mitte nepotistid ja aferistid, kes kuhjavad üha suuremaid eravarandusi. Mitte valgete ülemvõimu ideoloogid, kes ammutavad inspiratsiooni loosungist Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer! ja postitavad USA ametlikel sotsiaalmeediakontodel sõnumeid stiilis “Üks kodumaa. Üks rahvas. Üks pärand“. Ega ka tehno-nihilistid, kes ihkavad Gröönimaa mineraalvarasid viimse raasuni kaevandada ja rajada selle rannikule omaenda neofeodaalseid linnriike.

Kui Trump väidab, et tema võimu piirab vaid “tema enda moraal“, tähendab see sisuliselt piirangute puudumist. Nagu Vladimir Putin, liigub ta edasi seni, kuni keegi ta peatab.

Tõde on see, et MAGA suur plaan uue Ameerika impeeriumi loomiseks pole kunagi eriti varjatud olnud. 2024. aasta USA presidendivalimiste viimastel kuudel hakkasid MAGA-sfääris levima tundmatud kaardid. Need kaardid on kõik ühel või teisel moel tuletatud 1930. aastate liikumisest, mille eesmärk oli luua nn Ameerika tehnokraatia (Technate of America) – ühendus, mis hõlmaks suurema osa Põhja-Ameerikast ja osa Lõuna-Ameerikast USA võimu ja kontrolli all. See “tehnokraatia“ ulatuks lõunasse Gröönimaalt läbi Kanada, Mehhiko, Kuuba ja Venezuela kuni Prantsuse Guajaanini (täielik Prantsusmaa haldusüksus, mis seisab nn “Donroe doktriini“ teel ees).

Mida saab Euroopa teha, kui see ajalooline fantaasia reaalsusele lähemale jõuab?

Kuidas kaitsta demokraatiat ja õigusriiki maailmas, mis libiseb tagasi imperialismi, oligarhia ja toore võimu poole? Ainult tugevdades föderalismi ja ühist kaitseraami.

Kui USA peaks tõepoolest ründama Taanit, tungides Gröönimaale, ja kuulutama sõja Euroopa Liidule – lepingutega seotud kaitseliidule –, sunnitaks ajalugu liikuma. Euroopa peaks nii laienema kui ka ümber kujunema, et saada kaitse- ja luureliiduks, mis hõlmaks ka NATO ELi-väliseid liikmeid. Selline olukord eeldaks USA sõjaväebaaside ülevõtmist Saksamaast Hispaaniani, individuaalsete sanktsioonide kehtestamist paljudele USA valitsusametnikele, ulatuslikke sanktsioone USA majanduse vastu ning “süsiniku piirimeetme“ jõulist ja häbenematut laiendamist kõigisse sektoritesse. Tõenäoliselt tekiks surve minna veelgi kaugemale – kasutada ELi sundmeetmete vastast instrumenti (Anti-Coercion Instrument), et keelustada X ja teised suured USA tehnoloogiaettevõtted ning kiirendada USA kontrolli all oleva maksetaristu asendamist Euroopa süsteemide ja digieuroga.

Ja isegi kui USA ei ründa Taanit, on Euroopa parim võimalus vaba ja avatud mandrina ellu jääda imperiaalses maailmas ikkagi sundida esile katkestus USA-ga, võtta selle tagajärjed vastu ja ikkagi kehtestada föderalism. Ükskõik, mis täna Valges Majas toimuvalt kohtumiselt välja tuleb, on Euroopal aeg nõuda USA-lt Euroopa sõjaväebaasidest lahkumist, heita endalt USA tehnoloogiamiljardäride ike, alustada koordineeritud jõupingutust avaliku meedia rahastamiseks kui infokaitse vormiks – ja võib-olla isegi laiendada Erasmuse programmi üldotstarbeliseks Euroopa tsiviilteenistuse korpuseks. Kõike, mis jääb alla otsese sõjategevuse, tuleks kaaluda, sest “Gröönimaa annekteerimine“ on Ameerika fašismi sümptom ja sellele järgnevad ka teised.

Heatahtlik tõlgendus Euroopa poliitiliste juhtide viimase aasta tegevusele on, et nad on mänginud aja peale, et valmistuda. Kriitilisem arusaam on see, et nad püüdsid naiivselt vältida Trumpiga lõhe kulusid ning nüüd on nende aeg otsas – tasuta varianti enam ei ole. Me saame kas ise valida kriisi ja selle ajaloolise murde hinna või lasta end allutada kriisidele ja kuludele, mille USA meie eest valib. Kuid meie võimalus valida kahaneb. Trump, Vance, Steve Bannon ja teised ütlevad avalikult, et nad toetavad kõikjal, kus võimalik, äärmusparempoolseid ja ELi-vastaseid parteisid, eesmärgiga (mida jagatakse Putiniga) EL seestpoolt õhku lasta.

Kui Euroopa nüüd julgelt, nähtavalt ja otsustavalt USA-st lahti haagib, võib see isegi saata elustava elektrilöögi USA vaevlevasse demokraatlikku kehasse. Ainult ameeriklased ise saavad oma riigi päästa langemisest millessegi veel inetumasse ja surmavamasse, kui see, mida me juba näeme. Kuid kõigi huvides – ka nende endi omas – peab Euroopa nüüd nabanööri läbi lõikama ega tohi neid tormi kaasa järgida.

Alexander Hurst

Allikas: The Guardian

Toimetas Sander Soomaa