Tuhat raisatud aastat ehk mis on uimastite dekriminaliseerimisega valesti läinud

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

22. veebruar 2020 kell 17:27



Tartu Vangla narkoüksuse kinnipeetav Martin Villems kirjutab, mis on Eestis uimastite dekriminaliseerimisega valesti läinud, ammutades inspiratsiooni Neil Woodsi raamatust „Hea võmm, halb sõda“ ja Maia Szalavitsi raamatust „Rikkumata aju“.

 

„Kui te oleks mulle veel mõned aastad tagasi öelnud, et õige pea legaliseeritakse kanep mitmes riigis ja ka paljudes USA osariikides, oleks ma ilmselt arvanud, et te ise olete natuke liiga palju kanepit suitsetanud. Nüüd usun aga ka ise, et muutused on tulekul.“

Nii võttis oma elulool põhineva raamatu „Good Cop, Bad War“ („Hea võmm, halb sõda“, 2016) lühidalt kokku Neil Woods, paljude ametialaste autasudega pärjatud Briti narkopolitseinik.

Mida on meil tema kogemustest õppida? Kuidas juhtus nii, et 21. sajandil sai Eestist narkosurmade arvestuses Euroopa riikide seas absoluutne liider?

Vastuse saamiseks tuleks ka meil eelkõige poliitikute poole vaadata. Sajandi algupoolel, kui ilmnesid Portugali dekriminaliseeriva lähenemisega saavutatud positiivsed tulemused, otsustati meil millegipärast ikkagi kriminaalõiguslike meetmete juurde jääda. Tegelikult ei puudunud ka siin mõistuse ja tõenduspõhise lähenemise hääl. Olgu selle kinnituseks kas või asjaolu, et Karistusseadustiku kahes järjestikuses narkootilisi aineid puudutavas sättes (§183 ja 184) on üks ja seesama sõna — „käitlemine“ — defineeritud täiesti erinevalt (vt. J. Sootak, „Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne“). Juriidiliselt on see muidugi paras nonsenss, kuid tahe vabastada isiklikuks tarbeks keelatud ainete omamine kriminaalvastutusest oli siiski olemas. Mis siis ikkagi valesti läks?

Valesti läks see, et poliitilise lahingu võitsid need, kes pooldasid tol ajal eelkõige USA propageeritud „narkovastase sõja“ karmi karistuslikku lähenemist. Seda, et USA on oma poliitikaga jõudnud riigi ajaloo kõrgeima narkosurmade arvuni ja ka seal toimub praegu kogu narkopoliitika ümberhindamine, peaksid lugejad vast teadma, nagu sedagi, et üha uute opioidide ja muude ohtlike sünteetiliste uima-ainete laialdane levik on ka meie kohaliku narkovastase sõjaga kaasas käiva võidurelvastumise tagajärg. Meil aga hakkasid toona narkopoliitikat kujundama jõud, kelle loosungiks oli mitmetimõistetav „Vali kord!“

Nii juhtuski, et Portugali positiivsest eeskujust inspireeritud seadust üritati karmistada sellega, et kui Portugali versioonis on dekriminaliseerimise piirmääraks ühe sõltlase kümne päeva ainevaru, siis meil sai selleks varem narkootikumidega kokku puutunud isiku — mida iganes see ka ei peaks tähendama — kümme narkodoosi.

 

Dekriminaliseerimine ainult paberil?

Kõigele lisaks hakkasid sedagi poolikut seadust ellu viima needsamad narkovastase sõja apologeetidest poliitikute poolt kureeritud jõuametkonnad ja reaalselt puudutas karistusseadustiku §183 alusel dekriminaliseerimine vähem kui 1% narkootilise aine avastamisega seotud juhtumitest. Seaduste rakendamises mindi aga kohati lausa absurdini välja, mistõttu ilmselt prokuratuuri algatusel kehtis meil põhimõte, et seguaine mass võrdsustatakse puhta aine massiga. Sellise loogika kohaselt saaks 50kg tsemendile 1g amfetamiini lisamisel 50,001 kg amfetamiini (sic!). Õnneks lõpetas Riigikogu selle jama õige ruttu ja nõudis kohtuasjades siiski aine-ekspertiise ja koguste arvutamist puhta aine kogusest lähtumist.

Kahjuks aga arvas meie muidu võrdlemisi arukas Riigikohus, et kanep on looduses kasvav taim, mida inimene ei saa segada ega lahjendada. Selles osas on vast isegi meie põhikoolilõpetajate enamik paremini informeeritud ja teab, kuidas näiteks suhkru või tsemendi lisamisega kanepi massi tõsta. Just selle Riigikohtu seisukoha tõttu pole meil ka seaduse silmis vahet, kas tegemist on 0,5% THC-sisaldusega taimevarte või 25% THC-sisaldusega kvaliteetse kanepiõiega. Toimeaine koguse vahe on 50-kordne, aga maagiline piir, ehk „ekspertide“ poolt paika pandud 10 narkodoosi on mõlemal ikka 7,5 g. Täielik absurd, kuid Riigikohtuga meil ju ei vaielda ja selline rakenduspraktika kehtib tänapäevani.

 

Seadus kiusab opioidisõltlaseid ja teeb alaealistest roimarid

Kõige jõhkramat ülekohut teevad need prokuratuuri valitud ekspertide poolt kehtestatud kogused opioidisõltlastele, sest nende tolerants kasvab igapäevasel tarbimisel väga kiiresti. Täiesti tavapärane on näiteks olukord, kus fentanüülisõltlase ühe päeva annus on 20–50 „ekspertide“ määratletud narkodoosi. Niimoodi saadetaksegi haigeid inimesi päevadoosi eest 3–15 aastaks vangi ja maksumaksja muudkui maksab selle mõttetuse eest.

Veel üks rakenduslik paradoks peitub aga nende narkodooside tuvastamises ja tõendamises. Nimelt saab neid doose usinate narkoprokuröride tõlgenduses tuvastada ja tõendada näiteks ühise tarvitamise käigus kanepipläru üleandmise alusel. Kui inimene on sellist koletut tegu sooritanud rohkem kui kümnel korral, saab seda kvalifitseerida karistusseadustiku §184 lõike 2 kohaselt suure koguse narkootilise aine grupiviisilise käitlemisena, mille eest on ette nähtud 3–15 aastat vanglat. Sellise jõleda roima on toime pannud üle 20% Eestimaa noortest juba enne täisealiseks saamist, seega on nad de facto esimese astme kurjategijad, umbes nagu tapjad, ning asjaolu, et neid pole veel vangikongidesse topitud, on lihtsalt narkopolitsei ja prokuratuuri tegemata töö. Eks öelnud ju kunagi nende ametimeeste suured eeskujud — andke meile inimene ja meie leiame talle ka paragrahvi.

 

Ravi karistuse alternatiivina on potjomkinlus

Aastaid hiljem, kui oli juba selgelt näha, et räige kriminaliseerimine ei anna soovitud tulemusi ja narkosurmade arv üha jätkas kasvamist, võeti veel kord kuulda mõistuse häält ja 2009. aastal lisati Karistusseadustikku §692, mis nägi ette võimaluse asendada vanglakaristus sõltuvusraviga.

Ilmselt juba eelpool mainitud poliitiliste jõudude mõjul osutus aga ka see poolikuks, et mitte öelda sisuliselt mõttetuks meetmeks. Viga seisnes selles, et karistuse asendamine oli selle sätte alusel võimalik ainult kuni kaheaastase vangistuse puhul ja ainult isikutele, kes polnud varem vanglas viibinud. Selle tulemuseks oli, et reaalselt rakendati seda seadusesätet ühel korral, ning seda riigis, kus aastas menetletakse üle tuhande narkosõltuvusega seotud kuriteo.

Kahjuks unustati Eestis ka teine Portugali eduloo oluline komponent – piisav ja efektiivne sõltuvusrehabilitatsiooni võrgustik. Rehabilitatsiooniga volitati meil tegelema peamiselt usuorganisatsioonid — seda ühes usuleigematest Euroopa riikidest. Nende poolt pakutav baseerus aga 1930. aastate USA-s ühe kristliku sektiprogrammi alusel alkohoolikute jaoks loodud 12 sammu metoodikal, millest on nüüdseks teada, et narkoprobleemide puhul see eriti ei toimi. Lisaks eeldab religioosne lähenemine, et inimene käib enne paranemise teele asumist n-ö põhjas ära ja paljud suisa propageerivad sellist trajektoori. Eks Jumala leidmine käib ikka läbi kannatuste… Ülikangete opioidide ajastul tähendab „põhjas käimine“ paraku väga sageli surma, seega kujuneb ühe uskupöördunu hinnaks mitu laipa. Miks see kõik nii on ja kuidas seda ära hoida ning sellega võidelda, mõtestab meie jaoks lahti 30 aastat sõltuvusteemadel kirjutanud ajakirjanik Maia Szalavitz oma väga isiklikke kogemusi kätkevas, ent samas hästi allikaviidatud raamatus „Unbroken Brain“ (Rikkumata aju), mille loodan ka peagi Eesti lugejateni tuua.

 

Karistusasutus ei sobi sõltuvusravilaks

Samas hakkasid ka meie jõustruktuurid ise tegelema rehabilitatsiooniga ja Tartu Vanglas avati selle tarvis sõltuvusrehabilitatsiooni üksus (SRS), ehkki praktika mujal maailmas on näidanud, et vangla ei sobi meditsiiniasutuseks ja vanglate rehabilitatsiooniosakonnad on kordades vähem efektiivsed kui spetsiaalselt selleks loodud asutused. Eks numbrid räägivad siin iseenda eest — igal aastal lahkub siit ilmast üledoosi tagajärjel, kõigest mõne nädala jooksul pärast Tartu SRS-osakonnast vabanemist, kümmekond inimest.

Paljud Tartu Vanglas rehabilitatsiooni läbinud on aga hiljem sattunud SA Viljandi Haigla Jämejala narkorehabilitatsiooni osakonda ja nentinud, et alles seal said nad teada, mis asi see rehabilitatsioon tegelikult on. (Tuleb tunnistada, et teatud positiivne mõju on siiski ka Tartu Vanglas toimuval, sest see aitab paljudel üle saada nii eitamisfaasist kui ka edaspidi vajadusel juba tõhusamat abi otsida.)

Siinkohal tahaksin tunnustada viimaste aastate positiivseid muutusi just erinevate rehabilitatsioonivõimaluste ja programmide loomise alal, kuid väheoluline pole ka selle aasta juulist kehtima hakanud karistusseadustiku muudatus, mis võimaldab tõhusamalt rakendada asenduskaristusena sõltuvusrehabilitatsiooni. Kahjuks on aga saatuslik viga, mis tehti 10 päeva tagavara asendamisel 10 doosiga, ikka veel parandamata. Seda ilmselt eelkõige seetõttu, et need poliitilised jõud, kes selle õuduse siin korraldasid, või siis nende õigusjärglased, on endiselt võimuhoobade juures. On ju poliitikute jaoks oma vigade tunnistamine üks raskemaid asju, ja kui nüüd tõesti toimuks kiireid muudatusi poliitikas ja sellega saavutataks suurepäraseid tulemusi, saaksid ju kõik aru, et need enam kui tuhat hukkunut on eelkõige nende hingel. Inimeste loodud seadused kahjuks ei toimi alati soovitud moel, kuid karma seadused toimivad see-eest alati ja kõikjal. Kahju on lihtsalt sellest, et paljud peavad veel surema, enne kui mõistus — koos igakülgselt tõhusa ja tõenduspõhise narkopoliitikaga —ükskord meie kanti jõuab.

 

Karistuste diferentseerimine aitaks säästa elusid

Veel üks kummastav asjaolu meie jõustruktuuride ja kohtute töös on see, kuidas meil kanepi ja fentanüüli eest mõistetud karistused on sisuliselt võrdsed ja kohati võib täheldada kanepi eest isegi karmimate karistuste jagamist (vt viimaste aastate suured kanepikeisid nagu 20 kilo eest karistatud „kanepivanaemad“ vs Vorobei ja tema punt). Kas tõesti usuvad meie narkoprokurörid veel nn lävepakuteooriat ja arvavad, et kui neil õnnestub karmide karistustega kanepiäri likvideerida, siis fentanüül kaob iseenesest? Kui nii, siis on see järjekordne tõestus sellest, et nad ei saa ikka üldse aru, kus nad elavad või mida teevad. Isegi teistes karmi karistuspoliitikat harrastavates riikides nagu USA ja Ühendkuningriik algavad ohtlike uimastite (opioidid, crack-kokaiin, metamfetamiin) karistused enam-vähem sealt, kus lõppevad kanepikaristused, rääkimata sellest, et paljudes USA osariikides ja terves Kanadas on kanepiäri juba legaliseeritud ja reglementeeritud.

Kui meie võimuladvik, seaduseloojad ja nende jõustajad aduksid sõltuvusainete turudünaamika suurt pilti, ei tegeleks nad kontraproduktiivsete rumalustega nagu mittepsühhotroopse kiukanepi kasvatajate ja maaletoojate tagakiusamine THC mõne protsendikümnendikuga „patustamise“ eest, vaid võtaksid eeskuju nt Illinois’ osariigist, kus kanepituru reguleerimisega kaasneb taastava õiguse korras minevikus kanepikaristust kandnutele äsjatekkinud turul konkurentsieeliste loomine.

Eesti nüüdisaegne karistuspoliitika lausa sunnib uskuma, et meie kohtud ja jõustruktuurid tegelikult soosivad fentanüüliäri. Võimaldaks ju karistusseadustikus esinevate sanktsioonide lai diapasoon (§184 lg 1 1–10a ja lg 2 3–15a) ka meil kohtupraktikas karistusi diferentseerida nii, et kanepi puhul jääksid need alumisse kolmandikku ja fentanüüli puhul oleksid ülemises kolmandikus. See oleks ju igati põhjendatud, sest kanepi üledoos pole teatavasti veel mitte kunagi mitte kedagi mitte kusagil tapnud, kuid fentanüül on meil nõudnud juba kaugelt üle tuhande inimelu. (Või on põhjus hoopis selles, et enamus fentanüülikahjude ohvreid kuuluvad meil venekeelsesse rahvusvähemusse? See on aga juba omaette teema ja sellest ehk mõni teine kord pikemalt.)

„Oma karjääri jooksul narkopolitseinikuna saatsin ma inimesi vangi rohkem kui tuhandeks aastaks,“ kirjutab Neil Woods oma raamatu viimases peatükis. „Nüüd arvan ma, et iga viimast kui aastat neist võib nimetada raisatud aastaks. Need on tuhat aastat raisatud inimpotentsiaali, tuhat raisatud aastat võimalikku loomingulisust, õppimist ja avastamist, tuhat raisatud aastat, mille jooksul inimesed konutasid pisikestes kongides selle asemel, et maailmale kasu tuua. /—/ Need on tuhat raisatud aastat, sest inimesed sündisid juba sellisesse maailma, kus narkootikumide müük oli loogiline valik. Just seadused olid need, mis selle illegaalse turu lõid. Just seadus oli see, mis tekitas olukorra, kus peamiselt sõltlastest kliendid, kellele need inimesed narkootikume müüsid, olid justkui lõksus ja neil polnud mingit abi loota, sest ka nemad olid nüüd kriminaalid.“

Usun, et Eesti uimastipoliitika suunaseadjatel on tagumine aeg mitte ainult peeglisse vaadata, vaid ka globaalse narkoturu dünaamika peensustesse süüvida, sellest õppida ja õpitu põhjal Eestis seni puuduvaid valikuvõimalusi luua. Aitab juba inimelude julmast ja tulemusetust raiskamisest!

 

Martin Villems

 

Foto: books.google.com, greenrushdaily.com



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.