Arvamus: Kanepi keelustamine oli viga

19. oktoober 2018 kell 12:53



Tänane arvamuslugu on Telegramini jõudnud läbi uimastipoliitikavaatleja ja MTÜ Ravikanep juhatuse liikme Mart Kalveti Facebooki ajajoone, kus viimane juhatas teksti sisse järgmiselt: “Teksti saatis mulle kaks päeva enne Kanada kanepituru reguleerimise ametlikku algust MTÜ Auxilio projektijuht ja narkorehabilitatsiooni üksuse kinnipeetav Martin Villems, et aitaksin selle avaldada mõnes veebiuudiskanalis. Kuna väljaanded, mille poole pöördusin, ei olnud avaldamisest huvitatud, otsustasin teksti vähemalt siitkaudu jagada.”

 

Selleks, et adekvaatselt kaasa rääkida kanepi legaliseerimise debatis, tuleks kõigepealt endale selgeks teha, kust ja kuidas see keelustamine alguse sai. Kõik ilmselt teavad, et keelustamine pärineb USA-st, seega uurime lähemalt just selle riigi ajalugu.

Terve Ameerika jaoks oli kanep pikka aega täiesti tavaline ravimtaim. Ameerika Ühendriikide farmakopöa, mis on üldtunnustatud ravimikataloog, hõlmas kanepit aastatel 1851–1943. Tavaliselt esines ravimkanep tinktuurina, mida tilgutati keele alla ja kasutati mitmete haiguste puhul. Ühiskonnas laiemalt ei olnud sel perioodil märke kanepitarvitamisega seotud probleemidest.

Harry J. Anslinger oli mees, kes 1930. aastatel seda kõike muutis. Föderaalse narkootikumidevastase võitluse büroo direktor Anslinger asus nimetatud ametikohale pärast seda, kui tema varem tema juhitud alkoholi keelustamise büroo seoses alkoholi keeluseaduse tühistamisega 1933. a kaotati.

Kuiva seaduse periood — ilmselt üks verisemaid ajajärke USA ajaloos (gangsterid, Al Capone, jne) — ei olnud kuidagi muutnud Anslingeri keelustamismeelset maailmavaadet ja uuel ametikohal hakkas ta otsima uusi ohvreid. Ta leiutas terve hulga valesid, mis põhinesid rassismil ja „Reefer Madnessi“ (vt Wikipedia artiklit ja filmi Youtube’is) stiilis valepropagandal, mis eksitavalt kirjeldasid kanepit kui ohtlikku narkootikumi, mida eelkõige tarvitab „värviline“ elanikkond. Vaatamata juba tol ajal ilmunud teaduslikele uurimustele, mis näitasid selgelt, et kanep on suhteliselt ohutu, jätkas Anslinger kangekaelselt oma ideoloogiliselt motiveeritud keelustamispoliitikat.

Kui Richard Nixon sai USA presidendiks, paigutati kanep Anslingeri loodud valenarratiivi alusel värskelt vastuvõetud keelatud ainete nimekirja I kategooriasse. Sellesse kategooriasse peaksid kuuluma eranditult ained, millel puudub meditsiiniline väärtus ning mille tarvitamisega kaasnevad kõrge sõltuvus- ja terviserisk. Kanepi paigutamine samasse nimekirja heroiini ja muude ohtlike mürkidega on, mõistagi, absurdne, kuid kahjuks on seda eeskuju järgitud ka Eestis (vt Sotsiaalministeeriumi määrust nr 73 ja selle lisa).

Nixon oli sellest absurdsusest vägagi teadlik ja lihtsalt ignoreeris nimekirjade koostamise aluseks olevat Shaferi komisjoni raportit, mis soovitas kanepi dekriminaliseerida. Komisjon jõudis järeldusele, et kanep ei kätke endas terviseriske ja kanepivastaste seaduste täitmise järgimine oleks lihtsalt maksumaksja raha mõttetu raiskamine. Komisjon nimetas kanepiga seotud probleeme tugevalt üledramatiseerituteks. Nixonil olid aga oma kanepipoliitika jätkamiseks hoopis poliitilised motiivid. Tema tolleaegne tähtis poliitiline nõustaja John Erlichman on tunnistanud, et Nixon oli hästi kursis asjaoluga, et kogu kanepipoliitika põhineb valedel, kuid keelustamine oli talle poliitiliselt kasulik ja võimaldas tal näiteks õõnestada Vietnami sõja vastase liikumise legitiimsust, arreteerida selle aktiviste ja korraldada nende kodudes läbiotsimisi ning näidata neid üldsusele negatiivses valguses. Nixoni kanepivastane sõda oligi mõeldud eelkõige mittevalgenahalise elanikkonna aktivistide ja vasakpoolsete sõjavastaste ründamiseks.

Kahjuks jätkus keelupoliitika veel pikalt ja jätkub veel praegugi mitmel pool — ka Eestis —, nõudes üha uusi ohvreid. Pikka aega toimunud ajupesu tulemused on väga visad kaduma. Propagandameister dr Goebbels ütles kunagi, et kui valet piisavalt sageli korrata, muutub see tõeks. Lõpuks siiski päris tõde tõuseb ja vale vaob, ja nii on USA-s endas kanepi keelustamisega tehtud ajaloolist viga viimastel aastatel jõudsalt korrigeerima asutud. 30 osariigis on olemas ravikanepiprogrammid ja üheksa osariiki — nende seas ka USA võimsaim osariik ja ühtlasi kogu riigi innovatsiooni ja majanduse mootor California — on juba otsustanud astuda järgmise sammu ning asunud reguleerima mittemeditsiinilise kanepi turgu. Pärast seda, kui esimese G7 riigina otsustas tänavu kanepi legaliseerida ka Kanada, on suund ajalooliste vigade parandamisele täiesti kindel.

Meil siin Eestis tuleb lihtsalt otsustada, kas takerduda vigadeajastu valedesse nii, et meist saavad sabassörkijad, või olla siin piirkonnas esimene riik, kes hakkab uuest tööstusharust kasu saama. Arvestatakse ju näiteks California kanepiäri aastakäibeks 30–40 miljardit dollarit, ja hinnanguliselt on see üle võtnud 15–20% alkoholiturust. Kanadat on aga juba enne legaliseerimisotsuse jõustumist tabanud tõeline kullapalavik ja investeeringud kanepiärisse on rekordilised (vt Postimees, 8.10.2018 „Roheline kullapalavik: Kanada virgutab kanepiturgu“).

Eesti valiku peaks veel eriti lihtsaks tegema asjaolu, et oma senise absurdse ja ebapädeva narkopoliitikaga oleme me sellega kaasnevate negatiivsete tagajärgede poolest jõudnud oma regiooni absoluutsesse tippu.

ÜRO langetab 2019. aastal otsuse kanepi ümberklassifitseerimise küsimuses
Maailma terviseorganisatsiooni WHO uimastisõltuvuse ekspertkomisjon ECDD on juba tunnistanud kanepitaime ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooni IV nimekirja lisamise põhjendamatust. Tänavu mais toimus sel teemal ECDD aruteluistung; tänavu novembris toimuva ECDD 41. istungjärgu ajaks valmib kanepi senise klassifitseerimise kriitilise analüüsi viimane osa. 2019. a märtsis ÜRO uimastikomisjoni istungil avaneb ÜRO liikmesriikidel võimalus WHO ümberklassifitseerimissoovituste üle hääletada. (Allikas: rahvusvahelise kannabinoidmeditsiini liidu IACM uudiskiri, 14. oktoober 2018)

 

Martin Villems

 

Foto: medium.com