Foto: Angelo Esslinger / Pixabay 

Vaktsiinikahju hüvitamise taotluste vastuvõtmine algas 1. mail 2022 ning esimesed otsused vaktsiinikahjude hüvitamise ja hüvitamisest keeldumise osas on Eesti Haigekassa poolt ka juba tehtud. Advokaadibüroo Pallo&Partnerid poole on pöördunud esimesed keeldumise otsuse saanud inimesed ning olukorraga tutvunud advokaadid on veendunud, et Eesti Haigekassa on tõlgendamas valesti ravimiseadust kindlustusjuhtumi definitsiooni osas ning määrus tervisekahjustuse tunnuste raskusastme kohta võib olla ületanud volitusnorme. Advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi sõnul peab selline ilmselge väärpraktika lõppema esimesel võimalusel.

Alates 1. maist 2022 saavad aasta jooksul taotluse vaktsiinikahjude hüvitamiseks esitada ka need inimesed, kes on eelnevalt vaktsineeritud ning raske tervisekahjustuse saanud, või pärijad, kelle lähedane on vaktsiinikahju tõttu surnud. Otsus tuleb Eesti Haigekassal teha 150 päeva jooksul.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoffi kommentaar:

Nii otsustes kui ka Eesti Haigekassa kodulehelt on nähtav, et üheks kindlustusjuhtumi eelduseks on „arst on tervisekahjustuse dokumenteerinud“. Tegemist ei ole aga seadusest tuleneva kindlustusjuhtumi eeldusega, vaid tegemist on tervise- ja tööministri 25.04.2022. a määrusega nr 36 kehtestatud tervisekahjustuse tunnuse kriteeriumiga. Sellise seaduse vale tõlgendamisega võidakse nii mõnedki tervisekahjustuse saanud inimesed hüvitise saamisest elimineerida, kui arst ei ole nende tervisekahjustusi dokumenteerinud ning selline väärpraktika peaks lõppema esimesel võimalusel.

Teiseks oluliseks probleemiks on seesama tervise- ja tööministri määrus, mis vähemalt esmasel vaatlusel tundub olevat vastuolus ravimiseadusest tuleneva volitusnormiga. Jääb mulje nagu määrus on loodud välistamaks hüvitise saamine enamikel tervisekahjustuse saanud isikutel, kuid siiski jätta võimalus kohustusliku vaktsineerimise taustal viidata, et loodud on justkui toimiv kindlustus. JOKK skeem?

Viidatud määruses nimetatud “tunnused“ ei saa olla tervisekahjustuse tunnusteks. Kui vaadata teisi sarnasid tervisekahjustuste raskusastmeid kirjeldavaid akte, on erisus tähelepanuväärne. Näiteks liikluskindlustuse seaduse lisa “Tervisekahjustuste liigitus raskusastemete kaupa“ näeb ette konkreetsed tervislikud seisundid, mida loetakse kergeks ja mida raskeks ning mida on objektiivselt võimalik meditsiiniliselt tuvastada: näiteks põrutus, silmavigastus, kurtus, ajuvigastus jne. Sarnane lähenemine on ka Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruses nr 266, kus on samuti loetletud 3. peatükis konkreetsed tervisekahjustuse tunnused: näiteks kuulmiskadu, raseduse kaotus, psüühikahäire jne. 25. aprilli 2022. a määruses nr 36 on aga tervisekahjustuse tunnuseks näiteks arsti poolne tervisekahjustuse dokumenteerimine – ehk kui keegi küsib, milline tervisekahjustus isikul on, siis vastus sellele küsimusele oleks määruse nr 36 järgi, et „arsti dokumenteeritud“. Lisaks on määruse nr 36 kohaselt tervisekahjustuse tunnuseks, et isik peab vaktsiinikahjustuse tõttu viibima haiglas või vajama ambulatoorset või päevakirurgilist protseduuri/operatsiooni või taastusravi. See on aga otseselt vastuolus ravimiseaduse mõttega, mille kohaselt hinnatakse alles hilisemas protsessis, kas tervisekahjustusel on tõenäoline seos vaktsiiniga – määrusega nr 36 on aga selline kaalutlusõigus juba eos välistatud. Tervisekahjustuse tunnuseks ei saa olla ka asjaolu, kas isikule on välja kirjutatud ravimeid – see ei määra kuidagi patsiendi seisundit, kuna on võimalik, et ravi on jäänud saamata või ei saagi tekkinud terviseprobleemi ravida. Kõik eelnev viitab, et määruses on ületatud volituse piire ning tervisekahjustuse tunnuste defineerimisel on asutud kitsendama seadusega määratud kindlustusjuhtumi sisu.

Viidatud probleemid on muidugi alles esimesed pinnapealsed probleemid, tegelikkuses esineb ka mitmeid sisulist laadi probleeme. Minule on teada näiteks juhtumid, kus algselt enne vaktsiinikindlustuse loomist on mõnda vaktsineerimise järgselt avaldunud terviseprobleemi peetud Ravimiameti poolt vaktsiiniga seotuks, ent pärast kindlustuse kehtima hakkamist on hakatud seda eitama ning ka juhtumid, kus terviseprobleemi seost vaktsineerimisega ei peeta piisavalt tõenäoliseks lihtsalt seetõttu, et taolisest terviseprobleemist on teatatud vaid mõned kümned korrad.

Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et vaktsiinikahjude kindlustus peaks ka tegelikus elus toimima selliselt, et inimesed, kes on andnud oma panuse ühiskonda, kas vabatahtlikult või riigi poolse “müksamisega“, saaksid neile määratud rahalise abi tervisekahjustusega koos elamiseks ning võimalusel ka tervenemiseks.

Jaanika Reilik-Bakhoff

Allikas: Pallo&Partnerid blogi