Kelle saamist Riigikokku kardetakse?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. veebruar 2019 kell 15:52



“Valimiste eel tehakse võrdlevaid ülevaateid Riigikokku pürgijate programmidest ning seisukohtadest. Kuigi valimised on vabad ja pole ühtainsat õiget valikut ega otsusele jõudmise viisi, teevad eri huvigrupid ja meediaväljaanded siiski oma robustseid eeldusi, missuguseid nimekirju on mõtet analüüsida ja oma lugejatele või kaasmõtlejatele tutvustada,” kirjutab infoühiskonna aktivist Märt Põder.

 

Järgneb lühiülevaade mõnedest absurdsemalt kallutatud analüüsidest ja valimissoovitustest.

 

Sooliselt tasakaalustatuim nimekiri

Eesti Päevaleht manitses juhtkirjas kaasama poliitikasse rohkem naisi, kuid esitas ise tabeli, kus kõige naisterikkamat valimistel osalevat erakonda üldse ära ei toonud, kuigi kandidaatide nimekirjad ja muud materjalid olid kõik juba esitatud. Viga püüti päevi hiljem parandada eneseõigustusega: “Erakonnal Eestimaa Rohelised, kes jääb praegu küll küsitluste järgi selgelt alla valimiskünnise, on naiste osakaal veelgi kõrgem, 58 naist ja 67 meest.”
Veel päevi hiljem lisati artikli alla “õiglase kajastuse huvides” veebis ka roheliste esimehe kommentaar ning samasse meediamajja kuuluv Delfi avaldas veebis artikli korrektse statistikaga, kus oli ära toodud ka naiste osakaal Elurikkuse Erakonnas.

 

Argument valimiskünnisest

Eesti Päevalehe toimetuse põhjendus, et ei peeta vajalikuks kajastada erakondi, kes “jäävad selgelt alla valimiskünnise” on aga ekslik mitmel põhjusel:
  • Valimistulemused selguvad valimispäeva õhtul või järgmisel päeval. Viimase kuu jooksul võib muutuda palju, nt on Eesti 200 reiting langenud mõne nädalaga vähemalt poole võrra [1], valimisteeelse aja intensiivne kampaania ja kõrgendatud tähelepanu muudab inimeste seisukohti kiiresti.
  • Viimase aasta jooksul on korra valimiskünnise piiril käinud valitsuserakondadest sotsiaaldemokraadid ja kaks korda on künnise all käinud Isamaa. [2] Selliste andmete valguses on toimetuste hinnang oma ennustusvõimekusele kindlasti liiga tugev, eriti kui arvestada, et valimisnimekirjade ametlikust esitamisest ja programmide tutvustustest ning esimestest analüüsidest on mõned päevad.
  • Ilma erakondliku eelistuseta on valijatest 20 kuni 30 potsenti ja Riigikogu valimistel osalema ei suuda end motiveerida üle 35 protsendi.

Ent meediaväljaande ennustused künnise ületamise kohta on ekslikud põhimõtte poolest, st mõne erakonna või üksikkandidaadi jäämine künnise alla ei võimalda toimetusel olla tagantjärele tark ning väita, et nende teguviis oli õige. Lugejale jäetakse niisuguste osaliste nimekirjadega mulje, et valimistel osalejaid on tegelikult vähem. Isegi kui valija teab, et tegelikult see nii pole, siis toimetuste seisukohtadena justkui neutraalselt positsioonilt esitatud isetäituvad ennustused valimistulemuste osas avaldavad kindlasti valijatele mõju. Aga kas suuruselt teise päevalehe toimetusel sobib niivõrd kallutatud olla?

 

Eksitav valimiskompass Delfilt

Delfit ja Eesti Päevalehte välja andva Ekspress Meedia soovist lugejatele valikuid dikteerida annab aimu ka nende valimismootor, mis pakub lugejale interaktiivse küsitluse tulemusena välja “kuus erakonda, kelle toetus peamiste avaldatavate reitingute järgi on näidanud viimastel kuudel riigikokku pääsemiseks vajaliku valimiskünnise ületamise võimalusi”. Mitmest viiimasest kuust on siin jutt ja kuidas hinnatakse erakondade šansse järgnevas kampaanias?

Meediaväljaande käitumine on võrreldav erametsaliidu omaga, kes otsustas avaldada oma valimiskompassi ilma puidutööstuse suhtes tugevaid seisukohti omavaid Eestimaa Rohelisi ja Elurikkuse Erakonda kaasamata. Kui kitsast huvigruppi esindava organisatsiooni poolt võib sellist käitumist oodata, siis eri ajakirjandusväljaannete eest vastutava Ekspress Grupi poolt tundub selline käitumine väga rumal.

 

Kes kardab Züleyxa Izmailovat?

Naised poliitikasse!Mäletatavasti oli eelmiste Riigikogu valimiste ajal meediaväljaannetes tabuteemaks Martin Helme ja tema kaasmõtlejate kampaaniate kajastamine. Ent katse maha vaikida hakkab teatud punktist tööle reklaamina. Kui rohelised esitasid 2015. aastal Riigikogu valimistele 40 kandiaati, siis nüüd ollakse väljas 125 kandidaadiga, erakond on praegu erikokkuleppe alusel esindatud ka Tallinna linnavalitsuses ning suutnud selles küllalt keerulises koalitsioonis säilitada oma tõsiseltvõetavuse. Roheline maailmavaade on selge ja mõistetav ning kõigi eelduste kohaselt transleerub see valimiste pigem konservatiivses olukorras ka häälteks.

Vaatame korra otsa värsketele andmetele erakondade liikmete arvu, kandiaatide arvu, toetuse protsendi ja esindatuse kohta valitavates kogudes.

Liikmeid Kandidaate Toetus Esindatud
Keskerakond 14861 125 33% kõik
Reformierakond 12107 125 25% kõik
Konservatiivne rahvaerakond 8825 125 17% kõik peale EP
Isamaa 8460 125 6% kõik
Sotsiaaldemokraadid 5649 125 7% kõik
Ühendatud vasakpartei 1799 11 1% KOV
Rohelised 966 125 3% KOV
Eesti 200 582 125 2%-7% ei
Vabaerakond 574 125 1% kõik peale EP
Elurikkus 533 73 1% ei

Arvestades mh veaprotsente on kõik, mis toimub allpool kolme ilmselget liidrit veel lahtine, sj künnise piiril liiguvad sama kaalukategooria erakonnad Isamaa ja sotsiaaldemokraadid ning nende järel umbes samas kaalus Riigikokku tagasi soovivad Erakond Eestimaa Rohelised ja uus üritaja Eesti 200. Vabaerakonna, Elurikkuse Erakonna ja vasakpartei staatus on ehk kõige kahtlasem, aga konkurentsist neist ühtegi välistada ei saa. Piraadipartei on seekord otsustanud anda oma toetuse rohelistele, kes olid valmis kaasama oma programmi lõppu meie koostatud digiõigustele keskenduva infoühiskonna peatüki. Selle kinnituseks kandideerivad roheliste nimekirjas Raul Kübarsepp Tartus ja Märt Põder Narvas ning Ida-Virumaal.

Ent valimistel pole lohutusauhindu — praeguse süsteemi järgi ei saa kunagi valituks need, kes on kellegi teine või kolmas eelistus. Näiteks teise eelistusena nimetas rohelisi viimaste uuringute põhjal 13% valijatest, seega on küsimus, kas suudavad nad oma kandidaadid teha nüüd mõne nädalaga valijate esimeseks eelistuseks. Kui rohelised suudavad rahu säilitada, siis lähevadki ehk ülejäänud kraaklejad omavahel lõpuks nii piinlikult tülli, et muud valikut ei jäägi? Ent ei maksa jätta kõrvale ka üksikkandidaate ning seekord omab neist Hando Tõnumaa kahtlemata potentsiaali tuua valima hulka neist 35 protsendist, kes muidu valimas ei käi.

 
Postimehe väärtuskompass

Hea algatusega on hakkama saanud Postimees, kelle Hääleandja valimisrakendus lubab end üles anda kõigil Riigikogu kandidaatidel isiklikult ning pakub seejärel 22 kontrollküsimusele vastanutele ka võimalust leida enda vaadetele lähim kandidaat sõltumata tema erakonnast — ja seda nii eesti kui vene keeles. Peamised etteheited Postimehe valimiskompassile on selle küsimuste üldine iseloom ja piiratus, mistõttu mõnede kandidaatite seisukohad ei tule selles esile või on küsimused niivõrd oskamatult sõnastatud, et tõsimeeli vastamine on võimatu. Nii näiteks keeldus Eesti 200 esimees Kristina Kallas enda andmeid Postimehe süsteemi sisestama, etteheiteid on ka koostööle konservatiivse mainega Ühiskonnauuringute Instituudiga, nt sotsiaaldemokraadid on palunud Postimehe rakenduse kallutatuse suhtes seisukoha võtta EMSLi valimiste valvuritel.

Postimehe lähenemine on siiski pälvinud tunnustust ka ekspertidelt, kes hindavad keskendumist konkreetsetele väärtusküsimustele ja kandidaatidele erakondade üldprogrammide asemel. Kõige sisulisem etteheide tuleb ehk seekord Varro Vooglaiult, kes tahaks näha kõigi kandidaatide vastuseid avalikult ning selle sooviga võib julgelt ühineda, kuigi avalik võiks olla lisaks sisestatud andmetele ka kogu valimisrakenduse lähtekood, mis võimaldaks sisuliselt hinnata metoodikat ja sisestatud andmeid taaskasutada.

Korrigeeritud kompass

 
Ent Postimehe ja Delfi üldise metoodika kõige suurem puudus on siiski eeldus, et nende poolt postuleeritud küsimused pole võimelised päriselt hõlmama valimiskäitumise ja valijate kirjude motivatsioonide keerukust. Nii võib olla mõne valija jaoks oluline teema ainult infovabadus ja teise jaoks loomaõigused, kuid kandidaadid reastatakse terve hulga üldküsimuste alusel ning ekspertiis või ambitsioonid spetsiifilistes küsimustes ei tule sellises küsitluses esile.

Nende kompasside põhimõttelised puudused ajendasidki mind tegema oma korrigeeritud valimiskompassi. On ju üks täiesti arvestatav taktika valida Riigikokku kandidaat, kes tegeleb seal just ühe olulise küsimusega ning valib selleks endale sobiva erakondliku platvormi, millega tal on kõige vähem vastuolusid. Nii on rohelised saanud lisaks keskkonnakaitse ja loodushoiu teemadele platvormiks tajumuutvate ainete regulatsiooni ülevaatamise pooldajatele ning on ainsad, kellel on digikodanike õigustele keskenduv infoühiskonna programm — samas jäävad Delfi kompassis rohelised üldse kõrvale ja Postimehe omas on ainult väga kerge indikatsioon infoühiskonna teemade suunas sõnavabaduse küsimuse all.

 
Kõik pilgud rahvusringhäälingul

Ajakirjanduse jaoks pöördelistel aegadel on iseäranis huvitav, missuguseid lahendusi leiab väljakutsetele rahvusringhääling, kellele on seadusega kohustuseks tehtud tagada “võrdsed võimalused kõigile valimistel osalevatele kandidaatidele” ja sh Riigikogu valimiste puhul “võrdsed võimalused kõigile valimistel osalevatele erakondadele ja üksikkandidaatidele”. Kuigi räägitakse tõepõhja puudumisest poliitilises retoorikas, siis teistpidi räägitakse taasleitud maailmavaatelisusest — ometi pole maailmavaatelised küsimused valijate jaoks mitte niivõrd programmilised või deklaratiivsed kui just seotud nende praktikatega.

Kuidas aga põimida valimisrakenduse loogikasse erakondade ja kandidaatide usaldusväärsus maailmavaate praktiliste viljelejatena, see vääriks eraldi häkatoni. Ootame põnevusega, aga seniks — kui valid Riigikokku piraatkandidaadid roheliste nimekirjast, siis võid oodata rahvusringhäälingu egiidi alt tänapäevaseid ja uuenduslikke avatud meedia lahendusi!

 

Märt Põder

 

Allikas ja viited: Piraadipartei

[1] https://www.err.ee/898827/norstati-uuring-plakatiaktsioon-kukutas-eesti-…
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/graafik-uuring-sotsid-kukkus…

Fotod: ekraanikuva, Janne Luigla