Poliitiline Karneval #11: luubi all on Eesti Päevaleht

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. jaanuar 2021 kell 11:11



Radikaalse poliitikavaatleja Andres Laiapea igakuine ülevaade sai uue aasta puhul uue nime, mis vastab paremini praegusele ajajärgule inimkonna ajaloos. “Poliitilise Karusselli” asemel on nüüdsest “Poliitiline Karneval”. Sarja 11. osas võtab Laiapea vaatluse alla detsembris Eesti Päevalehes ilmunud artiklid.

Artikli lõpus saad kogu artiklit kuulata ka Andres Laiapea enda esituses.

 

Kasutan häbitult ära Telegrami toimetajate lahkust, et teha reklaami konkureerivale väljaandele – järgneva ülevaate aluseks on detsembris Eesti Päevalehes avaldatud artiklid – seda muidugi tingituna isiklikust majanduslikust huvist. Ekspress Grupi aktsionärina olen lihtsalt huvitatud sellest, et nimetatud ettevõttel, mille aktsiaid sai möödunud aastal osta üsna odavalt, läheks edaspidi paremini. Üks nõrgimaid lülisid selles meediakontsernis on just Eesti Päevaleht, mille trükiarv küündis veel paarikümne aasta eest üle neljakümne tuhande, kuid langes eelmisel aastal vahepeal juba alla 12-st tuhande, olles väiksem kui Tartu Postimehel, mitte palju suurem kui Pärnu Postimehel. Oleks äärmiselt kurb, kui selle üleriigilise päevalehe hääbumine jätkub, sest nii väheneks ju veelgi mitmekesisus ehk valikuvõimalused sellel n-ö tõsiste päevalehtede turul, kus domineerib juba praegu Postimees Grupp – seega teenin ma siin oma isiklikku kasu taga ajades siiski ka laiemat ühiskondlikku huvi.

Esimese mulje ajalehest jätab esikülg. Eesti Päevalehe puhul võtab suurema osa sellest enda alla reklaam. Detsembris reklaamiti jõulukontserte, sooja pesu ja sokke, autosid, veebikaubamaju ja kaubanduskeskusi, penoplasti, korrosioonikaitset, transpordi- ja raamatupidamisteenuseid, kulinaaria- ja lihatooteid, mootorsaage ning muud sellist, mis jääb siinkohal tähelepanu alt välja. Samas viidatud artiklites domineeris selgelt koroonateema: kuue koroonahaige lõputud kannatused, peagi läheb lahti vaktsineerimine, nakatunuid on arvatust palju rohkem, sporditegemine keeratakse lukku, koroonapositiivse päevaraamat – 14 päeva stressi ja võitlus süütundega, Narva on üksi jäetud, sinu kaitsemask võis valmida orja käte vahel, Reinsalu soovib vaktsineeritutele QR-koodi, vaktsineerimine piiranguid ei vähenda. See oli nüüd siis lühike kokkuvõte möödunud kuu tähtsamatest uudistest koroonarindel.

Tunnistan ausalt, et ühtegi neist artiklitest ma lõpuni ei lugenud, enamike puhul ei vaadanud isegi kaugemale pealkirjast, sest lugude sisu on juba üldjoontes ette teada, midagi päris uut ja huvitavat on sel teemal raske kusagilt leida. Ajalehtede veebikülgedel toodud edetabeleid vaadates paistab küll, et igasugused koroonateemalised artiklid on jätkuvalt üsna loetavad, eks seetõttu neid ju nii palju avaldataksegi, kuid mind isiklikult need enam väga ei huvita, sest on tekkinud tunne, et nende lugemine on lihtsalt aja raiskamine. Sama hästi võiks vahtida mingit seebikat või “tõsielusarja”. Suures plaanis toimuvat üks tavaline kodanik ju kuidagi mõjutada ei saa. Selleks, et olla enam-vähem kursis uute piirangute ja reeglitega, mida valitsus kehtestab, ei pea aga aheldama ennast vastava uudisvoo külge, sest kumu neist jõuab lõpuks nagunii igaüheni.

Eeltoodust tulenevalt peatun siin veidi pikemalt hoopis mõnel teisel teemal, mis jõudis ka Eesti Päevalehe esiküljele. Kõigepealt börsiuudised. Ärilehe reporter Romet Kreek kirjutas, et teise pensionisamba reform võib tuua hea börsiaasta – isegi kui seal kinni olevast rahast jõuaks kohalikesse aktsiatesse ainult 1%, läheks Tallinna börsil mängu 50 miljonit eurot, mis on selle börsi senist käivet arvestades vägagi märkimisväärne.[1] Äärmiselt positiivne, et artikli juures oli toodud välja ka see, mis firmade aktsiaid selle autor ise omab. Märkasin, et Ekspress Grupp nende hulka ei kuulu. Nimetatud kontsernil on küll juba olemas töötajatele suunatud optsiooniprogramm, mille eesmärk on ühildada oma tegevjuhtkonna pikaajalised eesmärgid ja huvid aktsionäride huvidega, kuid minu arvates võiks ettevõte kasutada enda aktsiaid ka tavaliste ajakirjanike premeerimiseks, maksta neis näiteks jõulupreemiat, et motiveerida neid panustama veelgi enam ettevõtte arengusse, suurendada ajakirjanike lojaalsust, innukust ja töötahet.

Eelmine aasta oli aktsiate ostmiseks ülimalt hea aeg, sest koroonakriisi mõjul langesid hinnad kohati väga järsult. Ekspress Grupi suurim aktsionär Hans H. Luik kasutas seda läinud kuul ära selleks, et suurendada veelgi enda otsest ja kaudset osalust, mis küünib nüüd kokku üle 60-ne protsendi.[2] Mina ennustan, et alanud aastal toimub teise pensionisamba reformiga vabanevate vahendite mõjul Tallinna börsil korralik hinnaralli, mis suurendab märkimisväärselt nende jõukust, kes taipasid osta aktsiaid siis, kui hinnad olid põhjas, ning jõuavad müüa need maha enne mulli lõhkemist, mis lõpuks ühel hetkel vältimatult saabub.

Eesti Päevaleht avaldas ka hea pika artikli kolmandast pensionisambast, kus oli toodud muu hulgas välja, et raha kaotamise risk on täiesti reaalne – tulevik on ikkagi ennustamatu, määramatus suur.[3] Sama kehtib aga muidugi kõigi investeeringute kohta. Sõltumata sellest, kas raha on paigutatud aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse või kulda. Jah, ka kuld ei ole lõpuni kindel valik. Möödunud aasta suvel saavutas kulla hind küll kõigi aegade kõrgeima taseme, aga on pärast seda selgelt langenud.[4] Kui vaadata, mis on juhtunud pärast eelmiseid selliseid kõrgpunkte, näeme, et neile järgnevad mõõnaperioodid võivad olla küllaltki pikaajalised. 1980. aastal jõudis kulla hind tasemele, milleni see küündis uuesti alles 2007. aastal. Eelmine kõrgpunkt oli nüüd 2012. aastal.[5] Seega tuleks ka kulda investeerimise puhul arvestada siiski riskiga, et ajal, mil te selle alla pandud raha kätte tahate saada, ei pruugi kulla hind olla kõrgem sellest, mida teil tuli maksta seda soetades.

Raimo Poom kirjutas suure loo sellest, et viimase kahe aastaga on investeerimiskelmid petnud Eestis inimestelt välja üle kaheksa miljoni euro, kusjuures koroonakriisi ajal on sellised kelmused järjest hoogustunud. Jätkub ka lihtsalt pangaparoolide väljapetmine. Samas on politsei ja pangad mures, et seoses teise pensionisamba reformiga võib olukord minna veel hullemaks.[6] Nii et tasub olla väga-väga ettevaatlik, kui keegi pakub võimalust kiiresti rikastuda. Buratinogi jäi uskuma, et lollidemaal põllule maetud tukatitest kasvab rahapuu, aga see jäi teatavasti juhtumata. Tegelikus elus, reaalses maailmas ei ole lood teisiti.

Loen nüüd ette mõned Eesti Päevalehe esiküljel avaldatud suured pealkirjad: E-valimistele luuakse kaameratuvastus, kodumaised köögiviljad odavamaks, abielureferendum lastakse salapaktiga põhja. Kõik justkui kindlas kõneviisis. Kui lugeda väikest kirja, selgub aga, et esimesel juhul käib esialgu jutt veel tehnilisest ja õiguslikust analüüsist; teisel juhul samuti alles arutatakse, kas järgida põllumajandus-kaubanduskoja soovitust langetada Läti eeskujul puu- ja köögiviljade ning kartuli käibemaksumäär; ja ka jutt mingist salapaktist abielureferendumi blokeerimiseks on tegelikult üsna hüpoteetiline. Nii et kindlat ei ole neis asjades veel midagi.

Mis puudutab abielureferendumit, siis pakkusid Eesti Päevalehe ajakirjanikud ühe võimalusena välja, et selle ärajäämisel lahkub EKRE küll solvunult valitsusest, kuid Jüri Ratas jätkab valitsemist Keskerakonna ja Isamaa ministritega, sest EKRE ei lase talle Riigikogus umbusaldust avaldada.[7] Mulle tundub see küll kõige ebatõenäolisem stsenaarium maailmas. Pigem juhtuks siis nii, et EKRE hakkab taotlema hoopis ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamist. Samuti pole usutav, et EKRE võiks esitada vastukaaluks eelnõu teise pensionisamba reformi tühistamiseks. Küll aga võib juhtuda, et koroonakriisile viidates lükatakse see referendum kevadel lihtsalt edasi – hiljem on aga Eestil juba uus valitsus, mille moodustamisel see tõmmatakse lõplikult kavast maha.

Vaatan veel ka arvamuskülgesid, mis avanevad paberlehes kohe pärast esikülge. Juhtkirjades, mis peaksid teoreetiliselt väljendama kogu väljaande seisukohti, kuid kirjutatakse enamasti lihtsalt arvamustoimetaja poolt parajasti aktuaalsete päevauudiste põhjal, domineeris Eesti Päevalehes samuti koroonateema: koolid suletagu ikka viimases hädas, Ida-Viru vajab kiiresti erihoolt, uue aasta prioriteet on vaktsiin, riigiisad sünnitavad segadust, rahustavad sõnumid ilma tugeva sisuta, tunneli lõpus paistab veidi valgust, kehvasti põhjendatud keelud maksavad kätte jne. Suure imerohuna nähakse nüüd siis vaktsineerimist. Läbi käisid sealt aga muidugi ka mitmed teised teemad: madaluse uus tase katuseraha jagamisel, korruptsioonilõtvus ei kõlba Eesti teeks, majanduspoliitika vajab äratust ja ausust, rohkem elu ja äri igasse valda. Abielureferendumi osas asuti muidugi seisukohale, et koalitsioon peaks lahendama selle asemel tõelisi probleeme, tegelema veelgi innukamalt koroonateemadega.[8]

Koroonakriis ja abielureferendum olid enim käsitletud teemad ka autori nime all ilmunud arvamuslugudes. Need käsitlused läksid aga üsna ühte auku, eriti abielureferendumi osas. Loen ette mõned pealkirjad: kas järgmiseks lahutuskeeld ja homosuhete kriminaliseerimine?; võimuliit naeruvääristab rahvahääletust; mida ütles Jeesus homoseksuaalsuse kohta?; rahvahääletus kui asendustegevus; pelk sõna “abielu” pole helget homset toov võluvits jne. Kokkuvõttes pöörati küllaltki palju tähelepanu ühele teemale, mis on nii Eesti Päevalehe juhtkirja kui ka kõigi nende arvamuslugude autorite hinnangul täielik pseudoteema, mis ei väärigi praegu üldse tähelepanu. Teistsugused vaated ajalehe veergudele ei jõudnud.

Jõulunumbri kaanestaariks pandi loomulikut Annika Laats.[9] Aasta lõpus avaldati aga pikk lugu, millega üritati jätta lugejatele muljet, et selles nn. väärtuskonfliktis teist poolt esindav sihtasutus Perekonna ja Traditsooni Kaitseks on osa mingisugusest suurest rahvusvahelisest vandenõust ega seisagi üldse Eestile igiomaste tavade eest.[10] Päevalehe sõsarväljaanne Eesti Ekspress avaldas samal päeval intervjuu ühe usuteadlasega, milles rõhutati, et Jeesus ei olnud mingil juhul konservatiiv.[11] Soovimata seda väidet kuidagi kahtluse alla seada, pean vajalikuks tsiteerida siinkohal seda, mida ütles Jeesus ise oma kuulsas mäejutluses: “Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.”

Mina isiklikult olen küll mitte veendunud kristlane, vaid agnostik, et mitte öelda ateist, sest sellel viimasel sõnal on meil paljude inimeste silmis veidi liiga piiratud tähendus ja/või negatiivne varjund, kuid see ei takista nägemast, et valdava enamuse Eesti kristlaste seisukohti väljendab pigem sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mitte liberaalide suur lemmik – kirikuõpetaja Annika Laats. Selline äärmiselt kallutatud, erapoolik narratiiv, mida Ekspress Grupi väljaanded üritavad nüüd seoses abielureferendumiga oma lugejatele pähe määrida, kahjustab eelkõige nende endi loetavust. Tasub meenutada, et veel 2014. aastal oli Eesti Päevalehe trükiarv ligi poole suurem kui praegu. Toona valiti sooneutraalse kooseluseaduse küsimuses selgelt üks pool, jättes teise poole argumendid tähelepanuta ning asudes seda lihtsalt demoniseerima. Selle tulemusel ongi paljud konservatiivsemate vaadetega inimesed Ekspress Grupi väljaannetele tänaseks selja keeranud, kapseldunud omaenda kõlakambritesse. Objektiivis avaldatud Varro Vooglaiu tähelepanekud selle Eesti Päevalehes ilmunud artikli kohta mõjuvad ju (objektiivselt võttes) lihtsalt usutavamalt kui see artikkel ise.[12]

Mina muidugi ei tea, kas Hans H. Luik ja Margus Linnamäe on sõlminud omavahel lausa mingi kokkuleppe, et ühe valitseva mõju all olev meediakontsern püüab liberaalsemate ning teise oma konservatiivsemate vaadetega lugejaid, aga nii on see praktikas välja kukkunud. Parem oleks siiski, kui ajalehed püüaksid anda maailmast objektiivsema pildi, hoiduksid filtrimullide loomisest. Nende arvamuskülgedel võiks kajastuda ühiskonnas esinev arvamuste paljusus kogu selle mitmekesisuses. Ühekülgsus ja piiratus ei aita kaasa lugejate intellektuaalsele arengule, vaid tekitab dogmaatilist nürimeelsust (sõltumata sellest, millises suunas on väljaanne kallutatud), mis näib kanduvat paraku edasi ka uudistekülgedele.

Kui vaadata detsembris Eesti Päevalehe arvamusküljel avaldatud artiklite autorite erakondlikku kuuluvust, ilmneb reformierakondlaste ebaproportsionaalselt suur osakaal – Kristen Michal, Siim Kallas, Aivar Sõerd, Jürgen Ligi jt. Palju oli ka neid, kes praegu ise erakonda ei kuulu, aga on kuulunud sinna varem või esindavad lihtsalt Reformierakonnale lähedasi vaateid. Samas üllatas see, et erakond Eesti 200 ei pääsenud üldse pildile. Lugejaskonna laiendamise huvides võiks pidada siiski silmas seda, et parteilasi oleks autorite hulgas enam-vähem vastavalt sellele, millist reitingut üks või teine erakond parajasti küsitluste kohaselt omab. Nii jääks asjast kokkuvõttes veidi tasakaalustatum mulje.

Toimetuse enda töötajatest esinesid arvamusküljel oma nime all sõnavõttudega korduvalt Vilja Kiisler ja Krister Paris. Midagi uut ja huvitavat neil aga öelda ei olnud, toitsid lihtsalt kõlakambrit, ühesõnaga: sisutäide. Põnevam oli lugeda arvamuskonkursile “Mis saab homme?” laekunud töid. Nende autorite hulgas oli nii juba tuntud kui ka vähem tuntud nimesid. Loodetavasti esineb vähemalt mõni neist ajalehe veergudel ka edaspidi. Konkursi võitjaks valitud Tõnis Jürgens kirjutas sellest, kui illusoorne on ettekujutus digitaalse meedia keskkonnasäästlikkusest.[13] On iseenesest irooniline, et lugesin seda paberlehest, mille jalajälg keskkonnale pole ilmselt väiksem kui veebiversioonil, kuid probleem ise on kahtlemata tõsine. Internet paisub üha kiirenevas tempos, selle kaudu liikuvate andmete hoidmise, edastamise ja kuvamise peale kulub järjest rohkem elektrit. Mõte seada interneti kasvule ette mingid piirid tundub mulle aga küll ebarealistlik, praktikas teostamatu. Seega saab jääda lootma üksnes selle peale, et muutuvad inimeste isiklikud tarbimisharjumused, väheneb vajadus pidevalt midagi vaadata-kuulata, lakkamatult infovoos supelda.

Siinkohal pean enese õigustuseks ilmselt selgitama, et Eesti Päevalehe paberlehe tellisin ma endale nüüd vaid viieks kuuks, et saada sellest taas veidi täpsem ettekujutus. Ma üldiselt ei soovita paberlehti tellida, sest nende jalajälg keskkonnale on tegelikult suur. Selle kompenseerimiseks olen otsustanud vähendada tellimusperioodi kestel järsult ka digimeedia tarbimist. Seetõttu pean tuginema nendes igakuistes ülevaadetest ka järgmise nelja kuu jooksul peamiselt Eesti Päevalehes avaldatud artiklitele. Kui tundub, et ma üritan sekkuda siin ühtlasi kuidagi ajalehe toimetuse töösse, ei ole see mulje tegelikult ekslik. Eesti Päevalehe ühe omaniku ja lugejana olen ma huvitatud sellest, et nimetatud väljaandest saaks vähemalt Eestis toimuva kohta nii laiahaardelise ja adekvaatse pildi, et ei oleks vaja lugeda lisaks uudiseid ja arvamuslugusid kusagilt mujalt. Sellisel juhul ilmselt isegi pikendaksin oma tellimust, sest paberlehte on ju lihtsalt mugavam lugeda. Praeguse seisuga jääks see aga paraku tegemata. Nõrgimaks kohaks on just teatud teemade puhul välja lööv selge poliitiline erapoolikus, kolletamine, objektiivsuse kadumine.

Keskkonnateemade kajastus on Eesti Päevalehes tegelikult üsna hea. Nendele lugudele viidatakse sageli ka esiküljel. Detsembris kirjutati näiteks sellest, et Eesti on tänaseks ainus Euroopa Liidu riik, kus ei ole automaksu. Ma isiklikult selle kehtestamist ei poolda, sest praktikas survestaks selline maks koonduma inimesi veelgi enam linnadesse, kus on võimalik elada autota, kuid tähelepanuväärne fakt on see igal juhul. Pariisi kliimaleppe viienda aastapäeva puhul kirjutati, et see on jäänud sisuliselt vaid kauniks deklaratsiooniks ja teadlased ootavad nüüd imelahendusi. Kõige tähelepanuväärsem artikkel puudutas aga kava kärpida ultuslikult Matsalu rahvuspargis kehtivaid loodukaitselisi piiranguid. Teadlaste sõnul tuleks vastav eelnõu prügikasti saata.[14]

Lõpetuseks pean rääkima veidi ka kultuurikülgedest. Eesti Vabariigi põhiseaduses on teatavasti öeldud, et see riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See on sisuliselt sellise eraldi riigi olemasolu mõte. Detsembri alguses teatas ERR, et Eesti Päevalehe ja Delfi ühistoimetuses on eraldi kultuuritoimetus nüüd aga likvideeritud, viimase poole aastaga koondati kaks kultuuritoimetajat. Alles jäi üks, kes töötab edasi Eesti Päevalehe nädalalõpulisa LP koosseisus.[15] Selline uudis tekitas loomulikult kohe hämmingut ja nurinat. Eesti Päevalehe tegevtoimetaja ja uudistetoimetuse juhataja Mihkel Tamm teatas selle peale lõpuks ajalehe arvamusküljel, et tegemist on valejutuga, kultuuritoimetus viidi lihtsalt nädalalõpulehega ühe juhtimise alla, et tõsta nende töö uuele tasemele, milles igaüks võib ise veenduda ajalehte lugedes.[16]

Kontrollisin üle, et kultuuriküljed olid detsembris sees tõesti igas numbris, kusjuures nende tase on suhteliselt hea, teemade ja autorite valik päris mitmekülgne. Loodetavasti see jääbki nii ning hirmud, et kultuuriteemade kajastamine koondub lõpuks peamiselt nädalalõpulehte, osutuvad tõesti alusetuteks. Tamm mainis oma artiklis ka Eesti Päevalehe suvel alustanud raamatusaadet “Lappaja”, mida igaüks veebis vabalt kuulata saab. Olles seda juba algusest peale kuulanud, julgen seda siinkohal ka omalt poolt soovitada: https://soundcloud.com/lappaja

  •     Poliitiline Karneval #11

 

Andres Laiapea

 

[1] Romet Kreek. Teise pensionisamba reform võib välisturgude abil tuua hea börsiaasta. Eesti Päevaleht, 1. detsember 2020, lk 17.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91818151/ (tasuline)
[2] Börsiteade. https://cns.omxgroup.com/cdsPublic/viewDisclosure.action?disclosureId=998851&messageId=1250862
[3] Kristjan Pulk ja Mehis Muldma. Kelle kätte usaldada oma raha? Pilguheit III pensionisambasse. Eesti Päevaleht, 17. detsember 2020, lk 18-19.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91969963/ (tasuline)
[4] Kulla ja hõbeda hinna graafikud reaalajas. https://tavid.ee/kulla-ja-hobeda-hinna-graafikud-reaalajas/
[5] Historical Gold Prices, 1833 to Present. https://nma.org/wp-content/uploads/2019/02/his_gold_prices_1833_pres_2019.pdf
[6] Raimo Poom. Eesti teine epideemia: julmad manipuleerijad pumpavad inimesi rahast lagedaks. Eesti Päevaleht, 22. detsember 2020, lk 4-5.
https://epl.delfi.ee/artikkel/92047027/ (tasuline)
[7] Kärt Anvelt ja Raimo Poom. Keskerakonna ja opositsiooni salapakt: abielureferendum blokeeritakse ühisel jõul. Eesti Päevaleht, 14. detsember 2020, lk 4-5.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91955055/ (tasuline)
[8] Juhtkiri. Koalitsioon, lahendage tõelisi probleeme. Eesti Päevaleht, 14. detsember 2020, lk 2.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91960329/
[9] Vilja Kiisler ja Tiit Blaat. Annika Laats: kahtlesin väga, kas ma kahe tütre üksikemana üldse tohin vaimulikuks pürgida. Eesti Päevaleht LP, 23. detsember 2020, lk 12-17.
https://epl.delfi.ee/artikkel/92016305/ (tasuline)
[10] Oliver Kund. Kuidas ehitatakse uusi SAPTK-e ja Objektiive: juhtimine Prantsusmaalt, raha Poolast. Eesti Päevaleht, 30. detsember 2020, lk 4-5.
https://epl.delfi.ee/artikkel/92111933/ (tasuline)
[11] Mikk Salu. Teoloog Roland Karo: Jeesus ei olnud kindlasti konservatiiv. Eesti Ekspress, 30. detsember 2020, lk 15-16.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/92108573/ (tasuline)
[12] Varro Vooglaid. Mõned tähelepanekud seonduvalt EPL/Delfi järjekordse sopalooga. Objektiiv, 30. detsember 2020.
https://objektiiv.ee/tahelepanekud-seonduvalt-epl-delfi-jarjekordse-sopalooga/
[13] Tõnis Jürgens. Rohelise digimeedia illusioon. Eesti Päevaleht, 15. detsember 2020, lk 2-3.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91966931/ (tasuline)
[14] Anette Parksepp. “See on Eesti riigile ääretult piinlik eelnõu.” Riik soovib Matsalu rahvuspargi kaitset kärpida. Eesti Päevaleht, 29. detsember 2020, lk 4-5.
https://epl.delfi.ee/artikkel/92075301/ (tasuline)
[15] Merilin Pärli. Päevaleht likvideeris kultuuritoimetuse ja koondas eelviimase toimetaja. ERR, 2. detsember 2020.
https://kultuur.err.ee/1192576/
[16] Mihkel Tamm. Kultuur on alles ega kao Eesti Päevalehest kunagi. Eesti Päevaleht, 7. detsember 2020, lk 3.
https://epl.delfi.ee/artikkel/91887907/



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.