Poliitiline Karneval #12: uue valitsuse tähtede seis

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. veebruar 2021 kell 11:23



“Poliitika, nagu öeldakse, on näivuse kunst,” märgib radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea oma igakuises ülevaates, mis sisaldab sel korral üllatuslikult (!) ka uue valitsuse astroloogilist analüüsi, paljastab liberaalide toetajaid, peatub mõningatel koalitsioonilepingus sisalduvatel teemadel, aga ka ahvide peal tehtud katsetel.

Antud artiklit saad allpool kuulata ka autori enda esituses.

 

Eestis nüüd võimule tulnud Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon võinuks sündida kohe pärast 2019. aasta parlamendivalimisi, kui Jüri Ratas ja teised Keskerakonna juhid ei oleks kartnud, et Reformierakond tõmbab neil naha üle kõrvade, teeb valitsuse lõpuks ikkagi koos sotside ja Isamaaga, ning EKRE panustab opositsiooni jäädes varasemast veelgi enam tänavapoliitikale, mis ähvardas pingestada Eestis valitsenud niigi keerulist sisepoliitilist olukorda. Mäletatavasti hirmutas Mart Helme siis juba enne valimisi, et kui EKRE valitsusse ei pääse, puhkevad Eestis suured rahutused. Valimiskampaania ajal ukselt-uksele jooksnud juhtivad keskerakondlased kohtusid ise korduvalt EKRE vihaste fännidega – seetõttu võisid Helme ähvardused mõjuda neile siis tõesti usutavalt ja hirmutavalt. Mõte see seltskond valitsusse kaasamise abil kodustada oli illusoorne, kuid ilmselt peibutav.



Nüüd on see eksperiment läbi. EKRE saadeti tagasi opositsiooni, kuhu langes ka EKRE abiparteiks muutunud Isamaa. Ärgem aga siiski unustagem, et EKRE toomine võimule oli tingitud mitte niivõrd riigimehelikust mõtlemisest, vaid pigem maisematest, parteilistest ja isiklikest motiividest. Jüri Ratas tundis nähtavasti, et peaministri portfelli loovutamine Kaja Kallasele oleks tema kui mehe jaoks alandav. Ta ei suutnud taluda mõtet, et kaotas naisele. Kadri Simson soovis saada eurokomissariks. Tanel Kiik, kes oli juhtinud seni peaministri bürood, vajas aga kõrgepalgalist ametikohta, mille võis kindlustada üksnes Keskerakonna püsimine valitsuses, sest valimistel oli ta kogunud nii vähe hääli, et lootust kellegi asendusliikmena parlamenti pääseda ei olnud. Sotsiaalministrina armastas Kiik esineda suure liberaalina, kuid samas oli ta ise EKRE ja Isamaaga sõlmitud koalitsiooni peamine arhitekt – poliitika, nagu öeldakse, on näivuse kunst.

Toimunud võimupöörde mehhanismid on jäänud veidi hämaraks, kuid mina siiski EKRE toetajate suuri vandenõuteooriaid ei jaga, vaid usun, et keskerakondlased tegutsesid nüüd suuresti improviseerides. Abielureferendumi korraldamisega, mis kahjustas nende suhteid seltsimeestega ALDE Parteist, oli jõutud parlamendis tupikusse, millest ei paistnud head väljapääsu. Uue korruptsioonikahtlustuse saamine muutis erakonna järsku meedia peksupoisiks, ähvardades kahjustada rängalt selle positsioone kohalikel valimistel Tallinnas. Nii andiski nende moosimine reformierakondlastele lõpuks kaua oodatud tulemuse. Keskerakond vajas kiiresti mingit muutust, et päästa ennast suuremast hävingust, ja selle osava manöövriga see saavutatigi. Kui oleks oodatud veidi kauem, oleks nüüd sündinud võib-olla ikkagi Reformierakonna koalitsioon Isamaa ja sotsidega.

Valitsuses on 15 ministrit. Meedias on rõhutatud palju naiste varasemast suuremat osakaalu, kuid tegelikult on neid valitsuses ühe võrra vähem kui mehi. Kui lähtuda Eesti rahvastiku soolisest koosseisust, peaks seis olema vastupidine ehk 7:8 naiste kasuks. Samas võib muidugi öelda, et kuna peaminister on naine, on jõudude vahekord enam-vähem võrdne. Seega peaks olema valitsuse istungitele pääsevatel isikutel võimalik nüüd jälgida, kas seal kuj

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.