Poliitiline Karneval #15: valimiskarussell, koroonapassid ja politseiriik (+video)

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. mai 2021 kell 15:48



Radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea räägib oma igakuises monoloogis olulisematest poliitilistest arengutest Eestis, aga ka muust huvitavast.

PS. Vaata ka allolevat videot, kus Laiapea ise oma artikli ette loeb – toim.

 

Täna tuleb veidi juttu Euroopa kodanike vaktsineerimiskaardist või -passist (tutvustan ka võimalikke tehnilisi lahendusi), kuid rohkem siiski Eestis toimuvast, siinsetest poliitilistest arengutest. Ja alustangi just kohalikest n-ö personaalküsimustest. Paari kuu eest sai märgitud, seoses erakonna Eesti 200 alustatud kampaaniaga valida Kersti Kaljulaid presidendiks ka teiseks ametiajaks, et see eesmärk jääb tõenäoliselt saavutamata, kuid ilmselt on nüüd selge, milline saab olema tema tulevane erakondlik kuuluvus. Avaldasin arvamust, et Kaljulaidi saamine erakonna Eesti 200 juhiks tähendaks teatud pööret konservatiivsusse, mis võimaldaks koondada selle erakonna lipu alla ka Isamaa ühenduse Parempoolsed liikmeid.[1]

Vahepeal uuritigi juba ühes Eestis läbiviidud küsitluses, kas inimeste valmisolek anda Riigikogu valimisel hääl erakonnale Eesti 200 suureneks, kui selle juhiks saaks Kersti Kaljulaid – kui teda nüüd sügisel presidendivalimistel kandidaadina üles ei seata, kui teda teiseks ametiajaks ei valita. Selle küsitluse tulemusi ei ole avalikustatud. Tegemist on siin ühe järjekordse näitega, kuidas arvamusuuringuid kasutatakse selleks, et uurida valijaskonna toetust võimalikele sammudele juba enne nende astumist. Pikemalt sai neil teemadel räägitud kuu tagasi.[2]

Laiatarbemeedias spekuleeritakse Kaljulaidi nimega aga jätkuvalt presidendivalimiste kontekstis. Need küsitlused, mille tulemused on avalikustatud, näitavad justkui, et Eesti elanike arvates sobiks presidendiks kõige paremini tema või Jüri Ratas.[3] Musta hobusena on samas tõusmas Tarmo Soomere, praegune Eesti Teaduste Akadeemia president, kes ütles märtsis Toomas Sildamile antud intervjuus (raskelt ohates), et oleks põhimõtteliselt valmis kandideerima, kui selline ettepanek tehakse, kui erakonnad tema kandidatuuri toetavad.[4] Sildam ise leidis ühes kommentaaris, et uue presidendi otsimine seisab Jüri Ratase taga – Ratas peaks ütlema ära, kas ta kandideerib nüüd presidendiks või mitte.[5]

Mina ennustan, et Ratas ei kandideeri. Põhjus on mitte selles, et ta ei tahaks kunagi Eesti presidendiks saada, vaid, hoopis vastupidi, ta saab lõpuks aru, et teda selleks praegu ei valitaks. Ja kaotama ei ole presidendivalimistele nüüd ju mõtet minna. Tõenäoliselt üritab ta saada hiljemalt 2023. aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised, hoopis uuesti Eesti peaministriks.

 



Eesti presidendiks võib saada Tarmo Soomere

Kõige paremad šansid saada valitud sügisel Eesti presidendiks näivad praegu olevat Tarmo Soomerel. Seda juba puhtalt selle tõttu, et ta ei ole täna tugevalt seotud ühegi erakonnaga. 2016. aastal oli just selline sõltumatus erakondadest peamine põhjus, miks sobivaks kompromisskandidaadiks osutus lõpuks Kersti Kaljulaid. Soomere kandidatuuri taha koondudes õnnestuks nüüd erakondadel vältida sarnaseid arenguid, nagu valimiste läbikukkumine valmiskogus, mis neile toona suurt piinlikkust valmistasid. Kaljulaid neile enam ei sobi, sest on ennast vahepeal poliitiliselt liiga selgelt positsioneerinud, asunud valima pooli erakondade omavahelistes heitlustes, jõukatsumistes.

Kui Jüri Ratas esines veebruaris sotsiaalmeedias üleskutsega pakkuda välja konkreetseid isikuid, kellest võiks saada järgmine president (Tarmo Soomere nimi tuligi lauale just selle algatuse peale), rõhutas Ratas, et eesmärk on valida president nüüd ära Riigikogus ning Keskerakonna fraktsioon on leppinud kokku hakata kandidaate arutama mais.[6]

Keskerakonna enda toetajate hulgas oleks küsitluste kohaselt kõige populaarsem presidendikandidaat muidugi konkurentsitult Jüri Ratas, kuid oma toetusbaasi laiendamiseks oleks erakonnal nüüd mõistlikum asuda toetama Soomere kandidatuuri. Kindlasti ei saaks temast presidendina Keskerakonna ripatsit, aga juba varakult tema taha minek annaks Keskerakonnale plusspunkte ilmselt paljude nendegi silmis, kes ei ole seni keskerakondlasi valinud ega eelista väga veendunult ka ühtegi teist erakonda. Kohalike valimiste eel on selliste ebakindlate eelistustega valijate poolehoiu võitmine erakondade jaoks ju äärmiselt oluline.

Küsitlustega seoses tuleb tuua siinkohal välja veel üks asi. Nendega mõõdetakse enamasti võimalike kandidaatide n-ö positiivset reitingut, toetajate osakaalu, kuid tähelepanu tuleb tegelikult pöörata ka negatiivsele reitingule – kui suur on nende inimeste osakaal, kes ei taha mõne konkreetse isiku saamist presidendiks? Soomere kohta viidi juba märtsis läbi üks kiirküsitlus, mis kinnitas, et tema negatiivne reiting on tunduvalt väiksem kui positiivne.[7] Mulle ei ole teada, et seda teiste võimalike kandidaatide puhul nüüd mõõdetud oleks, kuid arvan, et nii Ratase kui Kaljulaidi puhul ilmneks vastupidine tendents. Nad omavad küsitluste kohaselt rohkem veendunud toetajaid, aga tõenäoliselt ka rohkem vastaseid. Soomere ei ole nii polariseeriv kuju. Ja ka seetõttu sobib ta vabariigi presidendiks, kes peaks ju olema vastuvõetav kogu rahvale või vähemalt võimalikult suurele osale sellest, neist paremini.

Teine selline erakondadeväline isik, kelle presidendiks valimise osas erakonnad kokkuleppe võiks saavutada, näis olevat Ülle Madise, praegune õiguskantsler, kuid tema leebe kriitika osade koroonapiirangute aadressil on muutnud ta nn. “progressiivse” üldsuse poolt, mis võinuks muidu olla tema kandidatuuri tugevaim toetaja, pea sama põlatuks nagu Telegrami, mistõttu näib see olevat muutunud äärmiselt ebatõenäoliseks.

Nii palju siis presidendivalimistest. Pöördun nüüd tagasi erakonna Eesti 200 juurde.

 

Mis saab erakonnast Eesti 200? Ja mis saab Isamaast?

Eelmise aasta lõpus oleks Eesti 200 saanud parlamendivalimistel küsitluste kohaselt 17-18% häältest, kuid pärast valitsuse vahetumist on nende reiting langenud.[8] Eesti Päevalehe tellitud küsitlus selle kohta, keda eelistatakse näha Eesti peaministrina, näitas sama erakonna juhi Kristina Kallase isikliku reitingu kohta.[9] Teda eelistas näha sellel ametikohal nüüd 5% vastajatest. Sotside esimees Indrek Saar ning Isamaa juht Helir-Valdor Seeder jäid talle küll jätkuvalt alla, aga detsembris soovis Kristina Kallase saamist peaministriks 10% küsitletutest. Langus on olnud seega päris järsk.

On juba avalikult teatatud, et Kristina Kallas kandideerib kohalikel valimistel Tartu linnapeaks.[10] Selleks ta kõigi eelduste kohaselt ei saa, kuid Tartu linnavolikokku osutub tõenäoliselt valituks. Arvatavasti keskendub ta siis ühtlasi taas ka rohkem akadeemilisele tööle. Eesti 200 peab leidma endale aga uue juhi. Kersti Kaljulaid oleks pärast Kadriorust lahkumist sellele kohale justkui sobiv valik. Eks see ongi põhjus, miks nüüd uuriti, kas tema saamine erakonna Eesti 200 esinaiseks parandaks selle väljavaateid parlamendivalimistel. Minu teada näitas see küsitlus, mille tulemusi ei ole avalikustatud, et teatud mõju selline kaadrimuudatus tõesti avaldaks, aga mitte nii suurt nagu võiks arvata.

Samal ajal jätkub praegu erakonnas Isamaa protsess, mis viib selle küljest suurema tüki murdumiseni tõenäoliselt juba enne kohalikke valimisi. Isamaa eestseisus saavutas erakonna liikmete hulgas läbiviidud elektroonilise hääletusega küll oma volituste pikendamise, lüües sellega tagasi ühenduse Parempoolsed poolt esitatud väljakutse,[11] kuid selle hääletuse tehnilise poolega seotud küsitavused ning kiirkorras liikmete värbamine, ahvatledes inimesi materiaalse kasuga, on seadnud kahtluse alla ka tulemused.[12] Seega käärimine erakonna sees ilmselt üksnes süveneb.

Isamaa eestseisus on teinud erakonna volikogule ettepaneku kiita heaks nn. arutelukultuuri hea tava, mis võimaldaks avalikult erimeelsusi väljendavad liikmed lihtsalt erakonnast välja heita.[13] See võib küll erakonnas praegu domineerivate isikute suhtes kriitilisi hääli mõnevõrra vaigistada, kuid viib tõenäoliselt paljude teisitimõtlejate erakonnast lahkumise (või välja viskamiseni) juba enne kohalikke valimisi. Kui need inimesed tahavad poliitikas tegutsemist jätkata, on nende jaoks järgmine loomulik valik Eesti 200. Joakim Helenius näitas juba tee ette.[14]

Eesti 200 on kannatanud pikalt selle all, et nende ridades on tegelikult vähe selliseid tuntud nägusid ja/või juba varasemalt poliitikaga tegelenud inimesi, kes võiksid valimistel hääled koju tuua. Isamaa on selles mõttes hea kaadrireserv. Pean siin silmas eelkõige ühenduse Parempoolsed liikmeid.

Samas võib muidugi vaadata ka teistes suundades. Näiteks vahepeal EKRE poolt väliskaubandus- ja IT ministriks toodud Kaimar Karu, kelle vaated osutusid EKRE jaoks liiga liberaalseteks, sobiks ju kenasti erakonna Eesti 200 kandidaadiks Tallinna linnapea ametikohale. Karu on küll ise rõhutanud, et kohalikel valimistel ta nüüd ei kandideeri,[15] kuid usun, et sellise pakkumisega õnnestuks ta ehk ümber veenda, sest mingeid poliitilisi ambitsioone ta ju ilmselgelt omab.

Viljandis otsustas Eesti 200 moodustada nüüd kohalikeks valimisteks valimisliidu koos sotsidega.[16] Täpsemalt öeldes: mõni nende liige kandideerib nimekirjas, kus kandvaks jõuks on sotsid. Selline koopereerumine oleks kahtlemata mõistlik ka teistes omavalitsustes, kus erakonna enda organisatsioon ei ole nii tugev, et võiks loota üksinda valimiskünnise ületamisele. Veel parem, kui Eesti 200 ja sotsid suudaks kaasata sellistesse valimisliitudesse ka rohelisi. Nii toimuks nagu mingi suurem koondumine, jõudude ühendamine vasakliberaalses sektoris. Samal ajal on Eesti 200 ideoloogiliselt piisavalt ebamäärane nähtus selleks, et teha mõnes teises omavalitsuses, näiteks Tallinnas, kohalikel valimistel koostööd hoopis Parempoolsetega. Las see täna Isamaas võimul olev seltskond siis vaatab, mis neist praegusel kursil jätkates alles jääb!

 

Euroopa kodanike vaktsineerimiskaardist

Siin on sobiv koht minna üle järgmise teema juurde. Postimees avaldas Kaimar Karult pika mõtiskluse vaktsineerimispasside teemal, kus ta kuulutas, et need tulevad nagunii ning meil on nüüd põhimõtteliselt neli valikut: kergesti võltsitav paberlahendus, raskesti võltsitav paberlahendus, kergesti võltsitav digilahendus ja raskesti võltsitav digilahendus.[17] Tuleb lisada, et tegelikult on nende arendustega jõutud juba sellest faasist kaugemale. Karu pakkus, et tuleks valida raskesti võltsitav digilahendus, kuid see eeldab, et ka teistes riikides oldaks digitaliseerumisega juba sarnasel tasemel, millega oleme harjunud Eestis. Mille vahel Euroopa Liidus praegu reaalselt kaalutakse, need on sellised digitaalsed vormingud, kus inimesed peaksid tuvastama ennast ID-kaardiga seda pildistades, laadima ka vaktsineerimise tõenditest üles fotosid (pilte näeb videost!) ning laskma tervishoiutöötajatel vaktsiine kinnitada lihtsalt e-kirja teel.

Millised tehnilised lahendused lõpuks sõelale jäävad, seda ei hakka ma siin ennustama, aga ühe võimalusena on käidud nüüd lauale ka tavaline paberkandja. Inimestel oleks ilmselt mugavam kasutada plastikust kaardikest, kuid see eeldab juba sellist tehnoloogiliselt kõrgemat arengutaset, milleni kõik Euroopa riigid praegu vist ei küüni.

Vaktsineerimispasside teema on tõusnud nüüd laiema avalikkuse huviorbiiti seoses koroonakriisiga, aga Euroopa Liidu Nõukogu (see on selline organ, kus käivad koos liikmesriikide valitsuste esindajad, ministrid, et võtta vastu õigusakte ja kooskõlastada poliitikat) kiitis tegelikult juba 2018. aasta detsembris heaks Euroopa Komisjoni kavatsuse uurida (koostöös liikmesriikidega), kas on võimalik välja töötada Euroopa kodanike ühine vaktsineerimiskaart või -pass, nagu seda on hakatud vahest nimetama, mis ühilduks elektrooniliste infosüsteemidega, võttes arvesse ka riiklike vaktsineerimiskavade võimalikke erinevusi, ning oleks tunnustatud piiriüleseks kasutamiseks, ilma et peaks hakkama kuidagi dubleerima liikmesriikide tasandil tehtavat tööd.[18]

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis plaani uurida vastavaid võimalusi heaks detsembris, aga Euroopa Komisjonist tuli nõukogule ettepanek see dokument heaks kiita juba kevadel. Algses versioonis oli kirjas, et tuleks tagada ka sellise ühise vaktsineerimiskaardi laiaulatuslik rakendamine,[19] kuid sellest punktist kooskõlastuste käigus loobuti, sest paljudele vastava ala ekspertidele näis see siis üldse ebarealistlik, et Euroopa kodanike ühise vaktsineerimiskaardi loomiseni päriselt jõutakse – idee tundus küll kena, aga praktikas väga keeruline teostada.

2019. aasta sügisel kuulutati lõpuks siiski välja vastav hange, hinnaga 2,6 miljonit eurot (ilma käibemaksuta), et uurida sellise ühise vaktsineerimiskaardi väljatöötamise teostatavust.[20] Aega anti selle lepingu täitmiseks kaks aastat. Vahepeal sõitis sisse koroonakriis, millega seoses tuli Euroopa Komisjon nüüd märtsi keskel välja ettepanekuga luua nn. roheline digitõend, mis hõlbustaks koroonapiirangute jätkudes Euroopa Liidus vaba liikumist.[21] See on mõeldud ajutise meetmena, mis peaks kinnitama, et selle omanik on COVID-19 vastu vaktsineeritud, juba tervenenud või saanud negatiivse testitulemuse. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kiitis selle mõtte heaks.[22] Süsteem loodetakse praeguste kavade kohaselt tööle saada juunis. Eks siis paistab, kas see ka päriselt õnnestub.

Mina oleksin nii rohelise digitõendi kui ka Euroopa kodanike vaktsineerimiskaardi kasutuselevõtust isegi huvitatud. Mitte et tunneksin nende järele otsest vajadust, aga AS Tallink Grupp aktsionärina soovin lihtsalt reisiliikluse ja turismisektori vähemalt mõningast taastumist, sest see on mulle majanduslikult kasulik. Teisest küljest, tuleb aga ikkagi märkida, et vaktsineerimine, haiguse läbi põdemine või negatiivne testitulemus ei anna tegelikult garantiid, et inimene viirust üle riigipiiride edasi ei levita. Selles mõttes on selliste digitõendite kasutuselevõtu otstarbekus küll veidi küsitav.

Samas tekib muidugi ka küsimus, milleks võidakse hakata neid veel kasutama. Euroopa tugevamat poliitilist integreeritust toetavaid vasakpoolseid ühendav Liikumine Demokraatia Euroopas 2025 (DiEM2025) koostab just praegu koosloome meetodil enda ettepanekuid Euroopa tervishoiusüsteemi arendamiseks.[23] Arutamisele esitatud kavas on öeldud, et avalik tervishoid ei saa jääda Euroopas enam liikmesriikide kompetentsi. Koroonakriis olevat näidanud, et Euroopa Liit peab hakkama pakkuma kõigile oma kodanikele, et tagada nende võrdne kohtlemine, esmaseid tervishoiuteenuseid, sealhulgas tasuta koroonateste, -vaktsiine ja kaitsevarustust, korraldama tsentraliseeritult nende hankimist ja tagama varude olemasolu. Samuti tuleks annetada kõiki neid asju suurel hulgal arengumaadele. Raha selle jaoks peaks tulema lihtsalt Euroopa Keskpangast ehk trükipressi alt.

Aga ühtlasi on seal öeldud. Tsiteerin: “Kodanikuõiguste huvides ning kindlustamaks oma kodanikele esmast õigust eraelu puutumatusele, mille eurooplased on saavutanud raskel teel sajandeid kestnud võitluse käigus, peab Euroopa Liit tervishoiualases hädaolukorras, nagu see praegune, toimima ettevaatlikult. DiEM25 toetab digitaalseid tehnoloogiaid, mis võivad aidata pandeemia ajal kaasa tõhusalt toimivale tuvastamise ja jälgimise süsteemile, kindlustades samas anonüümsuse. Kuid DiEM25 on täiesti vastu selliste hädaolukordade ärakasutamisele korporatsioonide ja riikide huvides, kes üritavad muuta kodanikke läbipaistvaks, jäädes ise läbipaistmatuks. Selles kontekstis on DiEM25 vastu igasugustele vaktsineerimissertifikaatidele või -passidele, mis avavad Pandora laeka kodanikuõiguste rikkumiseks kindlustusfirmade, tööandjate ja riigiametite poolt.

Mina ausalt öeldes ei tunne, et see mind isiklikult kuidagi puudutada võiks, aga põhimõtteliselt on siin ju murekoht olemas. Nii et kokkuvõte: tehniliselt keeruline teostada, otstarbekus viiruse leviku tõkestamisel küsitav, võib hakata ohustama inimeste kodanikuõigusi ja eraelu puutumatust, aga samas oleks nende kasutuselevõtt mulle nüüd ilmselt majanduslikult kasulik.

 

Meeleavaldused ja politseiriik, salastamine

Kuna see jutt peaks olema tegelikult mingisugune kokkuvõte Eesti möödunud kuu poliitikaelust, tuleb rääkida veidi ka meeleavaldustest ja politseiriigist. Ega mul ei ole lisada palju sellele, mida sai kirjutatud vahepeal ühes eraldi kommentaaris,[24] aga mõned asjad siiski.

Mitmed tegelased, kõige silmapaistvamalt siseminister Kristian Jaani,[25] on rõhutanud, et Eesti ei ole mingi politseiriik, sest siin on lubatud meeleavaldused. Politseiriigi definitsioon on tegelikult veidi teistsugune. Selle leiab entsüklopeediast: riik, kus elu korraldamisel ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, kus pole tagatisi politsei ega muude ametkondade omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjaliselt reglementeeritud.[26] Eks igaüks võib ise hinnata, kas Eesti on olnud viimasel ajal teel selles suunas või siis hoopis tolles, millest pajatas 1995. aastal toonane Reformierakonna esimees Siim Kallas oma kodanike riigi manifestis.[27] Tasub üle lugeda!

Mulle meenus möödunud kuu jooksul millegipärast korduvalt üks tuntud lause, mille keegi väga otsekohese jutuga USA ohvitser poetas Vietnami sõja ajal ajakirjanikele: “Küla päästmiseks osutus vajalikuks selle hävitamine.” Meeleavaldustega seonduva kajastus meedias on tõestanud ka üsna ilmekalt, miks on Eestis vaja nn. alternatiivmeediat. Väga head tööd nende sündmuste asjaolude lahkamisel on teinud Objektiiv.[28] Lisan ainult ühe asja ohuhinnangute kohta, millele politsei väidetavalt tugines. Kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu kinnitus, et nende meelevalduste tagant ei paistnud Kremli kätt,[29] ei tähenda automaatselt, et neid ei olnud kirjeldatud mõnes ohuhinnangus võimaliku ohuna Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kui kujutleda ennast mõneks kapo analüütikuks, kes jõuab meeleavaldajate tausta uurides Vaba Eesti veebilehele, lugema nende uude ühiskonda ülemineku programmi,[30] siis võib ikka juhe kokku joosta küll.

Kes peaks vastutama toimunud ülereageerimise eest? Objektiiv leidis, et ameti peaks panema nüüd maha politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher, kui tõesti selgub, et ta valetas kapo ohuhinnangu sisu kohta.[31] Kuna need ohuhinnangud on kuulutatud riigisaladuseks, võib see küsimus aga õhku jäädagi. Rahvaalgatuse korras on kogutud allkirju pöördumisele, milles leitakse, et tagasi peaks astuma siseminister Kristian Jaani.[32] Tõenäoliselt jäävad mõlemad mehed, kes olevat muide sõbrad juba politseikooli päevilt, siiski ametisse. Loodetavasti on nad ka ise juhtunust midagi õppinud.

Samas võis nüüd meediast lugeda, et siseminister Jaani soovib laiendada võimalusi avaliku teabe salastamiseks.[33] Nagu teada, asuti praeguse valitsuse ajal seadma juurdepääsupiiranguid ka koroonakriisiga seotud ülevaadetele, peaminister Kaja Kallas tõi põhjenduseks, et “nendes raportites on ka riigile oluline julgeolekuinfo, mida me ei taha, et jõuaks väljaspoole asutusi ja inimesi, kes seda infot peavad saama.”[34] See oluline julgeolekuinfo, millele peaminister viitas, puudutas siis ilmselt koroonaviiruse üsna laialdast levikut kaitseväes, mille tõttu vähendati tänavu isegi ajateenistusse kutsutavate arvu – ei ole piisavalt inimesi, kes saaks kutsealustele väljaõpet anda.[35]

Ma ei usu, et nende ülevaadete kuulutamine asutusesiseseks kasutamiseks hoiab kuidagi ära sellise info jõudmise nendeni, kes seda Eesti kohta koguvad. Ainus, mida sellise salastamisega nüüd saavutatakse, on hoopis see, et avalikud arutelud Eestis endas muutuvad järjest vähem informeerituks, järjest enam usule ja emotsioonidele, aga mitte faktidele ja teadmistele toetuvaks. Sisuliselt aitab see praegu kaasa mitte teadmistepõhise, vaid pidevas afektiseisundis viibiva ühiskonna poole liikumisele.

. . .

Lõpetuseks veel mõned teemad, mis uudisvoost läbi on käinud. Tervise Arengu Instituudi statistikast ilmnes, nagu arvata võis, et koroonakriis on avaldanud negatiivset mõju veredoonorlusele.[36] Doonorite arv langes küll juba seitsmendat aastat järjest, aga suurenes nüüd nende arv, kes soovisid verd anda, kuid doonoriks ei sobinud. Mõeldes sellele, kui sageli on tulnud nüüd mulle endale postkasti kutseid minna doonoripäevale verd andma, tundub, et doonorite arvu langus, kui see jätkub, võib kujuneda lõpuks päris suureks probleemiks. Sellest tulenevalt kasutan siin võimalust, et kutsuda üles inimesi, kes doonoriteks sobivad, selleks ka hakkama.

Teine oluline teadaanne. Ühest Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst selgus, et suitsetamisega seotud tervisekaotus võttis 2018. aastal Eestis inimestelt kokku ligi 24 tuhat eluaastat.[37] Arvan, et vähemalt kõik need, kes tunnevad hirmu koroonaviiruse ees, peaksid suitsetamise küll päevapealt maha jätma. Viirushaigustesse nakatumine sõltub inimese enda käitumisest vaid osaliselt, kuid tubakas, alkohol ja muud meelemürgid satuvad organismi üldjuhul inimese enda poolt manustatuna.

Kolmandaks, õues maskide kandmine ei ole vajalik. Seda kinnitas Irja Lutsar intervjuus Hillar Kohvile. Tsiteerin: “Olen teiega nõus, et looduses või isegi tänaval maski kandmine Eesti tingimustes vajalik pole koroonaviiruse vätimiseks. Inimestel võivad olla muud põhjused. Kevad on väga kuiv aastaaeg ja tolmu ja liivaterasid lendab rohkelt ringi. Limaskestadele on ka jahedat õhku tarvis ja omaenese väljahingatud õhu tagasi hingamine ei ole soovitav.”[38]

 

Andres Laiapea

 

[1] https://www.telegram.ee/eesti/poliitiline-karneval-13-astroloogia-ja-poliitika
[2] https://www.telegram.ee/eesti/poliitiline-karneval-14-kusitluste-imetabane-maailm-video
[3] https://www.kantaremor.ee/pressiteated/eesti-elanike-arvates-sobiks-jargmiseks-presidendiks-juri-ratas-voi-kersti-kaljulaid/
[4] https://www.err.ee/1608144466/
[5] https://www.err.ee/1608190636/
[6] https://www.err.ee/1608103582/
[7] https://www.inst.ee/uudised/tarmo-soomerel-oleks-eesti-presidendiks-kandideerimisel-rohkem-toetajaid-kui-vastaseid
[8] https://www.kantaremor.ee/erakondade-toetusreitingud/
https://reitingud.ee
[9] https://epl.delfi.ee/artikkel/93174303/ (tasuline)
[10] https://www.err.ee/1229719/
[11] https://www.postimees.ee/7232444/
[12] https://www.delfi.ee/artikkel/93246487/
https://www.err.ee/1608195202/
[13] https://www.err.ee/1608184993/
[14] https://eesti200.ee/eesti-200-tervitab-oma-erakonnas-joakim-heleniust/
[15] https://www.err.ee/1608123541/
[16] https://www.sydamegaviljandis.ee/kesmeoleme
[17] https://arvamus.postimees.ee/7218775/ (tasuline)
[18] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018H1228(01)&from=GA
[19] https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-8679-2018-INIT/et/pdf
[20] https://etendering.ted.europa.eu/cft/cft-display.html?cftId=5156
[21] https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/IP_21_1181
[22] https://www.riigikogu.ee/pressiteated/euroopa-liidu-asjade-komisjon-et-et/video-euroopa-liidu-asjade-komisjon-toetab-uhise-digitoendi-kasutuselevottu/
[23] https://diem25.org/what-europe-must-now-our-progressive-european-policy-agenda-for-the-2020s/
[24] https://www.telegram.ee/arvamus/andres-laiapea-kaes-on-maskide-langemise-aeg
[25] https://www.err.ee/1608175360/
[26] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/politseiriik
[27] https://www.reform.ee/UserFiles/File/Manifest.pdf
[28] https://objektiiv.ee/meeleavaldusel-kinnipeetu-kirjeldab-politsei-kaitumist-alles-politseiauto-kongis-olles-uritati-leida-alust-minu-kinnipidamiseks/
https://objektiiv.ee/meeleavaldusel-kinnipeetu-politsei-kaskis-aluspesu-vaele-lahti-riietuda-ombluse-ja-varvlivahed-otsiti-labi/
[29] https://www.err.ee/1608174454/
[30] https://vabaeesti.ee/programm/
[31] https://objektiiv.ee/juhtkiri-kas-elmar-vaher-valetas-ohu-kohta-pohiseaduslikule-korrale/
https://objektiiv.ee/fookuses-kui-politseijuht-elmar-vaher-valetas-tuleb-sustemaatiliselt-nouda-tema-tagasiastumist/
[32] https://rahvaalgatus.ee/initiatives/ca830cd4-12e4-4525-9437-0b65b236c149
[33] https://ekspress.delfi.ee/artikkel/93258377/
[34] https://epl.delfi.ee/artikkel/92806625/
[35] https://www.err.ee/1608150763/
[36] https://tai.ee/et/uudised/koroonapandeemia-avaldas-veredoonorlusele-negatiivset-moju
[37] https://www.ut.ee/et/uudised/suitsetamine-votab-eestlastelt-aastas-enam-20-000-eluaastat
[38] https://kohvmeedia.blogspot.com/2021/04/irja-lutsar-vastas-hillar-kohvile.html



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.