Foto: varrovooglaid.ee + Riigikantselei + Canva.com

Vahetult enne võidupüha, 22. juunil esitas jurist ja ühiskondlik aktivist Varro Vooglaid Harju Maakohtusse hagi peaminister Kaja Kallase vastu, nõudes tema kohustamist ebaõigete andmete ümberlükkamisele, kahju tekitava käitumise lõpetamisele ja mittevaralise kahju hüvitamisele.

Hagi sai esitatud seoses asjaoluga, et Kallas esitas 17. veebruaril (ehk päev pärast Delfi ja Postimehe poolt Vooglaiu vastu suunatud alatu laimukampaania käivitamist) oma Facebooki postituses Varro isiku ja ka SAPTK-i suhtes mitmed raskelt laimavad valeväited. Vaid mõned päevad pärast selle postituse avaldamist saatis Vooglaid Kallasele nõudekirja, kus seisis:

“Esiteks on faktiliselt otseselt vale Teie väide, nagu oleks minu või ka minu juhitud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) poolt Toompeal korraldatud meeleavaldusel rünnatud Eesti politseid. Reaalselt ei ole mitte ühelgi minu või SAPTK korraldatud meeleavaldusel mitte kunagi mitte ühtegi politseinikku rünnatud. Seda fakti võib kinnitada Politsei- ja Piirivalveamet. Vastupidiselt Teie väidetule oleme meie korraldatud avalikel koosolekutel alati taganud austuse avaliku korra vastu ja kutsunud inimesi üles käituma politseinike suhtes lugupidavalt.

Teiseks on faktiliselt otseselt vale Teie väide, nagu oleks 23. oktoobril 2021 Vabaduse väljakul toimunud meeleavalduse korraldanud mina koostöös EKRE-ga, just nagu on vale ka väide, et meie kui meeleavalduse korraldajad ründasime sel meeleavaldusel Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. Reaalselt oli kõnealuse meeleavalduse korraldajaks SAPTK üksi ning sel täiesti rahumeelselt kulgenud meeleavaldusel ei leidnud aset mitte ühtegi rünnakut mitte ühegi inimese vastu (küll aga avaldati korraldajate poolt arstidele ja politseile tänu). Sedagi fakti võib kinnitada Politsei- ja Piirivalveamet.

Kolmandaks on faktiliselt otseselt vale Teie avalik osutus, nagu oleks minu näol tegu end sinimustvalge lipu taha varjava isikuga, kes ründab Eesti iseseisvust. Eesti iseseisvuse vastased ründed on karistusseadustikus kirjeldatud kuritegudena, ent mina ei ole ühtegi sellist rünnet toime pannud. Jällegi võib seda fakti kinnitada Politsei- ja Piirivalveamet, samuti prokuratuur. See, kui peaminister hakkab avalikus arutelus esitatud valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti tembeldama rünnakuks Eesti iseseisvuse vastu, on ohtlik ja vastuvõetamatu.”

Lisaks eelnevale kirjutas Vooglaid nõudekirjas järgmist:

“Kõik Teie poolt esitatud valeväited on nii eraldi võetuna kui ka kogumis raskelt laimavad ja seeläbi minu head nime kahjustavad. Sellisena on tegu nii võlaõigusseaduses kui ka riigivastutuse seaduses sätestatud põhimõtete jämeda rikkumisega. Eelnevat silmas pidades nõuan Teilt kui peaministrilt, et eemaldaksite viivitamatult kõnealuse postituse oma ametlikult Facebooki lehelt ja avaldaksite seal samas valeväidete esitamise eest avaliku vabanduse. Kui seda ei ole tehtud Eesti Vabariigi aastapäevaks ehk 24. veebruariks 2022, pöördun oma õiguste kaitseks kohtu poole.”

Kuivõrd peaministri büroost vastati nõudekirjale alles 18. märtsil ehk ligi kuu aega hiljem ja vastus sisaldas vaid üht lauset, mille kohaselt “peaminister ei kavatse kõnealust Facebooki postitust muuta”, otsustas Vooglaid oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole.

Võimu juures olevad inimesed peavad tunnetama vastutust

“Kuid eelneva kõrval on kohane selgitada ka selle sammu sisulist põhjendust,” selgitab Vooglaid oma kodulehel kohtusse pöördumise otsuse tagamaad.

Varro jätkab:

“Nimelt liiguvad Eesti Vabariigis asjad juba pikemat aega mitte ainult vales, vaid ka ohtlikus suunas. Iga päevaga on näha, kuidas võimu külge klammerdunud inimeste ülbus kasvab ja kuidas ühes sellega paisub ka karistamatuse tunne. Kallase 17. veebruari postituski, kus ta esitab jultunult täiesti alusetuid ja faktiliselt vääri süüdistusi, tehes seda oma rohkem kui 26 tuhande jälgijaga Facebooki lehel ja laia kõlapinda omaval viisil, mis ületas ka meedias uudiskünnise, peegeldab tegelikult laiemat ja palju tõsisemat probleemi – seda, et meie riigis teostatakse avalikku võimu üha vastutustundetumalt ja justkui eeldades, et võimu juures olevate inimeste suhtes Eestis kehtivad seadused ei kohaldugi.

Just see on taust, millele tuginedes peab Kallas võimalikuks:

• süüdistada mind Eesti iseseisvuse ründamises, olgugi et tegelikult on suur osa minu avalikust tegevusest olnud aastaid suunatud sellele, et Eestis säiliks austus riikliku iseseisvuse ideaali vastu ja et iseseisvust ei loovutataks jätkuvalt välismaistele võimukeskustele;
• hurjutada avalikult mind ja SAPTK-d, justkui oleks meie poolt Toompeal korraldatud meeleavaldusel rünnatud politseinikke, olgugi et tegelikult pole mitte kunagi mitte ühelgi meie korraldatud avalikul koosolekul mitte ühtegi sellist intsidenti aset leidnud ning me oleme alati rõhutanud vajadust suhtuda politseinikesse lugupidavalt;
• levitada avalikult laimu, justkui oleks me mullu oktoobris Vabaduse väljakul toimunud suure meeleavalduse korraldajatena rünnanud arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid, olgugi et tegelikult avaldasime sel meeleavaldusel meedikutele ennastsalgavate pingutuste eest korduvalt tänu.

Ühelt poolt on tsiviilõiguslike kohtuvaidluste pidamine ajaliselt ja energeetiliselt kurnav ning ka rahaliselt kulukas, mistõttu olen pikalt püüdnud selliste vaidluste algatamist vältida, pigistades sadadel kordadel laimamise suhtes silma kinni.

Teiselt poolt on aga tõsiasi see, et kui peaminister ja teised võimu juures olevad inimesed tunnevad, et nad saavad võimupositsiooni karistamatult kuritarvitada, ilma et kodanikud võtaksid oma õiguste kaitseks kasutusele põhiseadusega ettenähtud õiguskaitsevahendid, siis nende jultumus muudkui kasvab. Ühel hetkel võib karistamatuse tunne viia poliitiliste oponentide suhtes niisuguste võimu kuritarvitusteni, mida me ei oska praegu ehk ettegi kujutada.

1934. aastast on Eestil riigipöörde elluviimise, vabadussõjalaste represseerimise, parlamendivalimiste ärajätmise, meeleavalduste keelustamise, ajakirjanduse vaigistamise ja seeläbi diktatuurilise vaikiva ajastu sisseseadmise näol vastav kogemus olemas, kusjuures siiski toimus see kõik enamiku inimeste jaoks väga ootamatult.

See ongi sisuline põhjendus, miks otsustasin mitte jätta kõnealust asja sinnapaika – ühelt poolt selleks, et kaitsta oma head nime ja astuda ülekohtu vastu välja, teiselt poolt aga selleks, et panna piir aina süvenevale võimupositsiooni kuritarvitamisele ja suunata valitsuse liikmeid vastutust võttes teadvustama, et ülejäänud ühiskonnaga võrreldes peaks nende suhtes kehtima mitte madalam, vaid kõrgem käitumisstandard.

Fakt on see, et vastavalt võlaõigusseaduse paragrahvidele 1046 ja 1047 on õigusvastane nii isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, kui ka isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Samuti on fakt, et peaminister peab nendele õigusnormidele kuuletuma just samuti nagu kõik teised inimesed.

Selle tõttu taotlen kohtult mitte ainult Kallase kohustamist ebaõigete andmete ümberlükkamisele ja kahju tekitava käitumise lõpetamisele, vaid ka seda, et kohus mõistaks Kallaselt välja õiglase mittevaralise kahju hüvitise. Seejuures osutasin hagis riigikohtu praktikale, mille kohaselt saab kohaseks pidada rahalist hüvitist, mis täidab ka tulevikus sarnaste rikkumiste ärahoidmise funktsiooni. Seda ongi vaja saavutada.”

Kõigil soovijail on võimalik Varro Vooglaiu kohtusse pöördumise ka toetada, sellekohase info leiad tema kodulehelt: https://varrovooglaid.ee/artiklid/miks-ma-poordusin-kaja-kallase-vastu-kohtusse/

Allikas: varrovooglaid.ee

Toimetas Mariann Joonas