Varro Vooglaid: füüsilised konfliktid politseiga ei tule meeleavaldustele kasuks

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. veebruar 2022 kell 17:15



Foto: erakogu

Väärikate kodanike kohus on avaldada türanlikult käituva valitsuse vastu protesti, aga selleks, et protestid kannaksid head vilja, ei tohi need muutuda vägivaldseks, toonitab SAPTK juhataja Varro Vooglaid.

 

Möödunud neljapäeval tekkis SAPTK korraldatud meeleavalduse järgselt sealt lahkuvate inimeste ja politsei vahel konflikt, mis võttis Toompea tänaval ka füüsilise kokkupõrke vormi. Tõsi, lumepallidega loopimise näol oli kokkupõrke iseloom meeleavaldajate poolt pehme iseloomuga (sest lumi on pehme) ja vaielda võib ka selle üle, kes konflikti provotseeris ja põhjustas. Aga konflikti toimumise fakti see ei muuda.

Nende asjaoludega seonduvalt tahan rõhutada, et füüsilised kokkupõrked politseiga on vastuolus rahumeelsuse põhimõttega, mida olen ise meeleavalduste korraldamisega seonduvalt alati rõhutanud ning millest oleme juhindunud eranditult kõigi SAPTK poolt korraldatud meeleavalduste läbiviimisel.

On mõistetav, et olukorras, kus politsei käitub viisil, mida on raske pidada õiglaseks – näiteks takistades ligipääsu seaduslikule meeleavaldusele või tuues täisrelvastatud ja ka koertega varustatud kiirreageerijaid rahumeelseid kodanikke hirmutama –, tekib inimestes nördimus ja trots või koguni viha. Eelmise aasta kevadel kogesin isegi seda tunnet, seistes Vabaduse väljakul silmitsi täiesti mõõdutundetu politsei jõudemonstratsiooniga (mäletame ju hästi, kuidas suur hulk hambuni relvastatud politseinikke ahistasid tšellol Eesti Vabariigi hümni mänginud Silvia Ilvest ning toppisid kongi trummi patsutanud Mihkel Tiganiku ja piimamannergut toksinud Ardi Allikmetsa). Aga see tunne ei saa õigustada politseiga füüsilisse konflikti astumist, eriti veel muus seoses kui enesekaitseks.

Tõsiasi on see, et ükski füüsiline kokkupõrge politseiga ei aita meeleavaldustele kaasa. Vastupidi, valitsuse käpikuna tegutsev peavoolumeedia just seda ootabki, et haarata igast niisugusest intsidendist kinni ning mängida see maksimaalselt meeleavalduste vastu välja. Eelmisel nädalal demonstreeris seda eriti ilmekalt Sander Punamäe Postimehest, tegutsedes täiesti sihiteadlikult mitte ajakirjaniku, vaid valeliku propagandistina. See, et tema sugused isikliku väärikuseta inimesed just nii käituvad (mh kajastades meeleavaldust ilma korraldajate seisukohtade vastu üldse huvi tundmata), on paraku antus, millega tuleb arvestada.

Seetõttu pean muu hulgas ütlema, et SAPTK õiguskeskus ei saa pakkuda end esindajaks väärteo- või kriminaalasjades, mis algatatakse seonduvalt politseiga füüsilisse konflikti astumisega. Samuti ei saa me aidata koguda raha selliste konfliktide tõttu määratud trahvide tasumiseks. Vastasel juhul saadaksime välja tõele mittevastava sõnumi, nagu julgustaksime niisuguseid konflikte. See võib kellelegi meeldida või mitte meeldida, aga me peame hoidma niisugustes küsimustes põhimõttekindlat joont.

Kahtlemata on väärikate kodanike kohus avaldada türanlikult käituva valitsuse vastu protesti. Aga selleks, et protestid kannaksid head vilja, ei tohi need muutuda vägivaldseks. Rahumeelsus on meie tugevuse, mitte meie nõrkuse märk. Mida rohkem annavad meeleavaldajad inetule käitumisele voli, seda raskem on politsei inetut käitumist kritiseerida. Kokkuvõttes sõltub meeleavalduste kuvand, tähendus ja edupotentsiaal peaasjalikult sellest, kumb pool suudab säilitada väärikama käekirja ja teha seda püsivamalt.

Ehk väärib lisaks eelnevale märkimist ka praktiline tõsiasi, et politseiga füüsilisse konflikti astudes ei ole meeleavaldajatel edu loota, sest poolte positsioonid on täiesti disproportsionaalsed. Ühel poolel on riiklik vägivallamonopol ja pea täielik karistamatus, teisel pool on aga paljaste kätega kodanikud, kelle iga vägivaldne samm politseinike suunal kvalifitseeritakse väär- või kuriteona.

Näiteid pole tarvis kaugelt otsida: kui politseinikud panid Elvis Braueril alusetult ja vägivalda rakendades käed raudu ja toppisid ta 45 minutiks politseibussi kongi, siis ei rakendatud sedasi käitunud politseinike suhtes mingit karistust, mis sest, et kohus tuvastas politseinike käitumise õigusvastasuse; kui keegi viskab aga põhjendamatult vägivalda rakendavaid politseinikke lumepalliga, saab ta kaela väärteo- või koguni kriminaalmenetluse. Erinevaid osapooli koheldakse täiesti erinevate standardite järgi, mis ei ole küll õige, ent mis on sellest hoolimata fakt.

Kõike eelnevat silmas pidades kordan, et meie tugevuseks on rõhutatult rahumeelne käitumine, mis neutraliseerib jõupositsioonide disproportsionaalsuse ja joonistab jõujooned välja viisil, kus poolte positsioonid on võrdväärsed. Kui tegutseme sedasi, siis ei ole valitsuse juhtnööride kohaselt meeleavaldusi takistada püüdval politseil võimalik kusagilt kinni hakata ja iga nende võimuliialdus sattub kriitilise tähelepanu alla just sellena, ilma et meedia saaks viia fookuse mujale.

Niisugusel juhul on protestidel potentsiaali kasvada ja kasvada – kaasates ka paljusid inimesi, kes konfliktsetele meeleavaldustele ei tuleks –, kuni saavutatakse piir, millest alates ei ole valitsusel enam võimalik proteste ignoreerida. Kindlasti on kompromissitult rahumeelne tee raskem kui konflikti astumise tee, sest see nõuab palju kannatlikkust ja enesevalitsust. Aga kui soovime protestidega edu saavutada, siis on see ainuke mõeldav tee. Muuseas, täpselt nii tegutsevad praegu vaprad meeleavaldajad Ottawas.

Kohtumiseni neljapäeval, Stenbocki maja ees!

 

Varro Vooglaid

 

Foto: erakogu

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt