Foto: helios.ee, Canva

Wim Hofil on meile kõigile sõnum: „Sa suudad sõna otseses mõttes võimatut. Suudad jagu saada haigustest, parandada vaimset tervist ja füüsilist sooritusvõimet ning mõjutada isegi oma keha funktsioone, et kõikides stressiolukordades suurepäraselt hakkama saada.“ Raamatu „Wim Hofi meetod“ abil jagab see inimliku potentsiaali rakendamise teerajaja meiega meetodit, mida võivad kasutada kõik – noored ja vanad, haiged ja terved –, saamaks tugevaks, elujõuliseks ja õnnelikuks. Toome teieni katkendi raamatust.

Väljaspool viit meelt

Me kõik sünnime võimega saada haigustest jagu nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Oleme loodud olema valvsad, hetkes kohal ja olukorra peremehed, ent moodne inimkond on selle tõelisest olemusest võõrdunud, muretsedes, mõtiskledes ja olles stressis, mis väljendub kehas põletikuna. Arvame, et kontrollime ümbritsevat maailma, aga tegelikkus on vastupidine. Mugavustsooni käitumine on meid nõrgestanud. Enamgi veel, see on muutnud meid sõltuvaks. Istume kahekümne kahe kraadistes tubades ja vaatame telerit, süües samal ajal töödeldud „lohutustoitu“, et põgeneda igapäevaelu tekitatud stressi eest, ja ehkki mõtetega tegelda või aeg-ajalt oma mõtetest eemalduda on tore, on meist saanud negatiivsuse kogumise anumad. Meie immuunsüsteem on puudulik, mis toob kaasa haigusi ja muid tervisehädasid. Meie biokeemia on tasakaalust väljas ja me ei funktsioneeri enam nii, nagu loodus meid loonud on. Pealegi on suur osa neist haigustest psühhosomaatilised. Me muretseme end haigeks.

Selle meetodi abil oleme leidnud viisi minna tagasi loomuliku oleku juurde. Oleme avastanud mooduse pääseda sellest nõiaringist ja leida taas ühenduse loodusega enda sees. Teatud mõttes katsejänesena olen seda meetodit välja töötanud ja lihvinud, katsetades seda äärmuslikes oludes: lühikestes pükstes Mount Everestile ronides, jää all ujudes, ühe sõrmega oma keharaskust üleval hoides, kõrbes joomata maratoni joostes. Tegin kõike seda näitamaks, et suudan ellu jääda, aga lisaks säilitada kontrolli ka kõige äärmuslikumates oludes ja keskkondades. See on loodus, minu ja sinu.

Me kõik oleme sisimas jumalikud olendid, siinsamas, sel hetkel. Valgus on sinu sees, kui sa seda raamatut käes hoiad. Kui suudad selles hetkes kohal olla, mitte mõelda oma muredele ja stressile, suudad suunata end õnne, tugevuse ja tervise kursile. Need on sinu sees oleva valguse omadused, kui suudad need ära tunda, aga kui sa ei saa (või ei taha) ja lased end suunata negatiivsetel mõtetel ja energial, võõrdud sellest valgusest aina enam, olemata sellega ühenduses. Kui selle ühenduse kaotame, ei suuda me selle jõudu oma huvides kasutada.

Hingamisharjutused ja külmaga harjutamine on nii tõhusad, et need võimaldavad meil minna kohta, mida pole näha, kuna meil on meeled, mis on suunatud väljapoole, ja meeled, mis on suunatud sissepoole. Need nähtamatud meeled on nüüd meie käeulatuses, nagu ka aju sügavaimad osad. See võib kõlada ulmeliselt, aga pole seda. Selles pole midagi abstraktset. See on füüsika, biokeemia ja sinu tahe, mis on neuroloogiline lihas. Me õpime oma meelde sisenema.

Siin saavadki meetodi kolm sammast kokku. Hingamisharjutused, külma käes viibimine ja pühendumine ei ole eraldi nii võimsad kui koos, aga kui sa suudad hingamisharjutuste ja külma käes viibimise kaudu oma kehaga ühendust saada – kui pühendud sellele ja praktiseerid seda meetodit –, suudab neuroloogiline lihas „tahe“ järsku tööle hakata ja oma imelist tööd teha. Tahe on sinu entusiasm ja eluenergia. See on su imelise meele jõud. Sellest saab midagi imelist, sest sina otsustad. Kuhu sa minna tahaksid?

Kuni viimase ajani oli levinud teaduslik arusaam, et me ei suuda alateadvusega ühendust saada. Võime unenägusid näha, seda tarokikaartide või astroloogia abil uurida, ent nii nagu teadvus vajab neuroloogilist äratust ja arengut – näiteks laps, kes hakkab ennast tajuma, aja jooksul kõndima –, nii vajab ka alateadvus äratamist, ning kui see on äratatud ja arenenud, muutub alateadvus teadvuseks. Ehkki teadusuuringud selles osas on üsna värsked, on oluline meeles pidada, et see pole uus ega radikaalne mõte. Vastupidi, teadvuse ja alateadvuse segunemine on tuhandete aastate vanune praktika, omal moel spirituaalne pärand. Kultuurid on aja jooksul loonud praktikaid või üleminekuriitusi, mis üritavad saada ühendust tõelisema reaalsustajuga, hinge tajumisega. Mis on hing? See oled „sina“ väljaspool mõtlemist. See on loodus ise.

Võib-olla oled kogenud kummalisi äratundmisi, ülima selguse hetki. Või oled tunnetanud enda sees energiat, mida ei oska päriselt mõista. See on alateadvus, mis koputab teadvuse uksele. See on osa sinu olemusest. Sellega ühenduse saamiseks pead õppima esmalt toime tulema oma keha ja seejärel vaimuga. Sealt edasi süvened oma spirituaalsesse kehasse, viimaks õpid tundma alateadvust ja otsid vastust elu suurimatele küsimustele: Miks ma siin olen? Mis on mu eesmärk? Kui sinu neuroloogiline lihas on piisavalt arenenud, peaksid kõik su võimed olema valmis sind teenima. Sul saab olema oskus oma vaimuga teadlikult koos kõndida. Alateadvus muutub teadlikuks, nähtamatu nähtavaks ja sa kohtud viimaks kõikide oma meeltega ning saavutad nende üle lõpuks kontrolli – nende kõigi üle.

Kas teadsid, et peale viie välise meele – haistmine, nägemine, maitsmine, kuulmine ja puudutamine – on sul ka teisi meeli? Teadus tunnistab neid teisi meeli, nagu näiteks propriotseptsioon ehk süvatundlikkus ja interotseptsioon. Ja ehkki valitsev arusaam on olnud, et me ei suuda neid sisemisi meeli suunata, näitas Wayne’i riigiülikooli uuring, et neid on võimalik mõjutada.

Inimesed mõtlevad kuuendast meelest kui „ekstrasensoorsest tajust“, nagu mõtete lugemine või tuleviku ennustamine, aga mina nimetan kuuendat meelt „enesekindluseks“, täielikuks usuks sinu enda olemusse, saatuseks, missiooniks, eesmärgiks sel maamunal ja pärast surma. See on erakordselt võimas meel, mis ületab kahtluse piirid ega võimalda hämmingut. See on puhas valgus. See särab sinu sees. Kui sa sellesse usud, on sul võime käia mööda selle näidatud rada.

See on nagu vanaindia eepose „Mahābhārata“ lugu, milles viis venda on tulnud kokku vibulaskmist harjutama. Õpetaja seob puidust kala vee kohale kõrge puu otsa, palub õpilastel kordamööda võtta sisse vibulaskmise asend ja sihtida kala silma, vaadates selle peegelpilti veepinnal. Kui vennad järjest laskma tulevad, küsib õpetaja neilt enne laskmist: „Mida sa näed?“

„Taevast, puud, vett …“ vastab vanem vend, enne kui õpetaja vahele segab.

„Puuoksa, kala …“ vastab vanuselt järgmine vend, enne kui õpetaja vahele segab. Kui on noorema venna kord, vastab ta kõhklematult: „Ma näen kala silma.“

„Lase!“ ütleb õpetaja. Ja noor vibukütt laseb noole täpselt läbi kala silma.

Selle loo moraal: kui keskendume kala silmale ega lase end segada okstest ja veest, saavutame tegutsemiseks vajaliku enesekindluse. See on sama kindlus, mida tunned, kui alateadvus jõuab teadlikkuseni. See on sama enesekindlus, mis kannab mind minu missiooni poole, võimaldab mul selgelt seda näha ja selle poole püüelda. Sind tõmbab samuti selle poole, sest nagu noorem vend, ei saa ka sina mööda lasta. Lasta on vaja vaid korra. Võta see endasse ja seda tehes avasta oma elu eesmärk. Lase valgusel end juhtida ja ole enesekindel.

Propriotseptsioon (ehk kinesteesia) viitab oma keha asendi ja liikumise tajumisele ruumis. Propriotseptsiooni vahendavad propriotseptorid, mis on lihastes, kõõlustes ja liigestes paiknevad mehhanosensoorsed neuronid. Need neuronid moodustavad kehas elektrivõrgustiku, mis võimaldab meil olla ühenduses tasakaalumeele, reflekside ja teiste kehafunktsioonidega. Õppides uusi kehalisi liikumisi, nagu jooga, žongleerimine, tantsimine või ka ronimine, on võimalik neid meeli rohkem arendada. Seda ma olengi terve elu teinud, tegeldes joogaga, saavutades suurema fookuse ja kehateadlikkuse, saades oma kehaga paremini sünkrooni, õppides oma keha tarkust usaldama.

Tahan veel rääkida ühest meelest, milleks on interotseptsioon, mida võib laiemalt defineerida kui teadlikkust sellest, mis toimub meie kehas. Interotseptsioon on see, mis ütleb meile, millal meil on kõht tühi või täis, millal meil on külm või palav või peame minema tualetti. On tõendeid, et see võib olla kurikuulus „kuues meel“, „sisetunne“, mida teame, et peaksime kuulama. Nii nagu lihastes ja liigestes on liikumist tajuvad propriotseptorid, nii on ka meie siseelundites, muuhulgas nahas retseptorid, mis saadavad ajju signaale. Pikalt usuti, et see meel, interotseptsioon, ei ole meie teadliku kontrolli all, aga suudame seda mõjutada. Meel võib minna kehas kõikjale, olla seal toimuvast teadlik ja seda mõjutada.

Olen tähele pannud järgmist. Aja jooksul viivad kokkupuude külmaga ja hingamisharjutused su tundlikumasse olekusse. Suudad siis tajuda vaevumärgatavaid sisemisi protsesse. Selle peatüki lõpus toodud interotseptiivne harjutus südamelöökidele keskendumise kohta on suurepärane moodus seda taju arendada. Mina olen näidanud, et suudan algatada hormoonide eritamist ja hoida nahatemperatuuri ka külmas vees. Tegin seda meele abil, kavatsuse jõuga. Usaldades iseenda võimeid – enesekindlus – ja olles ergas, viid keha ja meele kõrgenenud teadlikkuse olekusse. Kõrgenenud teadlikkus ehk interotseptiivne fookus tähendab nende väidetavalt tahtmatute süsteemide ülevalt alla juhtimist, ent see on meele jõud ise, mitte mõtted või mõtlemine. Kui õpid meelt vaigistama, jõuad punkti, mil suudad sisimas neuraalse tegevuse aktiveerida. See on muutus väliselt teadlikkuselt vaikuse ja sisemise teadlikkuseni, iseenda juurde väljaspool mõtlemist. Kui oled meele rahustanud, suudad usaldada. See jõud on väljaspool mõtlevat aju. See on tunne, mitte mõte, ja kui suudad maha suruda negatiivse reaktsiooni külma vee tekitatud stressile nahal, mõtle vaid selle laiematele kasutusvõimalustele. Stress esineb erineval kujul, aga me suudame vastu seista bakteritele, viirustele, igapäevastressile, emotsionaalsele traumale, millele iganes, suudame neid biokeemilisi tagajärgi neutraliseerida. Just. Saad aru?

Wim Hof

Allikas: Wim Hof “Wim Hofi meetod” (Helios, 2021)

Foto: helios.ee, Canva